Nii. Olen siis lõpuks ametlikult reformierakonna liige. Kinnitus uskmatutele ( et nad ei peaks ise otsima)
| Nr |
Isiku ees- ja perekonnanimi |
Sünniaeg |
Erakonna nimi |
Erakonna kood |
Erakonna staatus |
Liikmeks astumise aeg |
Väljaastumise või väljaarvamise teate esitamise või teadasaamise aeg |
Erakondliku kuuluvuse peatamine |
| 1. |
Toomas Puurmann |
28.08.1953 |
Eesti Reformierakond |
80043147 |
Registrisse kantud |
08.10.2012 |
|
|
Eks vist võlgnen oma aastate jooksul kogunenud lugejatele ka väikese seletuse…
Alguses oli mõte…
Mõte tuli kuskil selle aasta kevadel, kui jõudsin parteide rahastamisskandaali jälgides vist lõplikule tõdemusele,
et kõik meie parteid (isegi ja kindlasti ka uued võimalikud loodavad parteid) on meie ühiskonna väiksust ja korporatiivsust arvestades olemuslikult ühesugused: nad pole mitte mõttekaaslaste ühendused, kus soov pääseda ja pääsemine võimule oleks vaid vahend oma maailmavaateliste eesmärkide saavutamiseks vaid nende kõigi jaoks on võimulepääs, vahendeid valimata, eesmärk omaette, ehk siis grupihuvid eelkõige;
et aga samas pole ka tõsiseltvõetavat võimalikku erakonnavälist alternatiivi erakondadele, erakonnademokraatiale. Ei ole seda ei otsedemokraatiast, ei kodanikuühiskonnast. Juba sellel lihtsal põhjusel, et valdav osa aktiivselt ühiskonnaelus kaasa rääkida soovivast osast elanikkonnast on formaalselt või siis mitteformaalselt kuidagi juba seotud olemasoleva erakondliku struktuuriga. Ehk siis polegi teist teed, kui püüda muuta olemasolevaid erakondi seestpoolt;
et eelpoolsest tuginevalt oleks sisuliselt ainuke aktiivselt ja tulemusele (ühiskonnaelu parendamisele) orienteeritud kaasalöömisviis liitumine mõne olemasoleva erakonnaga või siis tõesti ise koos mõttekaaslastega mingi uue partei tegemine;
et erakonnaga liitumine saab olla ja peab olema ainult maailmavaatelisel alusel. Muudel motiividel liitumine oleks nii enese kui parteikaaslaste, kogu ühiskonna, petmine;
et kõigest eelnevast tulenevalt saab minu konkreetsel juhul valik olla ainult reformierakond, sest poliitiliste vaadete tsentrist irdun ma märgatavalt ainult liberaalsuse teljel. Sest hetkel on ainuke tõsisemalt liberaalne erakond, kus on ka kahtlematult mitmeidki liberaale, siiski reformierakond. Liberaalse maailmavaate kandepinna vähesuse tõttu vaevalt ka uut teokat liberaalset erakonda sünnib. Täpsemalt, seda on ka praktiliselt võimatu sünnitada. Nii-et tuleb ära kannatada võimuhullude ja kontrollifriikide praegune liigne prevaleerimine selles erakonnas…
Niisiis, sellised mõtted küpsesid ja digiallkirjastatud avalduse esitasin 20. juuli paiku. Viimaseks ajendiks avalikuks erakonnastumiseks sai teadasaamine, et isegi sotsidel on mingid poolsalajased, põrandaalused toetajaliikmed, kes kartvat oma maailmavaadet affisheerida…No kuhu me oleme 21. sajandi Euroopas jõudnud.
Edasi aga…täielik vaikus parteikontori suunalt. Kuni siis üleeile, 8.okt., kaks ja pool kuud avalduse esitamisest hiljem, tuli automaatne meiliteavitus erakonna liikmeks registreerimise ja “oravavõrguga” liitumise võimaluse kohta…
Eks ta natike imelik, tuimavõitu reaktsioon potentsiaalse erakonnakaaslase liitumise üle ole, arvestades massimeedias avaldatud teistsugust kogemust Reformierakonnaga liitumisel. Lõbus lugemine ja kuna täpselt teemasse, siis toon lõpetuseks ja illustratsiooniks parteide liikmeskonna tegelikule kujundamisele selle siinkohal (ja kunagi kindlasti kirjutatava reformierakonna ajaloo huvides) täielikult ära. Soovitan lugeda ka originaali aluseid kommentaare “Delfis”, kus loo autor situatsiooni selgitab.
Müüsin meeltesegaduses oma hinge ja astusin parteisse
07. oktoober 2012 15:25
Tänapäeval on seks müügiks igal elualal. Seksikuse abil reklaamitakse absoluutselt kõike: autosid, riideid, šokolaadi, Euroopa Liitu. Ilmselgelt on seksuaalsus üks tugevamaid jõude, mille abil inimest mõjutada, seega pole ime, kui selle abil püütakse inimest mõjutada võtma omaks põhimõtteid, mis talle muidu võõrad on.
