Riigikogu valimised 2019. Ennustus

Ei saa vist vana poliitikahuvilisena neidki valimisi mööda lasta ilma midagi kobisemata. Rohkem küll oma (ja sellesinatse blogiajaloo tarbeks), sest mingit huvi ega vormi uuesti tihedalt kirjutama ja blogi promoma hakata pole. Las ta siis jääda rohkem enda ja nende mõne juhusliku blogikülastaja jaoks, kes siia mingil põhjusel eksivad…

Niisiis, valimised peaks siiski võitma kesk, pakuks 32 kohta Riigikogus. Teiseks jääks reform, 28 kohta. Veel nädal tagasi oleks pakkunud keski  35 reformi 25 vastu, kuid E200 hävimine on otseses korrelatsioonis reformi tõusuga ja eks uuringufirmad töötavad oma küsitluste manipuleerimisega ka palehigis…Kuid kokkuvõttes lõikavad nad näppu. Keski ja reformi toetuse võrdsena näitamine mobiliseerib küll mingil määral illusoorse võidu ihaluses reformi valijaid kuid veel rohkem peaks ta mobiliseerima juba kindla võidu äranapsamise kartuses keski valijaid.

Kindel kolmas oleks loomulikult EKRE. 20 kohta Riigikogus. Võib olla isegi 1 kuni 2 rohkem.

Neljas ja viies oleks siis Isamaa 11 ja sotsid 10 kohaga. Kui siis EKRE saab rohkem, siis nemad vastavalt vähem.

Autsaiderid E200, rohelised ja Vabaerakond saavad igaüks ca 3 protsenti.

Elurikkus jääb veel lahjemaks. Loodan siiralt, et 2 prossa tuleb täis, saavad siis vist natuke maksumaksja raha klubilise tegevuse jätkamiseks.

Ülejäänutest pole mõtet rääkida.

Ei tee miskit saladust (arvan, et vähemalt minu pärast valimised võikski olla avalikud, mitte salajased), et ise valisin Keskerakonna nimekirjas kandideeriva Rea Rausi.

Jääme siis pühapäeva ja tulemusi ootama…

Vabaerakonnast…

…ehk kuidas võib nii kandva idee nii lihtsalt ja labaselt p…sse keerata…Ette resümeerides : kaks oinast (kel teatavasti ei ole enam oma mune..) ei suutnud lihtsalt oma endistes (mune omavates ) ambitsioonides kokku leppida…ja nii ongi. Jutt siis loomulikult Arturist ja Andresest…Kus Artur oma munad kaotas, seda ei tea, isegi ei aima…kuid Andrese puhul on suht selge see, et pikaaaegne poliitiline töö sellisese struktuuris nagu IRL ei ole munanditele hea…

Ja veelkord resümeerides: Vabaerakonna kaotasid Eesti poliitiliselt maastikult A. Herkeli soov  olla nagu “päris” ja “õige” partei ja A. Talviku luul ajada selle partei raames mingit müstilist “kogukondade” asja…Erinevatel kogukondadel pole mingit asjatamisväärtust omavat ühist asja…nende asi on kogukonna piires olevad kiigeplatsid ja …surnuaiad. Ehitada selle najal üles mingit üleriiklikku poliitikat on näide tegelikust ideevaegusest ja ülekeevast ambitsioonikusest…

 

Hispaania saabas…

Kord keskajal olnud mingi kole piinarist-“hispaania saabas”. Sellega kutsuti korrale ususalgajaid ja usust taganejaid. Kui nüüd meid NATO õhuturbe missiooni raames meid siin kaitsev Hispaania relvajõudude hävitaja lasi Pangodi järve kohalt “kogemata” (lennujuhtide väitel kuhugi põhja suunas Endla rappa, Venemaa väitel aga nende territooriumi suunas) 120 km tegevusraadiusega lahinguraketi, tekib küsimus kas mitte NATO ei kasuta meie julgeolekupoliitika suhtes analoogi nn. “hispaania saapast”…Ehk korraldas siin meile väga valulikult lõppeda võiva provokatsiooni. Sest kui raketi tegelik lennusuund oli kas või riivamisi Venemaa territooriumi puudutav, oleks võinud vabalt toimuda Venemaa poolt peaaegu automaatne (sellist tüüpi rakett lendab ainult ca minut – käsuliin ei jõua sekkuda) vasturaketi väljatulistamine…Ja kokku oleks nad saanud meie territooriumi kohal…ehk oleks toimunud selge agressiooniakt Venemaa poolt. Kahtlusi lisab asjaolu, et…leidsid ikka aja “kogemata” raketikatsetusteks. Täpselt 10 aastat Vene – Gruusia sõjast…Suurepärane ettekääne meie territooriumile ettenihutatud raketikaitsesüsteemide paigutamiseks…

