Saarevaht…


…on, üllatav küll, moodsa aja uus amet. Midagi olemuslikult sinnapoole, nagu vanasti olid majakavahid….Tänapäevases Eesti Vabariigis nimetatakse saarevahte ametisse väikesaarte seaduse alusel maavanemate poolt ja kohaliku omavalitsuse ettepanekul. Omamoodi riigi huvide esindaja maasekretäri alluvuses. Mark Soosaar nägi mitmed-setmed aastad vaeva selle mõiste seadusse surumisel….Tuntuim juba ametisse nimetatud saarevaht on kahtlemata Vilsandil resideeruv Jaan Tätte. Ette rutates, ei ole küll kuulnud, et seal selle nimetamise ümber mingeid segadusi ja konflikte oleks olnud…

Nüüd siis jõudis aeg kätte ka Vormsi saarevahi nimetamiseks…Ja kohe läheb põnevaks. Isegi nii põnevaks, et siit võib jaguda kohe veel mitme blogisissekande jaoks….Jätaks selle wabariigi wärgi, ja tegeleks wormsi wärgiga…Asi selles, et sai ise ka selle koha peale avaldus kirjutatud. Tundus, et kogemus ja kvalifikatsioon sobivad, majakavahi elust ka nooruses huvitet…võiks ju proovida…Tähtaeg oli, et 20. kuupäevaks… Igasugu tähtaegadega on nagu meeles, et see 20. loetakse sisse ja enamgi veel, peaks sobima ka 20. kuupäeva postitempel. Panin kirja posti 19. kuupäeva õhtapoolikul, kuskil 4-5 paiku. Aega tundus olevat parasjagu, palju see 20 km läbimine maavalitsuseni ikka aega võtab. Pealegi, osalen riigi poolt välja kuulutatud konkursil ja postiteenust pakub meil ju sama riik….Kui neil seal midagi postikana tervisega juhtubki, eks nad vast ise klati. Kuid suur oli mu üllatus kui omavalitsusele ettepaneku tegemiseks saadetud kandidaatide nimekirjas olin mina ainukesena joone all…ei olevat jõudnud tähtajaks….Ette märgitud mees, läbipaistva vihjega valikute tegemiseks. Omavalitsuse vallavalitsuse pool tegutses ka nende kohta üllatava operatiivsusega. Ei neil old aega mult midagi täpsustavat küsida…Koguneti kohe, ja tehti seda, mida neilt ilmselt taheti: jätsid mind siis välja…Ei sest muud kui asjaajamise kultuur ja ärategemise prevaleerimine muude motiivide ees…

Arusaamatut on ses loos veel palju. Miks mind sinna nimekirja (joone alla) üldse lülitati, kui maavalitsus oli raudpoltkindel, et rikkusin tingimusi avalduse esitamise tähtaegade osas…Ma oleksin saanud siis protestida (tegelikult vaevalt viitsinuks), nüüd aga on selline ei liha ega kala olukord, olin nagu nimekirjas, kuid minu üle otsustati, erinevalt teistest, mitte sisuliste , vaid formaalsete kriteeriumide järgi…Tundub, et soperdatakse, nihverdatakse, et kellegile ebasobiv isik ellimineerida. Seda on siin ennemgi juhtunud…Sihuke vormsi värk…Või mudameeste värk…Eks näis, kuidas asjad edasi …arenevad

Maaleht ja lambapidamise võlud ja valud Vormsis


Tänases Maalehes ilmus siis teade Pressinõukogu õigeksmõistvast otsusest Maalehe artikli „Vormsilased karastavad lambaid” osas. Kuna Pressinõukogu tegi oma otsuse, tuginedes ajakirjaniku enda seletustele (avaldatud täies mahus siinsamas mõni postitus tagapool), ja, nagu nähtub otsuse sisust, võttes neid puhta kullana, pean vajalikuks avaldada osaliselt oma kommentaarid sellele seletuskirjale. Jääb veel lisada, et Pressinõukogu ei pidanud vajalikuks enne otsuse langetamist selle seletuskirja minuni toimetamist ja sellele kommentaari palumist, jättes mind taotluslikult kiusliku, paranoilise kaevupunni rolli.

 

Kirjutise “Vormsilased karastavad lambaid” (16. 2. 2006) ajendiks oli

Vormsi elaniku (toimetusel nimi teada) telefonikõne Maalehe toimetusse.

Helistaja väljendas tüüpilist, Eestis praegusel ajal sageli väljendatavat

arusaamatust uut moodi loomapidamisviisi (talvel väljas) suhtes.

 

Ja sellise puhtpraktilise, loomapidamist käsitleva kirjutiseni viiva signaali autor eelistab jääda ja jäetaksegi ajakirjaniku poolt anonüümseks! Milleks selline ajakirjandusliku allika kaitse? Kahtlemine naabri loomapidamisoskustes ja sellest ajakirjanikule rääkimine on Vormsil ohtlik infoallika julgeolekule ja tervisele?! Pealegi polnud ta ju Vormsi jaoks ise, ega tegutsenud sugugi anonüümselt vaid täiesti avalikult. Rääkis küla peal asjast, sõitis avalikult koos ajakirjanikuga ringi, on üldse tuntud ja sõnakas mees, kes ise kunagi mingit anonüümsust ei soovi ega pole kunagi soovinud.

Ei, seda allika anonüümsust oli vaja ajakirjanikule, et sisse panna väike vihje võimalikule põllumajandustoetuste väljapetmisele. Loomulikult sellist alusetut laimu ei saa otse kellegi suu kaudu esitada. Asi on tegelikult isegi selles, et see väide ei tule algselt isegi sellelt anonüümseks jäänud tegelaselt, vaid temagi esitas veel rohkem varju jäänud tegelaste konstruktsioone.

Ja ajakirjanik läheb nii lihtsalt õnge…Vaevalt.

 

Vormsil käisin puhkepäeval, jäätee ajal, kui saarel oli hulgaliselt ka teisi

uudistajaid. Loomade välipidamist oli võimalik kõigil näha.

Loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja kusagil nähtud kohtadest polnud keelusilte.

 

Kas siis nii tuldigi ettevalmistatult, saadud signaalile reageerides kirjutama probleemartiklit? Tundub nagu oleks satutud saarele juhuslikult. Juhuslikult kohtuti signaali autoriga, juhuslikult ei tulnud meelde helistadagi teiste nende loomapidamiskohtade ja loomade omanikele, millest tulevases probleemartiklis juttu peaks tulema? Sest keelusilte ju territooriumil ega hoonel ees ei ole ja pealegi on need kohad nii avalike teede lähedal. Milleks probleemi omanikust kirjutades veel teda ennast tülitada, eks nad siis pärast õiendavad, kui midagi ei meeldi.

 

Helistajalt sain teada, kes loomapidajad on, ja ka seda, et Kersleti küünis

peavad lambaid Elle Puurmann ja Ahto Kokk, kes on muu hulgas ka kohalik

loomaarst. Nii enne saarele sõitu kui ka saarele jõudes helistasin Ahto

Kokale, kes aga siis parasjagu oli jahil. Leppisime kokku hilisema kohtumise

 

Jaa…. üks loomapidaja ei saanud nagu tulla ise näitama, aga sellele teisele , kelle nimi on ajakirjanikule hästi teada ja ilmselt oli teada ka see, et just talle kuulub selle eriliselt kriitika alla sattunud lloomapidamiskoha kasutusõigus, sellele juba helistama ei hakka. Ei tee katsetki. Selle asemel õnnestus koos anonüümse kaebajaga kõnealloleva küüni juures ära käia täpselt selle paaritunnise ajavahemiku jooksul, mil omanikku seal ei viibinud. Ja ega pärastki polnud mingit ajakirjanduseetilist mõtet omanikku informeerida?

 

ja seni näitas helistaja mulle Vormsi saart, muu hulgas ka veiseid, lambaid ja küülikuid, keda välitingimustel peeti.

 

Kas kõiki, artikli järgi tundub olevat küll tehtud valik, milliseid kohti nimetada, milliseid mitte. Ja see valik ei ole tehtud sugugi loomade välipidamise teooria ja praktika näitlikustamise seisukohalt, nagu probleemartiklilt ootaks. Valik on tehtud „õigete” ja „valede” loomapidajate seisukohalt. Kohaliku poliitika kontekstis. „Õiged” on hetkel võimul ja neid ei näidata.

 

Lumest toidu otsimine on kirjutise kontekstist välja rebitud lause.

Tegelikult kirjeldasin lumest toidu otsimist, näitlikustamaks loomaarstist

lammaste omaniku Ahto Koka väidet, et lambad tahavad lumel olla ka siis, kui laut sealsamas. (“Aga kui eelmisel aastal pidasin lambaid kodu juures ja neil oli võimalus iga hetk lauta minna, tahtsid nemad ikkagi lumel magada,” ütles Kokk. Tõepoolest: lambad kraapisid lumest näsimiseks kulu, kuigi küünis oleks saanud hoopis kergema vaevaga saagi kätte.)

 

Huvitav, huvitav…Sedasama „kontekstist väljarebitud” lauset kasutab „Maalehe” toimetus ise ja uuesti, kui ta iseloomustab kõnealust artiklit oma 29.juuni lehes ilmunud teadaandes Pressinõukogu õigeksmõistva otsuse kohta.

 

Lumme poegimist pole kirjutises väidetud. Jutt on kõledas küünis poegimisest. Küünis oli sel talvel tõepoolest tuuletõmme ja seda, et küüni kordategemine on pooleli, tunnistas ka Ahto Kokk.

 

Huvitav, kuidas see tuuletõmbe fakt kindlaks tehti, vaatles ju ajakirjanik küüni kaugelt, avaliku tee pealt?

 

2) “Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste…” Mul ei olnud mingitki põhjust kahelda selles, et Ahto Kokk, kes on ka loomaarst, on üks Kersleti küüni lambapidaja.

 

Sulaselge häma. Tegelikuks vastaspooleks on need inimesed, kes on toonud mitmesuguste looduskaitseprojektidega saarele kariloomi ja need inimesed on kellelegi pinnuks silmas. Ja neile sõna ei anta.

 

3) Arvamine, nagu oleks loomade pidamine lumel loomade piinamine ja et loomade pidamine Vormsil on hoogustunud karjatamistoetuste tõttu, kuulub helistajale, Vormsi elanikule, kes sellega väljendas tüüpilist loomade välipidamise vastu olevate inimeste hoiakut. Seda, et loomad ei piinle, selgitab sealsamas Ahto Kokk.

 

Jälle kerge häma. Artikli tegelik lause „Tema meelest on Vormsil võimust võtnud huvi hõlpsalt karjatamistoetusi saada, unustades ära, et loomade eest tuleb ka hoolitseda.”

ei ole ju sugugi nii heatahtlik ja lause võimalikku autorit teades võib kindel olla, et tegelik ajakirjanikule esitatud jutt ja sõnum olid hoopis karmima sõnastusega. Milleks see ajakirjaniku poolne pidev pehmendamine. Kui ta peab vajalikuks selle inimese arvamust esitada, esitagu ehedal kujul.

Ma ei tea midagi rahvaliitlasest vallavanema käigust küüni juurde ja ma tõesti ei arva, et iga kirjutist peaks kommenteerima ka kohaliku omavalitsuse juht.

 

Keegi pole rääkinud „igast kirjutisest”. Jutt oli sellest, et kui üleriigilises lehes räägitakse ühe valla näitel probleemsest loomapidamisviisist ja on tõesti andmeid, et vallavanem oli juba niikuinii kuidagi seotud selle artikli saamislooga, oleks ilmselt asjakohane saada ka tema seisukoht. Seda kinnitab ka peale artikli ilmumist toimunu, kus vallavalitsus on algatanud just nende artiklis mainitud loomapidamiskohtade rendilepingute lõpetamise või ülevaatamise.

 

Pärast kirjutise ilmumist Toomas Puurmann tõepoolest helistas mulle. Päris kindlasti ei ähvardanud ma teda – see on täielik väljamõeldis.

 

No milleks pidada siis ajakirjaniku küll leebes toonis tehtud vihjet sellele, et mida ta kõike küll meist on kuulnud ja et see kõnesolev artikkel on ju nii heatahtlik, et mul pole küll mingit mõtet pahandada. Eks see tähendab ikka seda, et „mida kõike võin ma veel teie kohta kirjutada, kui palju kobisete”

 

Ma hoopis püüdsin selgitada, et uut moodi lambapidamisviisi harrastajad on Eestis pioneerid ja et nagu iga uus asi tekitab vastuseisu, on päris loomulik, et seda tekitab ka talvine lammaste välipidamine. Ja et sellest tuleb rääkida, et inimesed kohaneksid uute asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis ma selgitasin selle väga pika jutuajamise jooksul ka seda, miks valisin asjast rääkimiseks just Ahto Koka (kuna ta on ise loomaarst). Kindlasti proovisin Toomas Puurmannile selgitada, et mul pole mingisugustki alust rünnata isiklikult teda ja et ma pole seda teinudki.

Vat kui erinevalt võivad inimesed oma telefonivestlust mäletada ja kommenteerida. Peaks vist kõneeristuse välja nõutama. Minu mäletamist mööda oli kõne suhteliselt lühike, rahulikus toonis. Mina esitasin väga lühidalt oma peamised pretensioonid ja teatasin talle ka seda, et esitan need põhjalikumalt ka kirjalikult. Palusin talt siis ka kinnitust, et ta aega leiaks ja mulle ikka vastaks. Mingit diskussiooni lambapidamise strateegiast ja taktikast polnud ollagi, koheseid vastuseid oma pretensioonidele ma ei saanud, ainult püüti seletada, et tema ju ei tahtnud halba, et ärgu olgu ma kuri (kuigi kuri ma ju polnudki- vähemalt tollal) ja siis see eelpooltoodud jutt, et ta oleks võinud kirjutada hullemini ja millest veel…

 

Olen peaaegu kindel, et selle pika jutuajamise vältel soovitasin tal, kui asi ikkagi kripeldab, lehte vastulause kirjutada, sest selle võimaluse pakkumine on niisugustel puhkudel loomulik.