Et pangad endaga liitumiseks sarmikad noormehed toiupoodidesse naisterahvaid püüdma saadavad, ei olegi kuigivõrd šokeeriv, kui mõelda sellele, et samasuguseid võtteid kasutavad ka erakonnad.
Mina ja mu vend oleme Reformierakonna liikmed. Seejuures me kumbki ei taha olla ja liitusime mingis meelesegaduses. See külab nagu vastutustundetu inimese jutt, aga seda kummalisem on, et erakonnad valimatult enda ridadesse meeltesegaduses inimesi värbavad.
Liitusin juba mitu aastat tagasi, teadmata, et tegemist on liitumisega. Tallinna ülikooli ette oli tulnud mitu noormeest, kes mööda jalutavaid tüdrukuid püüdsid. Tallinna ülikoolis on umbes kuus korda rohkem tüdrukuid kui noormehi ning suur osa neist on meesterahva tähelepanust meelitatud.
Sellest ilmselt tulenes ka noore reformierakondlase julgus ja enesekindlus, kes mind tervitades ja mulle kätt ulatades, seda lahti laskmata, hoogsalt vestlema asus. Mul oli väga kiire, mida talle vahet pidamata kordasin, kuid sellegipoolest ei lasknud ta mind minema, vaid juhtis mingi stendi juurde ja lasi mul teha mingeid valikuid, et mida pean oluliseks.
Võtsin südame rindu ja ütlesin ausalt, et olen vasakpoolsete vaadetega ja minu põhimõtted Reformierakonnaga üldse ei ühti. See teda ei morjendanud aga minu üllatuseks karvavõrdki, ta aina jätkas oma juttu, mina kordasin aina, et mul on kiire ja pean minema, kuni ta andis mingi paberilehe, kuhu ma paneksin kirja oma nime, aadressi, emailiaadressi ja vist ka isikukoodi. Selle juurde käis jutt, et hakkan saama ajakirju, liitumise kohta ma ei mäleta öeldavat sõnagi. Olin endamisi kindel, et parteiga liitumine ilma soovitajateta ja kuskil tänaval paari minuti jooksul küll ei tohiks käia, seega täitsin paberi kiiruga ära, kuna mul oli tõesti kiire ja mu värbaja oli täis meelekindlust, mistõttu ilma andmeid jätmata oli tema käest raske pääseda.
Paari nädala pärast leidsin oma nime Reformierakonna nimekirjast. Pärast ajakirjade saamist, mille esitekst algas sissejuhatusega “Hea erakonnakaaslane,..”, oli mus tekkinud kahtlus ja, saanud kinnitust, olin esialgu paanikas.
Siis aga mõtlesin, et heakene küll, mul on kokkuvõttes ju ükskõik, kui nad ise riskivad sellega, et nende ridades teisitimõtleja on, siis on see nende valik. Peaksin välja astuma, kuna ma aga ei ela Tallinnas ja asjaajamine ei ole mu lemmiktegevus, on see asi soiku jäänud.
Kuna mu pere minu Reformierakonna liikmeks olemise üle aeg-ajalt nalja viskab, olin täiesti hämmingus, kui mu vend paar päeva tagasi liitumisest teatas. Samuti kooli ees (seekord keskkooli!) oli tema juurde astunud blond (!) noor neiu, kes oli esialgu mingit ümmargust juttu rääkinud.
Mu vend ei poolda Reformierakonda, kuid blondid tüdrukud on ta nõrkus ja sellega oli põhimõtteliselt asi otsustatud. Seda enam, et liitumine ei tundu kuigivõrd oma hinge müümisena, eriti, kui seda selgitatakse nii, et “Ah midagi tegema ei pea, saad lihtsalt kirju ja Mihkel Raud käib rääkimas, sulle ju meeldib Mihkel Raud?”.
Nii me siis olemegi reformierakondlased, oma hinge müüjad. Kusjuures ma olen olnud isegi vapper, kuna olen kõigile emaili potsatanud kutsetele vaatamata südame kõvaks teha ega ole osalenud ühelgi rattamatkal, muul väljasõidul ega aastavahetuse ballil. Viimase üle tegime sõbrannaga nalja, et peaks ikka minema, äkki leiaks eduka mehe.
Jah, kapitalistlik ühiskond on karm, oma kaupa müües ei lööda risti ette millegi ees ja inimese nõrkuste ära kasutamine on nii süütu, et miks seda vahendit ei võiks kasutada siis ka partei. Kuivõrd on sellisel parteil aga põhimõttelisi vaateid, on kaheldav.
Like this:
Meeldib Laen...
elust ja poliitikast (eriti) 