Kuid selline asjade käik oleks kahtlemata kasulik NATO le kui peaasjalikult Lääne suurriikide huvide kaitsjale, mitte põrmugi aga meile endile. Me muutuksime globaalse konfrontatsiooni korral praktiliselt esimeseks Venemaa sihtmärgiks. Ka siis, kui see konfrontatsioon saab alguse kuskil seitsme maa ja mere taga…näiteks Süürias.

Selline stsenaarium…Ameeriklased ründavad mingil põhjusel või ettekäändel Vene õhujõudude või mereväe baasi Süürias. Võib kindel olla, et venelased vastavad…Aga neil pole seal kandis eriti võimalusi vastata proportsionaalselt, ehk anda vastulöök samasuguse staatusega USA baasile Lähis -Idas. Süürias endas olevad ameeriklaste baasid on seal ebaseaduslikud ja nende ründamine pigem legalikseeriksid ameeriklaste sealviibimise, ümberkaudsetes naftariikides asuvaid ameeriklaste baase ei saa rünnata selle pärast, et naftasheikidega tahaks ka edaspidi hästi läbi saada.

Mida teha? (igavene Vene küsimus)…Kardan küll, et mõtlevad välja…Rünnata tuleb Ämari baasi…ja kohe joonelt taktikalise tuumarelvaga…

Sest nii nad vastavad proportsionaalselt: vastuseks oma kolmandas riigis oleva seadusliku baasi ründamisele NATO juhtriigi USA poolt ründavad nad mõnes kolmandas NATO liikmesriigis asuvat USA baasi. Nii et kui tõepoolest peetakse plaane paigutada Ämarisse midagi loendist Patriot, Aegis, THAAD, F-35…siis oleks Ämari ideaalne sihtmärk ja vahetuskaup nii eskalatsioon kruvimiseks, selle kontrollimiseks kui ka lõpetamiseks.

Sest Ämari ühe taktikalise tuumalöögiga rivist välja viimine kahjustaks tugevalt  NATO võimalusi avaldada vastupanu  Balti mere regioonis, näitaks, et venelaste sõjalise doktriini põhipostulaadid (kaitsta oma riigi huve sõjaliselt mitte ainult enda vaid ka piirnevate riikide territooriumidel ja vajadusel kasutada esimesena ka tuumarelva) toimivad…ja üleüldse…suurriigid ja nende eliidid saavad ju aru ja lepivad kokku et,…ega midagi ju ei juhtunudki, tsiviilohvreid oleks  suhteliselt vähe ja elame parem edasi. Keegi ei taha rohkem surra mingi kauge maatüki pärast üleüldises katastroofis, seda enam, et võitjana väljub sellest kõigest pigem Hiina…

Aru ma ei saa, miks me oma vahvate poliitikute Venemaa “heidutuse” jutte uskudes oma pea pakule paneme…

 

Blogimisest, kommenteerimisest, facebukindusest…

Olin omal ajal, aastatel 2005-2015 ikka tollase konteksti kohta vast päris kõva blogija. Nii objektiivsete näitajate (postituste, külastajate ja kommentaatorite-kommentaaride arv) kui ka subjektiivsete (kindlasti kõrgendatud enesehinnangult, ka kiitvate vastukajade ja üldiselt väga kvaliteetse kommentaariumi poolest, mille üle olen eriti uhke ja tänulik tollastele kommenteerijatele). Eks see kõik peaks siin eespool ka alles olema, ja seega kontrollitav-hinnatav…