 

No seda küll ei olnud. Võimalusest vastulauseks Maalehele võtaks kohe kinni. Ainult seda ei pakuta sealt mulle kunagi. Mitte selle lamba loo pärast, vaid sellepärast, et ma seoks äkki oma vastulause teiste probleemidega, millest Maaleht ei taha kuidagi rääkida.

 

Tarmu Tammerk ja lambapidamine Vormsi Vürstiriigis


 

Et mis seos. Otsene. Tarmu Tammerki poolt allkirjastatud Pressinõukogu otsus nimelt kinnitab, et Maalehe ajakirjanik Viio Aitsam käsitles Maalehe talvises artiklis lambapidamise keerukusi Vormsi saarel talvetingimustes igati objektiivselt, tasakaalustatult ja eelarvamustevabalt (s.t.-kas nad seal Vormsis ikka lambaid pidada oskavad) ja kaebus on üks kiusuajamine tubli Rahvaliidu suhtes.

Et asjale kiretult läheneda, avaldan alljärgnevalt oma kaebuse ja Pressinõukogu vastuse sellele muutmatul kujul.

Kommenteerin (ja kirglikumalt) mõne päeva pärast.

 

Kaebus „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami ja peatoimetaja Peeter Ernitsa tegevuse suhtes.

Austatud pressinõukogu

Üleriigilise levikuga ja suuretiraazilises "Maalehes" ilmus neljapäeval,16. veebruaril 2006. a „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami artikkel "Vormsilased karastavad lambaid" (http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=5059).

Lugu sellest, kuidas Vormsi saarel mahajäetud lagunenud kõledas saras peetakse talvel lambaid, kes söögipuudusel otsivad lumes kahlates toitu ja sinnasamasse lumme poegivad.

Lugu tugineb anonüümseks jääda soovinud inimese (aga loomulikult kohapeal hästi teada inimese) signaalile ja siis kohapeal käinud ajakirjaniku vestlusele temaga. Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste ja tõdemuse, et KA tema peab seal saras lambaid. Kuid mitte sõnagi sellest, KES siiski seal tegelikult lambaid peab ja kellele kuulub laudana kasutatava sara kasutusõigus. Küll aga vihjatakse sellele, et need varju jäänud lambapidajad on ühed pahad loomapiinajad ja sisuliselt petavad oma looduskaitseprojektidega saarele toodud lammastele välja karjatamistoetusi.

Lambaid peab seal seal minu abikaasa , Elle Puurmann, vallavolikogu endise koosseisu esimees ja praeguse volikogu opositsioonis olev liige. Temale kuulub ka pidamiseks kasutatava hoone kasutusõigus. Saarele rannaniitude majandamiseks vajalikke loomi on saarele toodud tõepoolest mitmesuguste looduskaitseprojektidega, ja nende väljatöötamisel ning elluviimisel olen ka mina küllaltki aktiivselt osalenud. Loomulikult on see saarel kõigile teada ja oli väga hästi teada ka ajakirjanikule ning loomulikult puudutab nii see artikkel kui ka sama ajakirjaniku teised Vormsi teemalised artiklid (näit sama ajalehe lisas „Metsaleht”-http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=metsaleht&artikkel=315, http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=4579) mind otse ja isiklikult. Kuigi ajakirjanik väldib mind ja minu abikaasat nimepidi nimetamast, pole kunagi püüdnudki võtta kontakti ega mingitest arvamustest ja kommentaaridest huvitunud. Kas selleks, et vihjetega mingitele segastele, sulikalduvustega loodusarmastajatele-kaitsjatele , anonüümsete ja kontrollimata-kinnitamata arvamustele ja ütlustele tuginedes karistamatult laimata maine allakiskumise eesmärgil kellegi poliitilisi vastaseid?

Ajakirjanik Viio Aitsam ei teinud konkreetsel juhtumil katsetki kontakteeruda tegeliku loo „kangelasega” ja isegi sisenes võõrale territooriumile informatsiooni ja piltide saamiseks ilma territooriumi valdaja loata. Pealegi teiste kõrvaliste isikute saatel (kelleks oli see anonüümseks jääda soovinud laevakapten). On täielik alus ajakirjaniku hoone juures kohalkäigu aja järgi arvata, et ajakirjanik valis teadlikult külastusaja sellise, kus ta ei kohtuks territooriumi valdajaga, kes erinevalt artiklist jäävast muljest hoolitses oma loomade eest eranditult igapäevaselt. On ka pealtnägijaid sellele, et seal olevat millegipärast kohal käinud praegune vallavanem Ene Sarapuu (Rahvaliit). Kellelt pole siiski loos mingit kommentaari.

Aga ju võiks. Kui oleks olnud tegu katsega kirjutada probleemartiklit näiteks lambapidamisest (ja eriti talvetingimustes vabapidamisest) Vormsis. Võiks ju võrrelda saare teiste pidajate ja pidamise tingimustega ja anda seejärel asi hinnata eksperdile. Praegu anti eksperdile hindamiseks ette juba eelnevalt kallutatud, subjektiivne ja ühepoolne informatsioon.

Õigeaegselt tõkestada selle tendentsliku artikli ilmumist ja kasvõi vastulauset nõuda polnud ka siin eelpool väljatoodud põhjustel võimalik nõuda, sest enne artikli ilmumist polnud selge, kellest või millest seal juttu tuleb ja ka artiklis mainitud kohaliku loomaarsti poolt pakutud parandused lükati vist enamuses tagasi. Nagu ikka põhjendusel, et kahjuks ei jõua parandusi enam sisse viia.

Artikli ilmumise järel pidasin ennast Elle Puurmanni abikaasana ja seega asjaga küllaltki otseselt ja sisuliselt seotuna olevana end õigustatuks helistama ajakirjanik Viio Aitsamile ja paluma talt selgitusi artikli tagamaade kohta.

Ajakirjanik vastulauseks võimalust ei pakkunud, vaid jutuajamise käigus tehti leebes toonis ähvardus paljastada veelgi sigadusi, mida me abikaasaga saarel teinud oleme ja mille kohta ta olevat saarel käies igasugu jutte kuulnud. Ainuke, mida ma selle jutuajamisega saavutasin, oli põiklevas toonis antud lubadus vastata minu kirjalikule selgitusetaotlusele. Selle ma lisan ka käesoleva dokumendi juurde. Kuna minu küsimused puudutasid ka teisi Vormsit puudutavaid probleeme käsitlevaid „Maalehe” artikleid, saatsin koopia ka „Maalehe” peatoimetajale hr. Peeter Ernitsale.

Kummaltki neilt pole ma saanud siiamaani mingit vastust.

Eelpooltoodust küsimused austatud pressinõukogule:

Kuidas Te hindate kõneallolevat minu kaebuse esilekutsunud „Maalehe” artiklit objektiivsuse, osapooltele sõnaandmise ja tasakaalustatuse seisukohalt?

Kuidas Te hindate ajakirjaniku töömeetodeid materjali kogumisel ja artikli ettevalmistamisel?

Kuidas Te hindate ajakirjaniku ja peatoimetaja suhtlemisstandardeid oma lehe artiklites riivatud ja puudutatud inimestega

Loomulikult on minu nägemus asjadest subjektiivne ja seda subjektiivsust teravdavad ka varasemad kokkupuuted ajakirjandusega, mis on kahjuks sama negatiivsed. Siiski ei suuda välja mõelda põhjust, miks maaelu käsitlev ajaleht ei võiks olla avatud diskussiooniks aktuaalsetel maaelu teemadel inimestele nende õigete nimede all. Praegu konkreetsel juhtumil on üleriigiliselt võimendatud anonüümset negatiivset arvamust kellegi teise, kohapeal äratuntava inimese, tegevuse suhtes. Kas selliste meetoditega parandab lambapidamise kvaliteeti? Või ei saa lambapidamises teisiti tõesti korda kuidagi majja, kui iga kiusliku naabri kaebus pannakse kohe lehte, ja veel anonüümselt, et teda mitte laimu eest vastutusele võtta ei saaks?

Selle artikli eesmärgiks pole minu arvates ju lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika. Eesmärgiks on laimu levitamine teatud inimeste maine allakiskumiseks. Maine on aga tähtis just kohalikus poliitikas.

Seetõttu viimase subjektiivse mõtteavaldusena tundub mulle, et vastab tõele see, et „Maaleht” on muutunud ühe poliitilise partei häälekandjaks, kes ei põlga ära ka sekkuda ühe partei huvides kohalikku poliitikasse isegi nii kauges ja kõrvalises kohas kui Vormsi.

Loodan, et austatud pressinõukogu ei lähe kaasa minu subjektiivse lähenemisega ja läheneb asjale mitmekülgsemalt, ning ma saan Teilt objektiivse, kaalutletud ja argumenteeritud vastuse minu esitatud küsimustele ja ka üldise kokkuvõtva hinnangu.

Lugupidamisega

Toomas Puurmann

 

Kaebus nr 140

Pressinõukogu otsus 14.06.2006

Maaleht ei rikkunud head ajakirjandustava

ressinõukogu arutas Toomas Puurmanni kaebust Maalehes 16. veebruaril 2006 ilmunud artikli „Vormsilased karastavad lambaid” peale ning otsustas, et leht ei ole rikkunud head ajakirjandustava.

 

Maalehe artiklis on juttu sellest, et Vormsi saarel peetakse mahajäetud lagunenud laudas talvel lambaid, kes lume seest sööki otsivad. Artiklis on saanud sõna nii lambakasvatajast loomaarst kui ka lammaste välipidamise vastane, kelle nime ei avaldata.

Toomas Puurmanni sõnul on Vormsil kõigile ja ka Maalehe ajakirjanikule Viio Aitsamile teada, kes saarel lambaid peavad, kuid kommentaari saamiseks tema kui ühe lambakasvataja poole ei pöördutud. Kaebaja leiab, et artikli eesmärk ei olnud lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika, vaid laimu levitamine ja poliitilise maine kahjustamine kohaliku omavalitsuse kontekstis. Kaebaja ei pea ka õigeks, et ajakirjanik käis loata eramaal lambaid uudistamas.

Maaleht selgitas, et artikli eesmärk oli kõnelda uue lambapidamisviisi pinnal tekkinud arusaamatustest. Artiklis on sõna saanud üks lambakasvataja ja samuti lammaste välipidamise vastane. Maalehe kinnitusel käis artikli autor ise Vormsi saarel ning tutvus lammaste eluga, kuid kuna loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja keelusilte ei olnud, ei pidanud ajakirjanik vajalikuks kelleltki luba küsida. Lisaks oli ajakirjaniku Vormsil viibimisega kursis üks lambakasvatajast loomaarst, kes sai artiklis sõna.

Pressinõukogu otsustas, et Maaleht ei ole rikkunud head ajakirjandustava. Pressinõukogu leiab, et artikkel ei ole negatiivse alatooniga ning sõna on antud nii lambakasvatajale kui välipidamise vastasele. Artiklist ei nähtu, et see on kirjutatud kaebuse esitaja halvustamiseks; artiklis pole tehtud sellesuunalisi vihjeid, rääkimata kaebuse esitaja nimepidi mainimisest. Selgelt on esiplaanil väitlus lammaste välipidamise teemal. Lammaste väljas pidamise toetajaks on artiklis valitud kohalik loomaarst, kelle amet lisab tema ütlustele kaalu. Seega ei saa mingil juhul väita, et artikkel oleks kaldu lammaste välipidamise kriitikute suunas.

Pressinõukogu ei saa tuvastada, kas ajakirjanik sisenes kaebaja maavaldusse ebaseaduslikult või mitte.

Mis puudutab ajalehe suhtlemist isikuga, kes end ajalehe artiklist puudutatud tunneb, siis leiab Pressinõukogu, et head tooni näitab kriitikale reageerimine. Kaebuse esitaja heidab ette, et ta ei saanud ajalehelt vastust oma kirjalikele küsimustele. Ent ajakirjaniku sõnul toimus kaebuse esitaja ja ajakirjaniku vahel põhjalik telefonivestlus, kus kirjas esitatud küsimused läbi arutati. Ajakirjaniku kirjalik vastus oleks siiski võinud kaasa aidata vaidluse lahenemisele.

 

Pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk

Märt Rask , ajakirjandus ja tavaline riigivargus


Kaks võimu, Pressinõukogu kui ajakirjanduseetika valvekoer ning Riigikohtu esimees kui kohtusüsteemi eestkõneleja arutasid Tartus omavahelisi asju õigluse kajastamisel ja jaluleseadmisel . Huvitav, lehtedesse pole asi jõudnud aga teles lasti pidevalt Raski tsitaati selle kohta, et ajakirjandus peaks rohkem kajastama just igasugu tapmiste ja muu kõmu asemel haldus- ja tsiviilasju, sest just nende asjade lahendamise praktika läbi oleks kodanikel ka kasu ja midagi õppida. Jutt jumala õige, sest vaevalt jätab potentsiaalne tapja kedagi tapmata ainult sellepärast, et nägi telekast või luges ajalehest, kui hirmus see tapatöö on. Küll aga oleks vähem sulisid ja igasugu riigivargaid, kui nende tegemised ja vahelejäänute asjade arutamine oleks paremini nähtav.

Aga tegelikult ei saa ju see Rask oma jutuga midagi teha (ega vist tegelikult siiralt tahagi), sest teab ta ju hästi, et suurte riigivaraste tegude kinnimätsimisel teevad nii ajakirjandus kui kohtusüsteem tulemuslikku koostööd. Nagu näitas see Vormsi surnud rannarootslastele tagastatud maade ümber toimunu (avalik.blogspirit.com) 

Reservkoopia wordpressis


Kuna Bloggeriga on viimasel ajal tõepoolest jama, katsetaks reservvariandina seda wordpressi. Kõik, isegi bloggeri sisu importimine siia läks üllatavalt libedalt. Oma osa selles on vist ka minu kasutatavas brauseris (Flock), mis pidi olema ka wordpressi staffi lemmik; mispeale nad tegid mu sisseregamise maksimaalselt lihtsaks. Näis, kas see jääb reservkohaks, või kolingi siia.

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis. Vol2. Märts2006


Vaatamata ammu alanud kevadekuule kestab Vormsis sügav talv. Ka võim on endiselt ja mõneti isegi üllatuslikult kindlalt valimisliidu „Ka talvel Vormsil” käes. Seetõttu kattuvad ka lähituleviku ilmastiku- ning poliitprognoosid: talv jätkub. Juulikuus võib tulla lund ja „talvitujate” valimisliit elab edukalt üle ka natuke vabameelsema suve.
Nüüd siis lähemalt uue võimu ettevõtmistest ja opositsiooni viletsusest nende tõrjumisel.
Esiteks, nagu ikka, on uue võimu esimene asi torgata oma käsi ühisesse rahakotti ja määrata omale enda arvates väärilised palgad ja hüvitised. See on nüüdseks ka tehtud. Märgatavalt tõusid vallavanema ja ametnike palgad, volikogu esimees ja volikogu sekretär (võimuliidu poolt paika panduna) on sisuliselt palgalised. Komisjonide esimehed (kõik võimuliidust) saavad hüvitisi. Opositsiooni osaks jääb volikogu lihtliikmele makstav istungitasu. Selle mõnesaja krooni eest istungi kohta müüs siis opositsioongi maha teatud demokraatlikud põhimõtted. Veel enam, toetas vaikides isegi seaduserikkumisi.
Sest volikogu sekretär, nagu vallasekretärgi, peaks olema poliitiliselt sõltumatu. Mida ju Koit „talvitujate” suure häältetooja ja potentsiaalse volikogu võimuliidu asendusliikmena kindlasti ei ole. Ka rikuti otseselt seadust, kui volikogu esimees ja komisjonide esimehed ei taandanud ennast omale hüvitise määramise hääletusest.
Teiseks võimuliidu ettevõtmiseks on Tele2 masti maaletoomine otse Vormsi ainukese suurema asula (Hullo) külje alla. Kus juba kahe teise konkureeriva firma mastid püsti ja seadmed kohalikke aborigeenne kiiritamas. Tele2-l on sügavalt ükskõik, kuhu Vormsil oma mast püsti panna ja millisele maaomanikule renti maksma hakata. Vallal on olemas kasutuseta hõreda asustusega piirkonnas asuvad munitsipaalmaad, kuhu saaks selle masti kohalike tervist ohustamata rahulikult püstitada. Ja see hakkaks igaaastast tulu tooma vallale (loe:kõigile valla inimestele), mitte aga ainult volikogu esimehele, kelle maale praegu seda masti surutakse. Praeguse seisuga teeb Vormsi Vürst oma alamate tervise krabisevaks rahaks.
Kolmandaks võimuliidu ettevõtmiseks on vana Hullo kaupluse väljasuretamine selleks, et kogu kauplemismonopol läheks oma toetajast Külapoe omaniku kätte. Mis sest, et alamate jaoks tõusevad sellest ainult hinnad, väheneb saadaolevate kaupade sortiment, kaovad töökohad. Peaasi, et „oma jope” kasumid kasvavad.
Neljandaks käib mingi arusaamatu tegevus juba valimiste ajal väljakäidud tankla rajamise plaaniga otse selle ainukese suurema asula Hullo südamesse. Totramat ja teostumatut mõtet on nagu raske välja mõelda ja algul tunduski see lihtsalt tüüpilise valimisteaegse populismina, mis niikuinii unustatakse. Aga et kuna pole unustatud, siis midagi siin taga on. Kõige tõenäolisemalt on tegu kellegi sooviga oma mõttetult tühjalt seisev maatükk vallale maha müüa. Kindel see, et see on järjekordne „oma jope”, kellele siis makstakse ühisest rahakotist niivõrd tähtsa objekti rajamiseks vajaliku maa eest nagu oleks see Tallinnas asuva ärimaa hind. Kuigi vallal on oma maad piisavalt. Selle maa omandamise etapiga ilmselt „tanklaprojekt” lõpebki.
Viiendaks töötab võimuliit usinalt selle nimel, et rootslastest uuskolonistid saaks siin saarel kõigile kuuluvat ühist metsaressurssi võimalikult omakasupüüdlikult majandada ja odavalt teiste saareelanike arvelt ka välja vedada. Ka maakonnas on seni veel Eesti riigi koosseisu kuuluva Vormsi Vürstiriigi loodusressursside välismaale mahaparseldamise osas tugevaid riigiametnikest toetajaid. Kuidas teisiti hinnata pidevaid katseid sundida praamiveo operaatorile peale madalaid metsaveoautode üleveo tariife. Kuigi kõigile ju teada, et seda saab teha ainult tavaliste saareelanike (mitte metsaomanike, keda on saareelanike hulgas kaduvvähe) ning turistidest külastajate (kes käivadki siin ju metsa, mitte raielanke imetlemas) rahakoti ja mugavuse arvelt.
Ja kuuendaks on kõige masendavam see, et kõiki neid asju tehes püütakse seda serveerida rahva tahtena. Kutsutakse kokku nn. rahvakoosolekuid, mis peaks siis tegelikult sellistele räpastele, tegelikult enamuse huvidele selgelt vastutöötavatele asjadele andma nagu rahva õnnistuse. Samal ajal on valla interneti koduleht juba mitu nädalat inimestele kättesaamatu, volikogu ja vallavalitsuse istungite protokollid raskesti kättesaadavad, ja ka kättesaadult vigased, sisutühjad, üldsõnalised. Võimuliidu ja opositsiooni vaikival kokkuleppel ei tea enamus inimesi sedagi, et sellises väikeses kohas oleks parim võimalus saada tõest informatsiooni rahvaasemike tegelikest mõtetest ja sebimistest otse volikogu istungil kohal viibides.
Nukker aeg see talvine aeg, eriti kui kevad paistab veel kaugel olevat.

Seaduse ees on kõik võrdsed. Ka Kadriorus?


Selline säte on vist vaata et kõikide maade põhiseadustes kirjas. Ega teda kusagil ju sajaprotsendiliselt ei täideta ja ega saagi. Elu ei saa elada ainult seaduste järgi. Aga püüdma ju peaks ja seda arenenud ühiskondades ka tehakse.
Nüüd, kui lõpetati vähemalt kuu aega kestnud (ju väga keeruline asi) väärteomenetlus Kadrioru pidude asjus, jääb tulemuse kohta avaldatud pressiteadet lugedes karp ikka lahti küll.
Esiteks, osalised on salastatud, nende nimesid ei avalikustata. Ilma seda sammu põhjendamata. Isegi täiskasvanud, vastutusvõimeliste inimeste omi, kes sinna alaealiste peole trügisid. Aga miks siis avalikustati osa , valitud nimesid, nende seas ka alaealisi, ajakirjanduses. Kas ei peaks siis selle eest vähemalt ajakirjanikke ka vastutusele võtma.
Teiseks, karistusmäärad ei näita küll mingit võrdsust seaduse ees. Kas siis tõesti ongi avalikus kohas suitsetava või joomase alaealise keskmine karistusmäär 120 krooni. No ei usu. Või on see, et see kõik toimus Eesti Vabariigi Presidendi residentsis, süüd märkimisväärselt kergendav asjaolu. Eriti tobe.
Või karistataksegi igal pool alaealisi purju jootvaid täisealisi ainult 240 krooniga, või tehakse seda ainult nendega, kes seda presidendilossis juhtuvad tegema.
Ja mis kuradi pidu see üldse oli, kus ainult kolm täisealist 18-nest viina võtsid, mida need ülejäänud 15 seal lossis tegid? Nuuskisid paberites, paigaldasid mikrofone, tegid pilte? Selle eest ei karistatagi? Ja kes nad üldse olid, et nende nimigi nii suur saladus on?
Täiendatud 04.03.06

Nonii, ühe vana tuttava nimi tuli siis välja. Kõige pühamate institutsioonide tulihingeline kaitsja – Marek Paulson. Tema osalust selgitav lõik tänases “Postimehe” artiklis tasub täies mahus äratoomist, sest sealt selgubki (vastupidiselt küll “Postimehe” soovile) kogu tõde selle jama kohta:

Üks neist oli Marek Paulson (20), kes möödunud sügisel presidendi Kadrioru lossi erakorteris toimunud noortepeod jaanuaris avalikkuse ette tõi. 70 mahlaka sisuga pilti peomöllust «Pealtnägijale» vahendanud skandaalipaljastaja ütles eile, et on teenitud karistusega päri ega kavatse seda vaidlustada.

Paulsoni sõnul kaalub teenitud karistus igal juhul üles eesmärgi, miks ta lossipeod avalikkuse ette tõi. «Nagu näha, tunnistavad presidendilossi puudulikku turvakontrolli nüüd kõik need, kes selle eest vastutama peavad,» lausus ta. «Seega – skandaal lõppes nii, nagu see minu arvates lõppema pidi.»

Kokkuvõtvalt ja lahtiseletatult oli siis Marek Paulson kellegi poolt pidudele saadetud viina ja fotokaga varustatud provokaator (õigemini vist üks provokaatoritest, sest tõenäoliselt oli ka teisi), kes siis alaealisi jootes neid nendele laiduväärsetele tegudele õhutas. See, et ta oli vaid tööriist kellegi kätes, on nüüd pärast trahvisumma määramist enam kui 100% kindel.
Või arvab veel mõni, näiteks Mareki käitumist stiihilise institutsioone kaitsva kodanikualgatusena hinnanud “Eesti Ekspress” või Mihkel Kärmas, et 240 krooni ongi õige karistus ja trahvisumma Eesti Vabariigi Presidendi residentsi presidendi lastelaste täisjootmise ja Eesti Vabariigi sümbolite mõnitamise eest. Sest teadlikult selliste piltide tegemine ja nende publitseerimine seda kahtlemata on.
See naeruväärne trahvisumma määrati ju vaid selleks, et ta suu kinni hoiaks ja tellijaid ei paljastaks.
Poliitikute tööriistaks olevate politseiametnike pärast on tõeliselt häbi.

Linnugripp ja Vormsi


Linnugripp läheneb. Täna Rootsis, mõne päeva või nädala pärast ka siin, Eestis ja Vormsis. Meil ei juhtuks küll midagi hullu, kui üle ei reageeriks ja kaine mõistuse säilitaks.
Esiteks ei tohiks igat surnut lindu käppima minema ja parem tast kauge kaarega mööda minna. Ei maksa ka üldjuhul kellelegi sellest teatada (eriti kui see part või luik on kõrvalisemas kohas): no saame endale linnugripi esmaavastaja au Eestis, mis me sellega peale hakkame. Iseasi muidugi, kui part on hinge heitnud otse vallamaja trepil; siis on see muidugi diversioon võimu ja rahva vastu ja meetmed tuleb tarvitusele võtta.
Oma kodulinnud (ega neid ju saarel palju polegi) oleks kaval lihaks teha ja sügavkülma panna. Ainult laudas kinnihoidmisest ei tarvitse piisata. Kui ikka juba kusagil Eestis mingi jama kodulindudega on, siis võib järgneda paanika ja kõigi lindude tapmine. Siis enam ei taha keegi seda liha osta ja isegi süüa.
Koolis peaks muidugi õpilastele rõhutama, et haiget parti ei käpitaks ja ei toodaks mingil juhul koju. Samuti vanemad oma eelkooliealistele lastele.
Tegelikult oleks see ju lausa saare rahvakoosoleku või siis isegi üldkoosoleku teema. Neid aga peetakse meil ainult järjekordse mobiilifirma mastipüstitamise huvides.

Savisaar ja Ansip – koos ämbris?


Savisaar läks lahkeks kätte ära. Õnnelikud , äsja 500 kroonise saanud pensionärisilmad tulid meelde. Mõtles, et teeks meie vaese riigi kitsikuses harjutavad olümpiasangarid lõpuks ometi õnnelikuks. Pealegi seda rahanatukest rahva nimel andes teeb ju rahva endagi õnnelikuks. Sest ega me pole ju kadedad. Ikka anname. Eriti kui on tunne, et rehepaplikult saame seda teha võõrast rahakotist. Peaaegu tegigi ära. Ainult valitsuses vormistamise vaev. Pääses Andruse äraolekul peaministri asendajana riigi rahakoti kallale ja kohe lubas olümpiasangaritele makstava preemia tõsta 16 (loe:kuueteistkümne) kordseks. Üleüldise eufooria toel päris inimlik. Annaks isegi, kui käsitleks riigi rahakotti mingi ei tea kust tulnud peremehetu loodusannina. Aga üldiseltki ju teada ja Edgaril kindlasti, et sihukest abstraktset riigi rahakotti pole ju olemas, on põhiliselt kodanike maksutuludest laekuvad vahendid. Ja neid vahendeid sinna andvad maksumaksjad tahaks loomulikult ise ka natuke kaasa rääkida, mida nende rahaga teha. Nii-et nende käest võiks enne kuidagi küsida, et kas olete nõus loobuma osast oma lapsetoetusest, pensionist jm. sellisest , mida kodanik saab riigilt oma maksude eest tagasi. Või miks ma ei näe meie miljardäre tõepoolest OMA rahaga isiklikult sangareid premeerimas. Pealegi saaksid ju nemadki vabalt öelda, et teevad seda vaesema rahva nimel, kellel pole hetkel vaba raha sangarite toetuseks. Promo ja emotsioon missugune.
Selliste laiade zestide tagamaadega on veel keerukusi. Tippsport on ammu muutunud inimeste vabast kehalisest võidukatsumisest kiiresti arenevaks meelelahutustööstuse osaks. Kus kasumimarginaalid võivad olla väga suured, kus kõike seda reguleerivad seadused jäävad pidevalt ajast maha, kus pidevalt testitakse inimeste peal nii uusi teadusesaavutusi kui ka nende kasutamisest tulenevaid eetilisi piire.
Seda kahjuks isegi olümpial, mida peetakse ju vaid algselt idee järgi sõdade asendajana ausas võistluses rahvaste esindajate paremuse väljaselgitamiseks. Kus võitjad saavad kuulsuse ja au, mitte rikkuse.
Ka mina usun, olen peaaegu 100% kindel, et Kiku ja Andrus ei kasuta PRAEGU keelatud ainete nimekirjas olevaid medikamente. Ja nad on selles osas piisavalt vastutustundlikud. Aga samas olen peaaegu sama kindel, et nad kasutavad uusi, testimisjärgus taastusvahendeid, mis võidakse iga hetk sellesse nimekirja lisada. Ja nüüd kujutame ette situatsiooni, kus järgmisel aastal selgub, et keegi kolmas on vahele jäänud äsja dopinguainete nimekirja lisatud uue asjaga ja lisaks tilgub pahatahtlike (keda eesti rahva hulgas jätkub) suu läbi ka välja, et meiegi olümpiamedalid ja sellele järgnenud üüratud auhinnad tuginevad samale keemiale. Juriidiliselt on ju kõik korrektne. See vahelejäänud keegi kolmas on kurjategija, pätt ja kaabakas ning teenib ära meie rahva igavese põlguse. Täpselt sama moodi käitunud, sama palju treeninud, ja samu tablette söönud meie praegused sangarid oleksid aga kangelased edasi ja suure osa oma auhinnarahast nad kindlasti paneks nn. taustajõudude arendamisse. Teisisõnu, panustaks uute medikamentide katsetamiseks, et ikka sammuke dopinguküttidest ees olla.
Kuidagi kahtlaselt sarnane (kuigi näite ja analoogiana vist mitte eriti hea) olukorraga maksutulude kogumises, kus maksuamet ja vastav seadusloome on pidevalt sammukese maas maksude optimeerijatest. Sama harva, kui jäädakse vahele dopinguga, jäädakse vahele ka maksutulude varjamisega. Kas me peaks ka Hansmidti premeerima õnnestunud ,seaduse piiril toimunud laveerimise eest
Miskipärast tundub, et Edgar astus seekord ämbrisse. Eufooria möödudes taastub eesti rahva põhiomadus, kadedus igasugu sakste, tõusikute,edasipürgijate, rikaste ja ei tea veel kelle vastu . Mingil hetkel Edgari valijad tabavad; kurat, meie loodetud järjekordsed 500 krooni kogub kõik kokku ja annab miljunääridele.
Veel hullemini astus ämbrisse meie tark peaminister, kinnitades idee olevat arutamisväärt. Muidugi, kiiresti oli vaja otsustada ja kuna asjalikku nõu keegi lähikonnast ei suutnud anda, panustaski pääminister sellele, et Edgari populistlik vaist on kindlasti parem ja tasuks sellega kaasa minna.
Aga…äkki sai ta jälle tünga, sest Edgaril on muidugi elegantne võimalus ämbrist välja astuda, teatades, et ta tegi lihtsalt nalja. Millepeale jääb Andrus koos oma PR ja teiste selle sammu järelekiitmisest hoogusattunutega sinna ämbrisse edasi lobistama.

Täiendatud 01.03 EPL-i kommentaariumis ilmunud tundmatu kommentaatori arvamusega Savisaare seal ilmunud eneseõigustuse kohta,…millega tuleb nõustuda

tat_vam_asi, 14:45 01.03.2006

Kuule populist. Häbi on sinu pärast! Mitte et ma oleksin vastu olümpiavõitjate preemiate tõstmisele. Aga see, kuidas sa kavatsed sellest iseendale polittilist profiiti võita, on pehemelt öeldes ebameeldiv.

See, et olümpiavõidust tehakse poliitiline sündmus, näitab suurt eneseimetlemist ja egot. Olegm ausad, kes meist mäletab mõnda Rumeenia, Albaania, Moldova jne olümpiavõitjat. Kuidas me küll aru ei taha saada, et väljastpoolt ei ole need medalid kuidagi nii kuldsed ega tõsta olulisel määral Eesti mainet. Palju enam mõjub Lääne-Euroopa ja Ameerika inimesele teade Eesti pangaröövlitest Soomes või Norras jne jne. Seda suurt eelarvamust, mis reaalistlikult läänlasel idariikide kohta on, ei kaalu üles ühe (juhusliku) tubli inimese saavutus. Savisaar, sa ei ole loll, sa oled kuritahtlikult salakaval ja demagoogiline. Väga suur häbi on sinu pärast. Küsi endalt, mida sa tahad? Mida sul on vaja siin elus, mis (kelle) asja sa õieti ajad?

\”…kuid see on koht, kus saame nendele nende töös veidikegi kaasa aidata\”. Kui treeninglaagrite ja ladusa elamise raha on koos, siis on see elu palju parem kui paljudel nendel, kes sm populisti on valimas käinud.

Sellel tasemel sportlane peaks olema rahul, sest elab elu, mida vähesed saavad nautida – ta teeb asja, mis talle meeldib ja saab ka normaalselt elatud. Lisaks tekib karjääri jooksul meeletult palju huvitavaid ja ka kasulikke tutvusi, mida enam-vähemgi hakkaja alati peale sportlaskarjääri lõppu ära kasutab.

\”Kui maailmas ringi vaadata, pole Eesti olnud kuigi heldekäeline\”. Kas võrdlemegi Itaaliaga, USA-ga… jne. Miks me ei vaata Albaaniat või Rumeeniat? Igal pool on oma elu ja midagi ei saa võrrelda. See on üks sinu lemmikvõtteid, sm populist, võrrelda võrreldamatuid asju.

\”Näiteks 2001. aastal maailmameistriks tulnud ja Salt Lake City olümpial pronksi saanud itaallastest iluuisutajapaarile Barbara Fusar Polile ja Maurizio Margagliole maksis Itaalia miljon eurot …\”. Kuskil tehti midagi, teeme ka?

Olümpiakomitee maksab olümpiavõitjale võidust alates elu lõpuni 5000 krooni iga kuu. Kas see on vähe või palju… sõltub hindajast.

\”… kui suur on tänapäeval tippsportlase tiim, kuhu kuulub kümneid inimesi – ja kui vähe jääb olümpiavõitjale järele siis, kui ta on tasunud oma meeskonnale.\” Klassikaline argument populistilt… me kõik usume, et Kristina jaotab oma miljonid nüüd kogu meeskonnaga ja maksab oma tiimi töötajatele palka!!!

Palju õnne veelkord Kristinale ja Andrusele. Te olete eestlastele suureks eeskujuks. Mis puudutab Eesti mainesse, ütlen veelkord, olgem realistid.

“Maaleht” – tegija räpases mängus?


Näidati kunagi mingit seepi “Räpane Mackey” politseivärgis (kindlasti ka meil) üsna laialt levinud nähtusest, kus kurikaelte valvamiseks seatud tegelased asuvad oma huvides koostööle kurikaelte endiga. Need tegelased olid inimlikult isegi sümpaatsed. Kaua mõtlesin, et küll miks? Aga vist sellepärast, et nad tegutsesid nii selles karmis maailmas oma ja oma pere huvides. Seda huvi ei saa ju pahaks panna.
Segasem lugu on meie ajakirjandusega. Alles (küll ca 2 aastat tagasi) oli Vormsi saare tollane kohalik võim meie “sõltumatu” ajakirjanduse lipulaevade “Eesti Ekspressi” ja “Eesti Päevalehe” lausrünnaku all sellepärast, et kohalikul võimul tekkis mingi võimalus päästa Eesti Vabariigile mingi 10% saarest, mis paistis libisevat välismaiste sahkerdajate kätte. Täpsemalt sellest loost aadressil avalik.blogspirit.com. Tollal säilitas “Maaleht” stoilise hauavaikuse, kuigi teema oleks olnud täpselt “Maalehe” teema.
Seda imelikum on lugeda “Maalehest” nüüd, kui siin võimul on tolleaegsete sahkerdamiste kaasosalised ja isegi EE ning EPL on Vormsi temaatika koha pealt vait kui kuldid rukkis, järjest lugusid , kus pidevalt vihjatakse mingitele tumedatele jõududele; loodusearmastajatele, kes takistavad normaalset metsamajandust (http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=metsaleht&artikkel=315), normaalset praamiliiklust ( http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=4579) ja nüüd siis veel piinavad ka vaeseid lambaid, et ikka loodushoiutoetusi välja petta (http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=5059). Kusjuures need tumedad saatanlikud jõud on ikka nii võimsad, et kogu aeg käib jutt ainult vihjetena. Saatana nime suhu muidugi ei võeta. Samuti käiakse artiklikestele materjale kogudes neist kauges kaares mööda, isegi telefoni teel vastaspoole arvamust küsida paistab olevat ohtlik.
Kuigi kohapeal ja ka kaugemal on ju teada, kelledest on jutt. Ja ka see, et üks nendest olen mina.
See “Maalehe” mäng avaliku arvamuse kujundamisega teatud grupi huvides on alatu ja räpane. Eks aeg annab arutust, mis tasandil see mäng käib, kas ajakirjaniku, toimetuse või väljaandja.

Partide vandenõu tõstab tuure.


Segane värk selle naftareostusega. Tagant järele mõeldes ja uusi uudiseid kuulates järjest segasemaks läheb. Isegi Kristiina suurepärane esitus Torinos ja Ingrid Tähismaa endise mehe libido probleemid ei hajuta kahtlusi suurejoonelise partide vandenõu olemasolust. Asjaolud on ikka väga imelikud.

Kui mäletate, siis alguses püüti edastada massiivset sõnumit avalikkusele :niikuinii süüdlasi ei leita, laevu on nii palju, sada vähemalt jne. Sõnagi sellest, kas NATO liikmena järelepärimine luureinfo saamiseks juba tehtud, sest taoline asi võiks ka terrorirünnakuks sobida. Siia juurde hiljem nähtud vana merekaru Ninnase kinnitus, et kuidagi ei ole võimalik süüdlasi leida. Kuigi Ninnas oleks võinud oma teadmiste baasil ilmselt kinnitada ka vastupidist sama tõepäraselt. Nüüd siis veel tore uudis sellest, kui operatiivselt prokuratuur ja keskkonnainspektsioon juba 10. veebruaril otsustasid seda „Fawlessi” lausa renditud eralennukiga mööda maailma taga ajama sõita. Tõsi küll, reostus oli juba rannas KAKS nädalat tagasi ja maksma läks see pool miljonit. See on muidugi alles algus.

Meie naabrite Soome ja Rootsi kummaline vaikimine ja tegelikult ju ka abi mittepakkumine. Sest siia oleks olnud enne viimase külmalaine saabumist vaja mitte vabatahtlikke kühvlitega,vaid professionaalseid päästetöötajaid õige tehnikaga. Ka need välismaalastest linnupesijad on vist enamuses pärit rohkem Lõuna-Euroopast. Soomlasi -rootslasi väga polegi, kuigi mingi loogika järgi võiks ju olla.

Ansipi soolo oma eraviisiliselt kuuldu edastamisega otse valitsuse pressikonverentsil on ikka päris omaette ooper. Milleks oli vaja seda „Fawlessi” prokuratuurineiu ja ministrite ilmseks meelehärmiks sisse tuua ja tema (mootorlaeva) roll üldse selles segases loos.

Selle reostustõrje simulaatoriga käis ka ju mingi mäng. Selle õppeotstarbelise riistaga nüüd küll ei saa nii täpselt näidata kusagilt 100 km kaugusel merel lahtipääsenud, tuulte ja hoovuste meelevallas oleva õlilaigu jõudmist randa täpselt seal , kus ta jõudiski. Nii ju asja serveeriti: laevalt saadi intsidendi koordinaadid ja sealt tuligi see laik täpselt Keibu randa. Ainult et laev pidi ju siis andmagi ÕIGED koordinaadid.
Ilmselt on lugu hoopis vastupidine: Keibu rannas oleva reostuse järgi otsiti ajas tagasi minnes kellelegi sobivaid koordinaate rahvusvahelisel laevateel.

Toimub ka pidev hämamine pideva seire ja tagantjärele avastamise võimaluste segiajamisega. On ilmunud spetsialistide kirjutisi, kui raske ja kallis on omada reaalajas infot reostuste kohta ja teha pidevat seiret. Muidugi õige, aga praegu on ju rohkem juttu süüdlaste tagantjärgi avastamisest. Et nad ei jäänud ühelegi satelliidipildile, ühtegi ärevakstegevat raadiovestlust või muud infovahetust NATOja Venemaa piirialas ei registreeritud?! Ärge ajage naerma. Kui liitlased ei taha miskipärast infot välja anda, teeks seda Venemaa.

Lätlasedki avastavad kaks ja pool nädalat hiljem, et neile pole miskit öeldud. Neil on ju ilmselt õigus, ega ei saa aru, miks nad kohe järgmisel päeval peale ajalehtede lugemist ametliku teabe mittesaamise osas hädakisa ei tõstnud
Ja kui nüüd balletiartistid ka lähevad veel linde pesema valmis kinnitusega huulil, et teevad seda vabatahtlikult ajal,kus üle Euroopa leitakse linnugrippi surnud neidsamu kühmnokk –luiki.
Tuleb kuidagi tuttav ette veneaegseid katastroofe ja nende kajastusi meenutades.
Ilmselt on tegemist partide vandenõuga inimkonna väljasuretamise eesmärgil. Linnugripp on vaid vahend, nagu on ju vahend ka islami enesetaputerrorism. Selle analoogia järgi pole ju mingi ime, et pardid naftaloigust just meie randadele surema tõttasid. Pealegi on neil siin lausa inimeste endi seas kaasosalisi, kõrgetel riiklikel kohtadel olevaid kaasosalisi…

Opositsiooni viletsusest Vormsi Vürstiriigis


Vahepeale väike ülevaade ka poliitilisest seisust Vormsi Vürstiriigis. Kuna vahepeal on lisandunud selle blogi lugejatena ka teiste omavalitsuste inimesi, siis pakub see võrdlusena ka rohkem huvi.

Valimiste tulemuse ja resultaadina formeeruvad igas riigi- või omavalitsusüksuses koalitsioon ehk volikogu häälteenamusele tuginev valitsev enamus ja opositsioon ehk valitsemisest kõrvalseisja ehk vähemus. Kui on olemas mingigi demokraatia ja selle mõtteviisi kandjaid volikogudes, jätavad võimulepääsenud siiski mingid hoovad ka opositsioonile. See on elementaarne poliitiline kultuur. Tavaliselt on nendeks hoobadeks enamuse andmine revisjonikomisjonis ja sealt tulenev ka vastav komisjoni esimehe koht ning ka komisjonide aseesimeeste ning volikogu aseesimehe koht. Revisjonikomisjoniga antakse opositsioonile ainuke reaalne kontrollifunktsioon ja sekkumisvõimalus koalitsiooni tegemistesse. Komisjonide ja volikogu aseesimeeste kohad on rohkem tseremoniaalsed ja kindlustavad ainult normaalset tööõhkkonda tegelikult ju ühise asja ajamisel. Nii peaks olema ja teisiti ei olegi ju võimalik normaalset tööd teha. Väikestes kohtades juhtub muidugi igasugu asju, tingituna üksteist läbi ja lõhki tundvate inimeste juhindumisest pigem oma sümpaatiatest kui poliitilisest loogikast.
Samas on väga huvitav ja õpetlik sarnaste oludega sõsarsaare Kihnu näide, kus peamiselt altkäemaksuskandaali tõttu oma igipõliste poliitiliste konkurentide poolt võimult tõrjutud kihnlaste seas siiski väga populaarne Johannes Leas sai isegi revisjonikomisjoni esimeheks ja opositsioonile anti isegi volikogu esimehe koht. Tundub ju ebaloogiline – peaaegu vargaks tembeldatu panna ühiskassat valvama. Aga tegelikult märk võimukoalitsiooni kainest hinnangust: igasugu süüdistusi ei maksa eos võimendada. Küll siis, kui inimene on lõplikult süüdi mõistetud, saab teha muutusi ka selles revisjonikomisjonis. Selge märk soovist koos kõigi huvides edasi minna mitte hakates võidetuid mutta trampima. Aga see on Kihnu…
Vormsi Vürstiriigi kaasus on muidugi eriliseim erilistest. Siin moodustavad 9 liikmelise volikogu opositsiooni 3 Isamaaliidu nimekirjas volikokku pääsenut. Kui mitte kogu saare elanike, siis vähemalt volikogu liikmete hulgast kahtlemata kõige haritumad ja ka omavalitsustöös kõige kogenenumad inimesed, kellele ei ole seni suudetud inkrimineerida ka ühtegi plekki ega kapis vedelevat luukeret. Endine vallavanem, kes sai viimastel valimistel ca 15% valimas käinute häältest, endine teaduste magistrist volikogu esimees ja siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse osakonna peaspetsialist.
Neile ei ole võimukoalitsioon ette näinud mingit rolli saare elus.
Sõnum on ju selge: te võite ju olla targad, kogenud ja isegi populaarsed. Võim on praegu meie, ja me teeme, mida tahame.
Tugev koosseis ju, nii arvuliselt (33% häältest) kui kvaliteedilt. Aga ära ei suuda teha vähimatki. Miks siis? Poliitikategemise kogemuse puudumine muidugi. Ülemäärane usk oma tarkusesse ja lootus, et võimulolijad ei vea niikuinii välja. Samas see, et valijad on arusaajad ja samuti targad ning ootavad. Aga kas see on ikka õige, oodata käed rüpes ja siis võimukoalitsiooni ebaõnnestumiste korral parastada. Sest need ebaõnnestumised maksavad kätte kõigile saare elanikele ühtmoodi.
Ja lõpptulemusena kaotavad õigustatult kaugemas perspektiivis ka oma valijate usalduse. Sest repressioonid nende valel pool oma hääle andnud valijate vastu on juba vallandunud ja võtavad järjest hoogu. Neli aastat on pikk aeg, selle aja jooksul jõuab sellises väikses kogukonnas nii mõnegi praeguse opositsiooni poolt hääletanu elu teha ikka põrguks küll. Sest siin Vormsis lahterdatakse kogu aeg inimesi omadeks ja võõrasteks. Osavad manipulaatorid kasutavad seda ära ja kindlustavad sellega oma, aga võõraste kätega teostatavat võimu.
Mida siis teha opositsioonil taolises olukorras. Ega muid valikuid ju polegi kui boikott selle erinevates vormides.
Oma tarkust pole ju mõtet käia seal pakkumas, kus seda niikuinii ei taheta ja vajata. Esinemisvajaduse rahuldamiseks on ju ka muid kohti. Ühiskondlik staatus ju volikogu liikmeks valituna säilib. Kohapeal kõik valijad saavad väga hästi aru (tundub et palju paremini kui austatud opositsionäärid), et tuuleveskitega pole mõtet võidelda.
Saare asja ajada ja oma valijate huve kaitsta saab volikogu liige väga paljudes kohtades mujal ja väga erinevate tegevustega, mitte ainult volikogu istungi tooli kulutamas käies ja siis võimurite käest seda närust istungitasu vastu võttes. Sest sellise suhtumise osaliseks saanuna kiidetakse võimu tegemised sisuliselt heaks, laiutades oma valijate suunas ainult teatraalselt käsi: a mis meie teha saame.
Minu kui valija pettumus on igal juhul suur.

Partide vandenõu Eesti Vabariigi Valitsuse vastu.


Eile sai televiisoriekraanilt näha siis selle surmava naftalaigu oletatavat teekonda õnnetuspaigast kuni meie randade pärli – Keibu ja Nõva liivarandadeni. See tarkade inimeste ja aparaatide (reostuse leviku simulaatorite), tuuli ja hoovusi arvestav ühistööna valminud naftalaigu liikumise trajektoor algab õnnetuspaigast, Hiiumaast loode pool asuva rahvusvahelise laevatee punktist (väga lähedal „Estonia” hukkumispaigale) ja kulgeb algul mööda laevateed tagasi kirdesse ning seejärel keerab Osmussaarest põhja poolt otse läände, sihiks meie kaunid rannad. Selle, et see asi just nii võis olla, tõenäosust kinnitab ka omaaegne „Estonialt” lahtipääsenud päästevahendite ja muude esemete hilisem leidmine just neis paigus, kus me praegu leiame määrdunud parte. Eriti tähelepanuväärne on see, et just kõige paksema praeguse nafta leidmise koha – Keibust põhjapoolse Alliklepa lahekese vahetust naabrusest, Pakri saare edelarannast – leiti omal ajal kõige rohkem neid „Estonia” jäänuseid ja isegi vist üks hukkunu. Seletamatu on vaid üks detail, kuidas kõik pardid, sukeldudes korraks sellesse tegelikult pisikesse naftalõiku, võtsid kõik üksmeelselt suuna ca 100 km kaugusel asuvate eesti randade suunas. Keegi ei tahtnud pea sama kaugel olevaile Rootsi, Ahvenamaa või Soome randadele. Kus ju ometi oleks ees oodanud paremad shampoonid ja mullivannid, kui siin hädaorus. Selline partide üksmeelne käitumine on seletatav vaid eesmärgiga kukutada Eesti Vabariigi Valitsus. Kes seisab aga partide taga ja tõmbab niite, selgitavad meie juurdlusorganid kindlasti peatselt välja.

Jumalik tuul päästab eesti valitsuse?


Jumalik tuul (tai-fun) päästis omal ajal jaapanlased mongolite käest. Seekord on lootust, et taevalikud jõud tulevad appi meie rehepappidele.
Nimelt on asjaga nüüd ju sedamoodi, et kõigepealt oli naftareostus (teadmata, aga kindlasti kordi kordi suurem väljaöeldust); siis tulid ligased linnud, nafta ja päästjad ning päästmist imiteerijad randa; siis tuli külm ja lumi ja linnud surid seal jääpankade vahele maha ning külmusid kinni; rebased, kotkad ja päästjad kisklesid nende laipade pärast (päästjate saagiks on seni loetud 3200 – rebastele-kotkastele vast rohkem, aga nemad ei oska lugeda); nüüd tõuseb jumalik tuul jumalikust suunast, kangutab lahti jääpangad koos naftalöga ja linnulaipadega ja viib need Läänemere avarustele; meile jääb talviselt puhas ja karge mererand ning euroopas kõige paremini säilinud loodusega riigi kuulsus. Ja loomulikult valitsus, kes on selle heaks nii palju teinud.

Nafta, linnud, poliitika ja moraal


Kui presidendilossi skandaali põhjused ja isegi selle tulemused võis ära arvata praktiliselt järgmisel päeval pärast „Pealtnägija” esimest saadet selle kohta, siis kogu see jama „ootamatu ja selguseta” reostuse avastamisega ja eriti sellest tulenevad edasised sündmused on täiesti äraarvamatud ja prognoosimatud.
Asi on väga valesti. Selgelt on algusest peale varjatud mingit olulist, aga ilmselt väga tundlikku ja delikaatset infot. No minge kuu peale. Ajal, mil me maailmaajaloo võimsaima ja tehniliselt täiuslikuima sõjalise organisatsiooni täieõigusliku liikmena võime (loomulikult põhjendades oma soovi) saada lähimineviku kohta käivat ruumiinfot iga soovitud punkti ja ajahetke kohta, ei saa rääkida sellist lolli juttu, et reostajat ei ole võimalik avastada. Satelliite on üleval, nii et tapab ja erinevates spektrivahemikes skaneerimise võimalustest võiks keegi valitsuses ka kuulnud olla. Ei maksa viriseda, et meie kuulsusrikka õhuväe ainukesse lennukisse ei olnud parajasti petrooli valada, ja nii jäigi käimata ja reostus avastamata. Tegelikult silmaga nähtavad esimesed märgid olid ju rannas vist juba reede õhtul. Järgnenud ilusa ilmaga puhkepäevadel ei saadetud seda ainukest lennukit vaatama, et kustpoolt solk tuleb. Alles esmaspäeval uduse ilmaga püüti midagi otsida. Ise nägin.
See tundub väga kuritahtliku venitamisena, et tegelik süüdlane ikka Taani väinadest läbi jõuaks. See „Fawless”, või mis ta oli, on vist mingi suitsukate, kellele lõpuks saadaksegi määrata mingi trahvike selle 1.5 tonni eest.
Selgusetuks on jäänud ka reostuse ulatus ja iseloom. Määritud linde leidub Saaremaalt kuni Tallinnani. Rannajoone (jää-ääre, millele kahjustatud linnud ronivad) pikkus ei ole mitte kümneid, vaid on sadu kilomeetreid. Vormsi avamere poolsel rannikul (ca 20 km rannajoont) oli kahjustatud linde vähemalt sadu. Lihtne arvutus näitab, et tegelik kahjustatud lindude arv ületab tõenäoliselt ka seni kõige pessimistlikuma prognoosi -10000- piiri.
See viitab millelegi väga suurele või vähemalt kahele enam-vähem üheaegsele reostuskoldele. Kahtlane, kas ka kogu aine on masuut, sest linnud on lähima rannikuni lennates läbinud suuri vahemaid, mida masuudisena teha on vist keeruline. Võib-olla eksin – pole ka ise lind, et selle koha peal nokk lahti teha.
Samuti saab võimaliku naftaolluse hulk olla pigem sadu kui kümneid tonne.
Reageerimine on alla igasugust arvestust. Riigistruktuurid kaotasid pea ja jooksid laiali. Vabatahtlikud asusid paljaste kätega asemele. Nagu vaenlase maale tuleku korral sõjavägi jookseks kohe laiali ja viskaks püssid võssa. Nende asemele asuvad võsast korjatud ja kodust võetud jahipüssidega partisanid. Või kujutluspilt kevadel saabuvast linnugripist, kus arstid lahkuvad Soome ja Rootsi laevadega ja vabatahtlikud veavad laipu ja veel elusolevaid kuhugi kuuri kokku ja püüavad pidada lootusetut võitlust.
Sest nii ongi, see partide shampooniga pesemine on ju humanistlik ja inimlikult mõistetav, aga reaalset tulu saavad jälle poliitikud, seekord rohelisema poole pealt. Tekibki lootus partei asutamiseks 1000 hinge kokku saada. Pesijad saavad enamjaolt jõuetuse tunde ja depressiooni.
No ma ei saa tõesti aru, miks ei piiranud meie sõjavägi veel soojade ilmadega piirkonda sisse, lasknud maha kõik praktiliselt surmale määratud reostatud sulestikuga pardid, kogunud nad ja naftaklombid kokku ja põletanud ära. Veendudes muidugi, et pardid on ikka surnud. Takistades sellega reostuse leviku esialgu kotkastele ja väikekiskjatele ja sealt edasi nende järeltulevatele põlvedele. Et polnud jahihooaeg ja eeskirju tuleb täita. Nüüd täidame punktuaalselt tuhandete inimtundide ja nendesamade vabatahtlike psühholoogilise stressi hinnaga loomakaitseseadust, jättes tuhanded laibad kotkaste ja rebaste kätte.
Eesti riik on ikka naljanumber, adekvaatselt olukorrale ei suuda enam keegi reageerida. Kõik püüavad kõigile ära panna. Rohelised püüavad nüüd ära panna Villule. Eks tal ole patte omajagu. Aga eesmärk, päästa suure meediakära taustal paarsada parti, ja määrata ajafaktori tõttu vaiksele hukule kotkaste ja väikekiskjate teadmata hulgad põlvkonnad.
Villu ei rabele siit küll niikuinii välja, küsimus ainult selles, et kas tõmbab kaasa kogu valitsuse või ainult Laaneti. Üksi ta end patuoinaks teha ei lase ja õieti teeb. Sest see värk on liialt mastaapne värk.

Allikate kaitsjad Eesti Ekspressis


No viimane proua Kaalepi lugu (lausa juhtkiri) EE-s ajab harja ikka täitsa punaseks.
Või nüüd asuvad nemad kõigi kõige pühamate EV institutsioonide kaitsjat kaitsma EV politsei ja teiste juurdlusorganite omavoli eest. Et Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid hakkavad vaest Marekit taga kiusama selle eest, et ta rääkis südamest oma murest . Seda ju nad seal EE-s arvasid, kui selle jutu avaldasid, igasuguse loogika järgi ju. Või oli sõltumatu nädalalehe, uuriva ajakirjanduse lipulaeva, loogika see, et poiss ajab ikka täitsa pada küll, aga avaldame ikka ja paneme teisi toetavaid artiklikesi ka juurde. Näis, mis lollid lugejad arvavad ja siis itsitame lihtsalt pihku. Igal juhul nalja saab.
Tegelikult on asi Ekspressi jaoks ikka väga tõsine, ja nad püüavad seda vaest Marekit tõepoolest kaitsta kõikide võimalike vahenditega aga täiesti omakasupüüdlikult just võimalike politseipoolsete (ma loodaks väga, et KAPO) küsimuste eest selle saatusliku artikli saamisloo kohta. Sest kui nüüd välja tuleb et EE on riigipöördekatse eesmärgil otsinud, ette valmistanud ja koolitanud provokaatoreid….
Allikate kaitsjad…
Tuleb meelde iseenda kuskil suvine kogemus “allikate kaitsmisega” EE-s, kus saatsin ühele, või isegi mitmele, EE “uurivale” ajakirjanikule üsna põhjalikult argumenteeritud vihje võimalikust suuremastaabilisest petuskeemist (sellest on juttu avalik.blogspirit.com).
Ei kippu ega kõppu…mingitki vastust, et on üldse kirja kättegi saanud..kuni juhuslikult loen seda täies mahus koos kõigi isikuregaalidega EE-s kirjade rubriigis. Asi kohe algusest selge: asi ongi nii tõsine, et oli vaja mind avalikustada kui Hillar Kohvi seltskonda sobivat inimest (keda ei saa ju tõsiselt võtta). Küsin siis selleltsamalt peatoimetajalt (proua Kaalep) ja ajakirjanikelt: mis värk, kas nii käibki “töö allikatega”. Proua ei suvatse muidugi vastata, üks ajakirjanikest moka otsast pobiseb, et läks jah natuke sitasti, aga nemad arvanud ja kiire ka kogu aeg…
Seal EE-s käib kogu aeg üks lõputu kaalumine ja kombineerimine, mida ja kuidas avaldada, et see oleks ikka kasulik oma äri- ja poliitikasõpradele ja vastupidiselt, et saaks aga vastaspoolele ära teha.

Sõltumatu ajakirjandus ja Eesti Vabariigi huvid…my ass…

Praegu oleks küll riigi õiguskaitseorganitel olemas suurepärane võimalus koht kätte näidata poliitikat teha püüdvale ajakirjandusele ja hoida iga võim oma liistude juures. Kahjuks erilisi lootusi selleks ei ole, sest õiguskaitse ripub poliitikute lõa otsas ja need omakorda ajakirjandusmagnaatide tõugata-lükata.

Villu tehti patuoinaks


See oleks esimene reaktsioon äsjasele uudisele. No mis värk on, PEAminister saab MITTEAMETLIKKE kanaleid pidi teada, et nädal tagasi toimus avarii ja tema alluv Villu hoiab infi kinni. On ikka Villu kõva mees, ilma tema teadmata ei julge keegi PEAministrile öelda.
Villule tehti ära sellepärast, et segas oma Rüütli presidendiks pakkumisega mängu.

Kärmas – pervert või äpardunud poliitiline tööriist?


Või mõlemat korraga. Muid võimalusi peale eileõhtust “Pealtnägijat” enam ei ole. No kuhu veel peale presidendi magamistuppa piilumist on võimalik edasi minna. Ainult presidendi alaealiste lapselaste suguelu lahkamiseni meie avalik-õiguslikus televisioonis.
Sinnani vast ei minda ja siis on lootust, et asi piirdub Kärmase poliitilise tööriista staatusega. On ainult küsimus, kas ta on seda vabast tahtest, või tõmmati teda tillist. See sahmimine ja oma käikude mitteläbimõtlemine viitavad pigem teisele võimalusele. Kärmas ei taha tunnistada, et tema edevust pürgida esipaljastaja rolli kasutati külmalt ära. Teda võib lohutada vaid sellega, et ta on üks paljudest, väga paljudest. Meil Vormsiski on kohe mitu tükki.
Nüüd on kõik koos, niipoliitikud kui nende tööriistad, rõõmsalt koos ühes purgis. V.a. Keskerakond,mida oli ka Foorumi saates Kadri Musta näost kenasti näha.

“Pealtnägijat” oodates


Magus ärevus on sees. Täna õhtul jälle kõike pealt nägevad poisid.
Üle-eelmine kord nägid seda, kuidas lausa presidendilossis riigilipu peale kusti, narkotsi pandi ja salapaberitega perset pühiti. Me kõik teadsime (vähemalt aimasime) seda kõike muidugi varem ja ammu, aga näe fakte ei olnud ja lihtinimest keegi ju ei lase ka sinna lossi seda sabatit vaatama. Hea, et on olemas veel sellised ausad ajakirjanikud, kes oskavad isegi igasugu äri- ja poliitikasulleritega suheldes jääda läbinisti ausaks ja äraostmatuks ja siis kõike seda nähtut ka rahvaga jagavad.
Eelmine kord näidati meile tõeliselt positiivset kangelast, äraostmatut Riigikohtu esimeest, kes kogu selles hädaorus peab veel võitlema kiusliku kaebajaga, mingist jobust riigiametnikust negatiivse kangelasega. Kes ei saa aru, et oma enda tühise, mitte kedagi huvitava, õiguse tagaajamisega surub ta kooma kogu meie avaliku sektori ja Eesti Vabariigi toimimine on üldse tõsises ohus.
Isegi olen riivamisi kannatanud selle masskaebaja õõnestustöö tulemusena, kui Riigikohus ei võtnud menetlusse üht asja, millest sõltus, kas sajad miljonid voolavad riigi- või erakaukasse.
Nad rikkusid sellega küll otseselt seadust, aga ilmselt selle masspostitaja rünnakust tulenenud tähelepandamatusest. Seepärast peabki sellised intrigandid risti lööma, mida poisid ka elegantselt tegid.
Ainult raske on poisse aidata nende tänuväärses töös. Meilipostkastid ummistuvad ja kõigile vihjetele, mida valvsad kodanikud saadavad, pole ju võimalik reageerida. See oli ju lihtsalt õnnelik juhus, et 3.jaanuaril Kärmase natuke väsinud silm jäi peatuma vabariigi kõige pühamate institutsioonide saatuse pärast südantvalutava Mareki e-kirja peale. Ja siis piisas kogenud proffidel muidugi nädalast, et hoolikalt lihtinimeste ja eriti ajakirjanike pilgu alt varjatud rõvedad orgiad päevavalgele tuua.
Ma saan sellest aru, kuigi väikese inimesena olen lootnud, et poisid märkaksid ka minu saadetud 2 rida, mille ma oma apluses ka silma paista rahvavaenlaste, kes sadu miljoneid vasakule jagavad, paljastamisel, olin saatnud. Sai siis poistega ühendust otsitud isegi nõidade abiga aga poisid jahutasid mu kihku: see värk ja nii väikesed summad ei paku mingit ühiskondlikku huvi. Ja pealegi ei maksa olla kade, kõik läheb õigetele inimestele ja natuke saavad ju rannarootslasedki, kelle me omal ajal ebaõiglaselt siit välja kihutasime.
Väike hirm on ka südames, äkki see stagnandist esimese eesti tallalakkuja Ruussaar püüab takistada tõe ilmsikstulekut.
Seniks aga
Pealtnägemiseni!

Madis Jürgen ja Kanal2-ajakirjandusega tuleb osata läbi saada


See Madis Jürgeni omaaegne (täpselt 2 aasta tagune parastav tõdemus ja sõnum) tuleb meelde,vaadates eile Kanal2 Reporterit ja selles esitatud vaatajaküsimuse konstrueerimist.
Madis Jürgen ütles seda pärast seda, kui oli oma artikliga EE-s tampinud mutta praktiliselt terve Vormsi valla rahva poolt valitud volikogu, kel oli jätkunud jultumust vastu hakata kõrgete ja kaugete tegelaste sahkerdamisele saare maadega (avalik.blogspirit.com).
Kanal2 aga eile, silmnähtavalt mitte rahul olles politseipeadirektori ülevaatega Kadrioru pidude asjaoludest, formuleeris politseid ja selle peadirektorit mõnitava vaatajaküsimuse, kasutades kontekstist välja rebitud väljendit pressikonverentsilt.
Seekord on neil poliitilisi tellimuslugusid produtseerivatel ajakirjanikel siiski vesi vist ahjus. Igasugu politseistruktuurid ja nende juhid on piisavalt tigedad (ja õigustatult)kokkusulanud ajakirjandus- ja poliitikaringkondadele, kes siis kokkuleppinult kotivad kellegi tellimusel ja kellelegi sobival ajahetkel kas siis mingit isikut või institutsiooni. Sest tihtipeale langevad rünnaku alla just needsamad jõustruktuurid.
Seekord on oma jultumuses alaealisi ära kasutades ja kontrollimata fakte esitades mindud üle piiri ja seda ka otseselt seaduse, mitte ainult moraali ja au mõistes.

Vormsi mees presidendiks


Nüüd, mil ajakirjandusmagnaadid on ühiskondliku arvamuse peeni pillikeeli sõrmitsedes need oma presidendimängudega katki tõmmanud, mängides auti Rüütli (tegelikult küll vist rohkem Villu), omaenda favoriidid sellesse ametisse ja loodetavasti ka iseenda (vähemalt arvamusliidritena), oleks tagumine aeg vaadata, kellel siin veel üldse shansse on.
Enne peab küll ütlema, et ämbris on eelkõige Respublica oma avaldustega presidentuuri kohta, samuti Isamaa ja tegelikult ka Reform, kes on küll püüdnud hoida madalat profiili aga ei saanud siiski pidama ja pidi midagi kobisema oma kandidaadi avaldamise edasilükkamisest. See oli piisav tõdemaks fakti, et just reform on kogu selle jama taga. Respublica ja Isamaa võtavad truude “parempoolsuse” sulastena lihtsalt löögi enda peale. Ainukesena on mõistlikult käitunud (uut presidenti riigikogus valida püüdvatest erakondadest) SDE, seda muidugi tänu oma esimehe talupojamõistusele.
Tegelikult kellegil (parteifunktsionääridel muidugi) pole sellest loost miskit head oodata.
Pideva parteilaste ja ajakirjanduse poolt nöökimise tõttu tigedaksaetud jupo`de, kripode ja kapode, rääkimata muudest institutsioonidest (näiteks männi omast) käest pole siia segatud ajakirjanikel ja nendelt lugude tellijail kerget pääsu. Sest seekord mindi hasardis ikka üle piiri küll ja eks minnakse oma naha päästmiseks veelgi. Nagu raipesööja Tammeri ilmumine areenile näitab. Siiamaani arvasin, et Vilja on rongaema. Nüüd tean veel, et Tammer on siga.
Kurat, panid mu ennustuse täitsa tuksi. Sest nüüd saavad aru, et ettevalmistatud presidenti ei saa nii lihtsalt panna. Sest näiteks vaevalt mees (M. Rask), kes ei saa hakkama üheainsa õigustotsiva inimesega (viimane “Pealtnägija”), saaks hakkama tulivihaste massidega, ükskõik millist voogavat juriidilist teksti ta ka välja ajaks.
Parteikandidaadid on ühesõnaga audis. Võimalusi on vaid parteitutel ja inimestel, kes õigeaegselt distantseeruvad oma emaparteist. Reformi taustaga (reaalselt siiski mõjuvõimsaim grupeering) poliitikutest-tuntud inimestest on võimalusi vaid Jaak Jõerüüdil ja Jaak Aaviksool (Jaagud mõlemad). Aga ainult juhul, kui suudavad tulla ,
oskavad tulla vähemalt väliselt parteivälise kandidaadina. Võimalusi selleks kindlasti on. Reformiga end siduda on hukatus.
Tore oleks, kui Jõerüüt leiaks selle Reformist eemaldumise ja rahvaga ühinemise vormeli. Ikkagi oma mees. Peaaegu Vormsi mees. Ja ei ole siiani ka millegi halvaga (Vormsi inimeste silmis) vist silma paistnud (erinevalt tema kaasast, kes küll oma erahuvide nimel aktiivselt sekkus kohalikku poliitikasse).
Nii-et on lootus Vormsi Vürstiriigi rahumeelseks ühendamiseks Eesti Vabariigiga

No üle mõistuse – presidendivahetamispalavikus H.H.Luik kaotas närvid


No naera herneks. Postimehe vahendusel selgub tänases Ekspressis ilmunud loost, et nn. lossipidude avalikustaja Marek Paulson on esinenud järgmiste mõtteavaldustega:
NB! Otsene kõne!

«Esiteks, olukord, kus ei austata Eesti Vabariigi tähtsaimaid sümboleid ja institutsioone, ei ole normaalne. Teiseks, presidendilossi turvakontroll oli (on) enam kui puudulik ja sündmuste käik on näidanud, et olukord ei muutu selles vallas paremuse poole, ilma et sellele oleks suunatud väga tugev ja avalik kriitika.»
Ja veel:
«Oleks ju võinud sellest teatada julgestuspolitseile või presidendi kantseleile,» arutleb noormees juhtunust teavitamise meetodi üle.

«Kuid viimane nädal on ilmekalt näidanud, et julgestuspolitsei, olles pidudest teadlik, algatas uurimise alles siis, kui kogu asi oli avalikkuse ette jõudnud.»
Ja sellist teksti paneb mees,kelle ainukeseks intellektuaalseks saavutuseks suudab internetis leida Lasnamäe Üldgümnaasiumi hingekirjas olemise. Tunneb sügavat muret institutsioonide ja riigi pühade sümbolite saatuse pärast!
Sellisesse ämbrisse astumist ei oleks küll “Pealtnägijalt” ega “Ekspressilt” iial oodanud.

Edit:
Lisan siia nüüd õhtul Delfi kommentaatori “Siim” kommentaari samale asjale. Mis näitab, et ka Delfis pole terve mõistusega inimesed kaugeltki otsas ja see Langi ja Luige võitlus nende kommentaaridega oligi suunatud selliste arukamate arutlejate vastu, mitte mingisuguste laimajate vastu. Ja selliseid kommentaare on hulgim, millega ei oldud ilmselt arvestatud. Sellest ka ämbrisseastumine.

siim, 26.01.2006 15:58
Küll nüüd on moraalijünger välja ilmunud, vastik lugeda.
Avalikustaja on ennast siis kaineks maganud, riided selga tõmmanud
ja siis tuli meelde, et vabariik ja tema institutsioonid on pühad või???
Lossi minnes ei olnud meeles või? Või rääkis keegi talle nt Uluotsast ja
tema panusest meie riigile peale pidusid? Halle jutt. Või teispidi,
kas peame aru saama, et nimetatul oli äärmiselt ebamugav peol viibida?
Istus seal koosolekute saalis ja mõtles, küll on rõve pidu, küll on nõme,
aga ära ka ei läinud. Olgu parem vait, jumala eest ei viitsi seda paska enam kuulata

Ja veel ühe kommentaari Ekspressist

tigemutt – 27.01.2006 16:50:59
Pidu peoks.Juhtub.Probleem on ju valves ja julgeolekus.Tahaks tõesti teada, kas ajakirjanikul on õigus lasta eetrisse tõestamata väide, et peol tarvitati narkootikume ja rüvetati rigilippu? Tõsi, väidetavalt. Aga uudis on maaailmale edastatud. Kui Kärmas toetub oma ostetud tunnistajale (raha eest võib ju mida tahes osta) siis mind see ei veena.Peale kõige on poisi lugu nii kaunilt vormistatud,et kui tal selline meediategelase anne on, siis mis ta hulgub mööda alaealiste pidusid? Et raha teha? Pildistada? Kellegi käsku täita? Nii kõrge moraaliga inimene oleks ju kohe minema ja teatama. Ja nüüd pöörab kogu lugu nende alaealiste laste ja Rüütli pere vastu. Kas on õige teisi külalisi säästa ja kogu värgi eest kaht alaealist tüdrukut kuulsaks vastutavaks teha? Kas neil on nüüd kergem kui kogu ilm teab, et isa suhtleb UFodega ja ema on skisofreenik, ega neil ennegi kerge polnud.Lastekaitse peaks vahele astuma. Meil ei avalikustata isegi mõrtsukate nägu ja nime enne süüdimõistmist.Kas Espress arvas (või teadis) et nii läheb?Kroonikast võib veel aru saada , see ju debiilsete lugemisvara. Väljaöeldud sõna nagu lastud noolt ei saa enam kätte.Loodan siiralt ,et Kaalepi ja Kärmase lapsed (kui neid on) pääseksid elus kergemalt. Aga vanemaid ja saatust ei sa valida, tea, mis juhtub ja siis tuleb kirjatsura, lööb nad risti ja on õige mees veel peale. Lõpuks: miks ei räägita rohkem asjast ehk Männast ja Kantseleist

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis – talv 2006


Jätaks nüüd võõra riigi ja presidendi mured sinnapoole Voosi kurku ning keskenduks oma asjadele. Pealegi ongi juba selle blogi jälgijategi poolt avaldatud muret info lünklikkuse pärast. Näiteks isegi Tanel väitis end teadmatuses vaevlevat isegi selles osas, kes siin üldse võimul on. Millise siniverelise dünastia esindajad? Nii-et oleks vast õigustatud lisaks suust-suhu liikuvale rahvapärimusele aeg-ajalt teha ka kirjalikke kokkuvõtteid tänapäevasele papüürusele. Need võiksid siis olla näiteks kord igal aastaajal lähiminevikus toimunu ja hetkeolukorra hinnangud. Ka prognoosid edasise suhtes, niipalju, kuipaljukest see vormsi värk üldse prognoositav on.
Niisiis, hetkel on võim Vormsil kindlalt paigas. Võimuliidu sees toimub küll isikutevaheline võitlus suurema mõju ja parema positsiooni pärast, aga see on suhteliselt varjatud selline vaibaalune madin. Formaalsed liidrid, vallavanem ja volikogu esimees, kaotavad järjest oma mõju sündmuste arengule ja otsuste vastuvõtmisele. Asemele tulevad Aime Piirsalu vallavalitsuse halli kardinalina ja Teet Vainola volikogu sisulise juhina. Teedu roll oli juba muidugi ennem näha ja teada, aga nüüd, pärast tema vastu suunatud umbusaldusavalduse kolinal läbikukkumist, tema mõjuvõim kahtlemata suureneb veelgi. Ei saa küll täpselt aru, miks Ivo Sarapuud pulmakindralina volikogu esimehe kohal edasi hoitakse. Ju on mingi põhjus. Reaalse võimu, ehk siis vallavalitsuse poole pealt on tõesti märkimisväärne Aime Piirsalu mõju kasv, sest ta pole ju isegi formaalselt vallavalitsuse liigegi. Ja võib juhtuda , et ta selleks ei saagi. Mis ei takista just temal sisuliselt asju otsustamast. Sest ainult selle otsustusõiguse eest oli ta ju nõus loobuma volikogu liikme kohast Teet Vainola kasuks. Täiesti kindel, et Aime müüb end kallilt, väga kallilt. Ja õieti teeb. Juba praegu on see talle sisse toonud kümneid tuhandeid reaalset raha ja toob õige asjaajamise korral veel hulga rohkem.
Selgusetu on vallavalitsuses Ants Varblase positsioon ja ambitsioonid.
Opositsioon uuele võimule on ootamatult ja üllatavalt nõrk. Kavandatud avaliku varivalitsuse idee konstruktiivse opositsiooni näitena kukkus kolinal läbi. See jätkab sügaval põranda all ja salastatud koosseisuga. Teada on vaid meiliaadress vormsi.vv@gmail.com. Lahkhelide põhjuseks sai see, et isegi volikogu opositsioonipoolsed liikmed eelistaksid volikogus näha pigem Teet Vainolat kui Aime Piirsalut. Andmata endale aru, millist mõju see üldisele olukorrale avaldab.
Seda opositsiooni nõrkust kasutabki osavalt ära võimukoalitsioon, kes enam ei tee isegi nägu, nagu tahaks praegu opositsioonis oleva vana võimuga mingitki koostööd teha. Seda on näha pooleliolevate arenguprojektide ümber toimuvast ja komisjonide töökorraldusest.
Prognoos kevadtalviseks hooajaks:
Aime Piirsalu kasvatab veelgi oma mõjuvõimu vallavalitsuses. (Ants Varblane tõenäoliselt ei püüa teda takistada ja tõmbub ennem ise veidi tagasi.)
Volikogus teeb sedasama Teet Vainola , mispeale Ivo et mitte naerualuseks sattuda, otsib ise võimalusi taandumiseks volikogu esimehe kohalt.
Opositsioon eemaldub üha rohkem sisuliste küsimuste arutamisest ja ei käi isegi täiearvuliselt volikogu istungitel.

Rahva arvamus Rüütli kottimisest


Paistab, et see asi ei läinud nii, nagu plaaniti. Rüütlist võib saada rahva silmis hoopis märter, keda poliitiliste lõukoerte poolt tükkideks taheti kiskuda. Eileõhtune TV3 küsitlus ei andnud küsimuse formuleerijatele ja esitajatele kaugeltki soovitud tulemust. Rohketes internetikommentaarides ilmub verejanulistele kommentaaridele lisaks rohkem ja rohkem tasakaalukamaid, kainemaid, asju sisuliselt analüüsivamaid hinnanguid.
Et mitte ise asju üle korrata, kopeerisin siia alljärgnevalt muutmata kujul tundmatu Postimehe internetikommentaariumis osaleja pika ja ilmselt siira kommentaari (nüüdseks selgunud, et tegelikult “sekeldaja” blogist-mille viite kõrvale lisasin), mille paljude seisukohtadega olen isegi 100% nõus. Seda ei juhtu just tihti.

JOBUD
24.01.2006 06:59
Peaaegu kahju, et nii läks. Te kõik teate väga hästi, mis tempe olete teinud teismeliseeas.
Näiteks Sekeldaja mäletab väga hästi seda, kuidas issi piiritusepudelisse sai (oli selline tal) vaadatud ja pärast järgmine koolipäev ära jäi. Või kuidas issi zhiguli sai sõidetud lömmi (ülepealend), garaazhi pandud ja „rõõmustatud” teda teatega „veidi” lömmis autost. Nii et mind ei shokeeri mingid teismeliste teod, seda küll. Pean ennast veel paipoisiks sellise shokeeriva ülestunnisuse järel! Vanema issanda vits, tema järelpõlv nuhtleb halastamatult ja vahel ka õigustamatult. Ma arvan, et presidendi lapselapsed vajaksid seetõttu veidi enamat järelvalvet, et mitte teha rahvusvahelist ämbrit oma tembutamistega. Kuid ei ole uut päikese all.
Mingi Leivo pojukene vist, võin eksida, või kes veel, olla narkomaan ja nii edasi… Kedagi ei koti, kuni tulevad mingid valimised, saab ära panna, on magus hetk etc…
Lapselapsed testisid riigi alustalade kandvust, ja selgus, et need on mädad. Kuningas ongi alasti, kas see on saladus? Kus vili on? Kas sellest testist jäi väheks?
Kas Eesti panga presidendi korruptiivsed tehingud ei ütle teile tõest midagi?
Kas Ühispanga esinumbri nagu muuseas miljardilise osaluse saamine on pisinumber?
Kuidas sai sügisel jõkke uppuda keegi Ülo Koit, Looritsa poeg muuseas, kas tuleb meelde? Kas olete kuulnud sellest, et igal presidendil olla oma Panama. Meie praeguse Panama toodi välja, üleeelmisest tehakse visalt pühakut, kuigi tsaaririigi kullavarude sahkerdamine Läände on puhtalt selle mehe hingel, nagu ka tellitud poliitiline mõrv. Tahetakse presidendivahetust, on kuiv konstanteering. Veel kuivem on see konstanteering, et kont, mis leiti, oli väga magus.
Ei pea olema prohvet – järgmise presidendi kapis on veelgi hullemad Panamad, et mees teeks, mida vaja. Teate üldse, mida see vihje tähendab? Vaevalt.
Rüütli enese kapist niisiis midagi leida ei olnud, ka abikaasa paturegister paistab oleva puhas. Uurime järelpõlve, jälle ei leia erilist midagi. Noh, vaatame siis lapselapsi. Ja ongi kont käes. Lapsesuu ei valeta. Eesti riik on väga sügaval mudas. Isegi lapsetempude avalikustamise viis on selle indikaator. Täpselt siis, kui vaja. Liigagi täpselt. Et ikka oleks veel sügavamale mutta võimalik jalaga lüüa.
Selle intriigi käekiri on sama, mis Marie Antoinette loolgi kaelakeega, enne Prantsuse revolutsiooni ja loendumatutel teiste lugudel, näiteks lugu Rootsi peaministri sukkpükstest (aga mitte sellesama poliitiku kinniplekitud betoneerimistest). Süüdi jääd isiklikus, mustas, räpases, väiklases afääris. Suured sulitembud vaikitakse maha või tulevad päevavalgele vaid siis, kui fassaadivahetus on juba otsustatud.
Tõtt öelda rahvas mingis mõttes on õiglane, igaühel on omad vitsad kodus kasvamas enamasti. Parts ei jäänud süüdi selles, et teisaldas samba, vaid selles, et tema valitsus üritas ohjeldada korruptante. Seetõttu igasuguse valitsuse, poliitiku, presidendi valik on rohkem nagu mitmete pahade vahel valik niikuinii. Kui mul
123
24.01.2006 07:00
tuleks valida presidenti, valiksin Madissoni. Kuid ma tean väga hästi, et Madisson on purjuspäi sõitmisega vahele jäänud. Ikka valin, jonnakalt, nagu jäär. Valiksin Madissoni. Kuid tema kapis ei leia suuri Panamasid ja teda ei panda iialgi presidendiks. Meenutage Kogujat: ei ole olemas patuta inimest. On olemas vaid erinevad viisid, kuidas keegi oma pattudega hakkama saab. Presidendil ei oleks tark praegu tagasi astuda, kuigi kunagi, kui topeltpõhjaga salved avalikuks tulid, oleks see olnud tark tegu. Väga tark oleks oma laps sealt lossist päevapealt välja tõsta ja lossi turvaülem lahti lasta, avalikkust tehtust informeerida ja oma suguvõsa järelpõlv tõsise vaatluse alla võtta.
Kersnat, sõnumitoojat ei tahaks süüdistada, kuid ma ikkagi ei jätaks ja õngitseks välja ka selle intriigi punujad. Ma ei saa taluda ajakirjandust, mis kolm kuud ootab sobivat aega, et magus vili ikkagi ära küpseks, mingit keskharidusega kultuuriajalehe peatoimetajat kraaksumas, musta pesu pesejaid siin ja sealpool Emajõge jagub.
Ka mina Kersna asemel ühel hetkel tuleksin selle asjaga välja. Kaua võib. Esimene pidu, ok, president ei teadnud, turvaülem magas. Teine kord turvaülem magas
Kolmas kord ka magas. Kuid neljandat korda enam ei oleks pidanud juhtuma. Aga aeg selleks?Ei tea.
Keegi niisiis kusagil novembris oleks pidanud Kadriorus oma asjad pakkima ja minema kolima. Seda kahjuks ei toimunud. Kahjuks mitte vist ka päris juhuslikult ühtis presidendilossis peopaneku avalikustamine Eesti Rahva Muuseumi mälulennuväljaks tegemise otsuse avalikustamisega. Kuidas ka ei ole, pean presidendilossis toimuvat vaid väikeseks indikaatoriks, ERM-ga toimuvat aga sümboolseks, otsustavaks veaks. Kui see lennurada siin Tartus saab sellise marurahvusvahelise (tegelikult EU sisese) konkursi raames püstitatud, ei päästa rahvast hävingust mitte miski. Nii loll rahvas peab hävima. Kõverat õigeks teha ei ole kellegi võimuses.

erru

Meest sõnast – härra Hõbemägi


Eelmisel nädala reedel,ilmselt Rüütli kottimisest ajendatuna,ilmus Eesti Päevalehes selle peatoimetaja väga tähelepanuväärne arvamusavaldus (http://www.epl.ee/artikkel_310009.html).
Mida küll ilmselt selle sisu mittevastavuse tõttu meediaomanike seisukohtadega väga tähele siiski ei pandud. Igal juhul võttis Hõbemägi kahtlemata teadja inimesena omaks (küll riivamisi ja läbi lillede) selle, et meedia enam kaugeltki pole kodanike teenistuses olev ühiskonna valvekoer, vaid on pigem vangivalvurite ida-euroopa inimesemurdjast lambakoer, kelle abil suunatakse massid tööle, sööma ja neile sobilikule meelelahutusele.
Ja et ajakirjanikud tunnevad end nn. eliidi hulgas ringi sebides vähemalt pooljumalatena, kes teavad, milline valitseja on rahvale hea ja keda võib karistamatult peksta.
Ja veel ka seda, et meetodid kellelegi sobivate inimeste võimule upitamiseks ja sobimatute kõrvaldamiseks tuletavad tõepoolest meelde maffiafilmidest nähtut.
Hõbemägi lubab uue, eetilisema, kodanikust ja tema huvidest lähtuva ajakirjanduse sündi. Elame-näeme.
Ise ajakirjanduse poliitilise kallutatuse ja tendentslikkusega vahetult kokkupuutununa (avalik.blogspirit.com) tahaks seda muidugi loota.

Villu ja Robert näevad kõrvu – orava kõrvu?


Rüütli peedistamine võtab eriti odioossed vormid. Haiglase tähelepanuvajadusega pereliikmete (Leifid)tirimine telekaamerate ette kurtma, millised sead on ikka Arnold ja Ingrid; ja kui kitsid, on ikka viimane tipp. Kujutage ette, võtsid enda juurde nii suurde lossi sooja ainult lapselapsed, laste isale-emale ei jätkunud enam leivapalukestki, ega sooja sõna. Ajad on ju erakordselt rasked: nälg,vaesus, viletsus sammuvad mööda maad ja kõrgelt haritud lapsevanemad peavad vaata et kerjama.
Milleks see kõik? Ju on seis poliitmaastikul siiski selline, et presidendikokkulepet Riigikogus ei paista. Igal juhul kindlustatakse tagalat “põllupealse veetshe” puhuks. Kellegile on hirmsasti vaja, et Rüütel seal enam ringi ei tuterdaks. Reiljan ja Lepikson ütlesid eile end teadvat või aimavat, kes on selle shantaazi taga. Aga nad muidugi kogenud meestena ei ütle seda välja.
Igal juhul tehakse ruumi kellelegi, kes ei taha seal kaotada (enam?) Rüütlile ja kes võiks oma olemuselt maameestele ja võib-olla eriti just -naistele hästi peale minna.
Kelle kõrvad siis võiksid selle kammajaa tagant paista- Savi oravakõrvad äkki.

Ajakirjandusmogulid sundisid Rüütli loobuma


Ei osand tõesti arvata, et ennustused nii ruttu täituma hakkavad. Aga selguski, et selle maailma vägevaid ei rahulda mingil juhul Rüütel ka järgmise presidendina. Selline kogupauk “Pealtnägija” ja ajakirjanduse omanike poolt viib muidugi Rüütli pretendentide nimistust. Asjaga oodati niikaua, kui sai selgeks, et Villul ongi plaan Rüütel teist korda presidendiks panna. Ja asuti tegutsema. Taustaks loll jutt, et Rüütli venitamine oma otsuse teatavakstegemisega takistab väärikatel inimestel kandideerida ja parteidel ja rahval laialdast väärtuste alast debatti pidada. Miks ei taha need väärikad inimesed selgitada sõltumata Rüütli kandideerimisest, miks nad oleks paremad kui Rüütel?Mida arvata tulevasest presidendist, kes kandideerib vaid siis, kui eelnevad salajased parteikokkulepped lubavad talle mingit shanssi. Ta läheb ju sellisel juhul teenima neid kokkuleppe saavutanud parteisid, ega pretendeerigi kogu rahva presidendiks.
Rahva huvidega pole ju siin midagi pistmist. Sest rahvas valiks Rüütli. Ja ei teeks seda mitte armastusest Rüütli kommunistliku mineviku vastu, vaid sellepärast, et tunneb vaistlikult vaatamata tema segastele mõtteavaldustele, kohatisele selgrootusele ja mitte kõige paremale minevikule temas ära siiski sisimas ausa mehe. Mis ei tähenda seda, et meil ei oleks väärikamaid kandidaate. Neid on palju. Aga nad ei saa kunagi presidendiks.

Järgmiseks presidendiks saab tegelikult veel selgrootum tegelane.

Eesti president – seekord vist mitte Rüütel


Kuna kohaliku poliitika tasandil sai omal ajal siinsamas tehtud päris täpseid poliitprognoose, siis prooviks vahelduseks kätt ka suure poliitika pärusmaadel, ehk siis tulevaste presidendivalimistega seonduvalt.
Pakuks välja, et president valitakse ära siiski juba Riigikogus, ja selleks saab Reformierakonna ja Keskerakonna poolt kooskõlastatud kandidaat, kelle toetamisega siis häda sunnil ühinevad Isamaaliit ja Sotsiaaldemokraadid. Häda sunnil sellepärast, et „põllule” Rüütlit valima enam ei taheta kuidagi minna ja oma kandidaati edukalt teistele maha müüa pole mingit lootust. Reform ja Kesk peavad aga kokku leppima juba koalitsiooni säilimise huvides.
Presidendi isikut on küll võimatu välja pakkuda, kuid see võiks olla mõni sõnaosav ja tuntud kohtunik või jurist, sest nii Reformierakond kui ka Keskerakond on kindlasti huvitatud termini „juriidiliselt on kõik korrektne” paremast ja veenvamast rahvale selgitamisest ja omakorda sellest tuleneva mõtte, et omal ajal tehtud sigadused võiks rahvas „äri- ja muule eliidile” siiski andestada, edukamast mahamüümisest.
No kui nimesid üldse nimetada, siis miks mitte Märt Rask.

Läänemaa Töövaidluskomisjon-poliitiline tööriist? Kelle kätes?


Töövaidluskomisjonid lahendavad töötaja ja tööandja vahelisi tööõiguslikke probleeme ja rangelt vastava seaduse alusel. Komisjoni poolt otsuse tegemine ühe poole (tööandja või töötaja) kasuks kas siis rassilise, usulise, seksuaalse või poliitilise eelistuse alusel on tõeline miiniväli, ja komisjoni juht peaks sellest igati hoiduma. Tõepoolest, on üldiselt teada, et töövaidluskomisjonid tihtipeale teevad küll kallutatud otsuseid sotsiaalsetel ajenditel. Kaitstakse rohkem seaduse piires meie oludes selgelt nõrgemat poolt– töövõtjat, kas siis üksikisikust töövõtja või kollektiivi tasemel. Röövkapitalismi tingimustes mõistetav kompensatsiooniline mehhanism.
Nüüd aga siis konkreetse Vormsit puudutava case`i juurde. Meil on siin äpardunud koolidirektor, kes eelmise vallavalitsuse poolt töölt vabastatuna, ja vaatamata koolikollektiivi tema suhtes avaldatud vaata et 100% vastuseisule järjekindlalt taotleb enda tööle ennistamist. Ja nüüd, kui vallavanemaks sai tema parteikaaslane, see tal ka õnnestus. Mis nipiga. Kusjuures tegelikult oli juba olemas Läänemaa Töövaidluskomisjoni vastupidine otsus just tema mitteennistamise kohta. Selle otsuse tegemisel kuulati ilusti ära ka koolikollektiivi arvamus asjast. Aga enne otsuse lõplikku jõustumist asus vallavanema ametisse direktori parteikaaslane. Menetlus taasalustati. Uuele istungile ei kutsutud enam isegi eelmise vallavalitsuse poolt asja ajanud juristi, haamri ja alasi vahele jäänud koolikollektiivi esindajast rääkimata. Ja ennistatigi tööle. Nende kahe diametraalselt erineva otsuse vastuvõtmisele viinud tegurid ja argumentatsioon erinevad vaid ühe nüansi poolest. See on tööandjat, milleks on avalik, maksumaksjate rahaga ülal peetav asutus nimega Vormsi vald , esindava vallavanema parteiline kuuluvus.
Resümeerida võiks siis järgmiselt: Läänemaa Töövaidluskomisjon tegi poliitilise otsuse, toetades Vormsi valla Rahvaliidu nimekirjast tulnud vallavanemat tema soovis võtta tagasi tööle oma parteikaaslane, muutes oma varasemat otsust ainult selle parteipoliitilise eelistuse alusel, isegi vormi pärast muid argumente esitamata.
Milleks neil seda küll vaja teha? Või on mingi mõjutegur Läänemaa maavanema huvi selle direktori vabastamise – ennistamise loo vastu.

Munadeta rahvaasemikud


Midagi muud kohe ei tule keelele, kui kommenteerida tänases volikogus arutusel olnud volikogu aseesimehele Teet Vainolale esitatud umbusaldusavaldust.
Asja taust on järgmine:
Teet Vainola (õitsvas eas tugev meesterahvas) kes on tegelikult volikogu pärisliikme Aime Piirsalu asendusliige ja lastes end vaatamata ebakindlale staatusele valida ka volikogu aseesimeheks. asus mõni aeg tagasi kindlustama oma kõikuvat volikoguliikme ja ka aseesimehe kohta. Selleks pidi ta kuidagi rahuldama Aime Piirsalu soove ja tahtmisi, et see siis volikokku oma valijate huve esindama tagasi ei kipuks. Aga meetodid olid isegi Vormsi kohta räiged. Nendest saab aimu alljärgnevast, ilmselt väljendite poolest niigi kõvasti silutud selgitusetaotlusest vallavolikogule.

SELGITUSTAOTLUS Vormsi valla volikogule.     6.detsember 2005
6. detsembril 2005 kell 14.30 tuli Vormsi Lasteaed-Põhikooli ruumides Vormsi Lasteaed-Põhikooli direktori kt. Kaia Operi juurde Vormsi volikogu aseesimees Teet Vainola ja edastas järgmised teated:

  1. Volikogu on Teet Vainola sõnul otsustanud ennistada tööle Aime Piirsalu. Aime Piirsalutuleb eeldatavasti tööle kevadeni ja siis näeb volikogu uue direktorina taas Kaia Operit.
  2. Vormsi kooli direktorite vahetumises on Teet Vainola sõnul süüdi Ragne Tarjus ja JanaKokk ja vähemalt üks neist peab lahkuma. See on volikogu tahe ja volikogu teostab selle läbidirektori.
  3. Kui 2006. aasta sügisest töötab uue direktorina taas Kaia Oper. siis pole tal soovitav TeetVainola sõnul ei Ragne Tarjust ega Jana Kokka uuesti tööle võtta.
  4. Jana Kokk ega Ragne Tarjus ei sobi Teet Vainola sõnul koolis töötama sellepärast, et nadpole tema sõnul koostöövõimelised ega pädevad spetsialistid.

5.     Ragne Tarjus ja Jana Kokk on Teet Vainola sõnul põhjustanud eelmiste direktoritelahkumise (Aime Piirsalu. Karlo Hälvin. Kadri Pulk. Alar Kask.
Teet Vainola rääkis oma sõnul eraisikuna ..tagamaadest”. Kuna Teet Vainola on ka volikogu aseesimehe kohal, siis palun ma selgitust, kas ta esindas antud juhul volikogu ametlikku seisukohta ja kui ei. siis kuidas suhtub volikogu sellesse, et ülalpooltoodud väited esitati volikogu arvamusena.
Juhul kui tegemist on volikogu ametliku seisukohaga, soovin teada, millal on ülaltoodud väiteid volikogu istungitel arutatud ja vastust järgmistele küsimustele:

  1. Mis alusel on otsustatud, et Ragne Tarjus ja Jana Kokk pole pädevad spetsialistid?
  2. Mis alusel on otsustatud, et Ragne Tarjus ja Jana Kokk pole koostöövõimelised0
  3. Mida on Jana Kokk ja Ragne Tarjus teinud selleks, et eelmised direktorid lahkuksid?
  4. Millisel seaduslikul alusel kavandatakse vallandada praegune direktori kt. Kaia Oper?
  5. Miks volikogu arvab, et Kaia Oper soovib sügisest uuesti direktori kt.-na jätkata, ollesüks kord juba vallandatud?

Vastus palun saata kuu aja jooksul kirjalikul kujul aadressil: Vormsi Lasteaed-Põhikool. Hullo küla, Vormsi vald. 91301.
Vormsi Lasteaed-Põhikooli direktori kt. Kaia Oper

Ühesõnaga, Rahvaliidu nimekirjas volikokku valitud Teet Vainola asus külmalt välja sööma oma ametikohal hinnatud noori inimesi, väikeste laste emasid, vähemalt osaliselt oma poliitilisi oponente (Jaana on volikogus opositsiooni poolel), et ruumi teha oma ammu pensionipõlve pidada võivale erakonnakaaslasele. Erakonnast ja Aimest pole Teedul muidugi külma ega sooja, tal on tähtis volikogu koht, kus siis saaks nn. koalitsiooniga manipuleerida.
Selle tegevuse peale esitas küll opositsioon umbusaldusavalduse, mis siis täna kolinal läbi kukkus. Kusjuures jälle ei tulnud nii volikogu esimehele ega teistele võimuliidu saadikutele (kes ka valdavalt tugevad mehejurakad) meelde, et naisterahvastele juba printsiibilt sellist psüühilist survet avaldada pole lihtsalt ilus ja juba sellest peaks piisama Vainola liistule tõmbamiseks. Lisaks veel see, et tegelikult kuulub see praegune Teet Vainola aseesimehe koht hea poliitilise tava kohaselt opositsioonile ja praegu oleks olnud sobiv aeg opositsiooniga koostööd teha tahtes see asi ära vormistada. Selle asemel kiideti täielikult heaks Vainola käitumine, ja seda näitab ka see, et volikogu esimees ei suvatsenud selgitustaotluses toodud küsimustele üldse sisuliselt vastata.
Häbiväärne on ka opositsiooni käitumine,kes leppis sisuliselt (et mis meiegi rohkem teha same) sellise lahendusega, kuigi teha oleks võinud ju mõndagi.