Tollal, 2005.a paiku, bloginduse plahvatusliku tõusu ajal oli anonüümne kommenteerimine täiesti normaalne ja tavaline, isegi eelistatud praktika, nii blogides kui ka ajalehtede ning portaalide kommentaariumides. Ja üllatus-üllatus, sellist vihkamisest kobrutavat vihakõne tulevärki, mis praegu facebook’is ja mujal kas siis lausa oma näo ja nimega või siis kergesti personifitseeritavate kasutajate vahel käib, küll ei olnud. Asi oli üldse palju viisakam ja vaoshoitum, ehk vanasti oli rohi palju rohelisem (sobib hästi minu praeguse pensionäristaatusega). Räägiti – kirjutati) rohkem asjast, mitte ei võetud ette isikuid ja nende omadusi. Mina (vähemalt omaarust) hoidsin oma kommentaariumit vaos veel ka sellega, et hoiatasin kommenteerijaid kohe ette, et mind ennast võite sõimata palju tahate, mul kama kaks, aga kui ründate minu territooriumil kedagi kolmandat, siis kustutan kommentaari halastamatult. Paar-kolm juhust oli…kuid ei midagi erilist…olime pärast sõbrad edasi. Aga et kedagi mingi ebaõnnestunud või kibestumisest tingitud arvamusavalduse pärast päriselt kommentaariumist eemaldada (ehk vist “bännida” tänapäeva keeles)…selle peale ma ei tulnudki. Või polnud tollal blogimisplatvormidel seda võimalustki. Võib-olla pole praegugi, ei viitsi seadetest järgi ka vaadata, loodan et niikuinii ei lähe vaja.

Nüüd siis Facebook’ist ja sellega kaasnevast. Vaatasin järele, et registreerisin end selles “lõustaraamatus” juba jaanuaris 2006 ja võib-olla olen üldse üks staazikamaid siinmaistest selle sotsiaalmeedia fenomeni kasutajatest, sest minu mäletamist mööda oli tollal regamine ametlikult piiratud USA territooriumiga aga miskitmoodi läbi ta läks. Ega ma teda algul üldse praktiliselt ei kasutanud ju ka ja mingi huvi tekkis kui see värk laienes ka siinmail massidesse, ehk ka tekkis mingi kodumaine sisu. Aga selleks ajaks, kui kõik olid ka siin juba facebook’s (kuskil 2012-2013), mina ei viitsinud ammu enam õieti blogidagi ega üldse enam millegi kohta arvamust avaldada. Pealegi miski selles platvormis mind häiris, ei oska täpselt öelda ega formuleerida, aga seal on kuidagi võimendatud isikute, gruppide, asjade, vaadete, eneseeksponeerimine, teiste ja eriti konkurentide mahategemine, ignoreerimine, mittearvestamine, sulgumine mingitesse kinnistesse gruppidesse jne. Toimub mingi tohutu ühiskonna killustumine erinevateks omavahel vaenujalal olevateks gruppideks, mille vahel on informatsiooniline side ainult nende kommuuniliikmete kaudu, kes jagavad ilusaid kassipilte. Ja ainult. No ma tõesti ei tea…Minu jaoks oleks eelkõige huvitav kuulata kellegi erinevat arvamust, arutleda selle üle, esitada vastuväiteid ja omapoolseid seisukohti…kuid see on riskantne. Vähegi reljeefsema väljenduse peale võidakse sind bännida, sõbralistist eemaldada…Koos sellega kaotad ka võimaluse saada osa sellest informatsioonitulvast, mille järele ju sinna fasebooki ronisid

…Nii et jah, tundub, et aastaid tagasi sai tehtud intuitiivselt õige valik: facebook on minu jaoks ühepoolne aken maailma, kust kõik läbi tuleb aga midagi tagasi ei lähe. Ei ole viga, üldjuhul on mingit arvamust omavad ja seda ka avaldavad inimesed ise huvitatud oma mõtete levitamisest ja lasevad end vabalt jälgida ja ka sõbraks võetakse kui oled vait, viks ja viisakas.

Aga Eesti ja maailmaasjade arutamiseks sobib blogi formaat minu arvates palju paremini. Ja endised ja tulevased võimalikud selle blogi kommentaatorid: jääge rahulikult anonüümseks. Järjest rohkem tundub mulle, et anonüümsel kommenteerimisel on eeliseid rohkem kui puudusi…

 

 

 

 

Tere kõigile endistele ja võimalikele uutele lugejatele..

Kuna nii maailma- (USA vahevalimised) kui ka kohalik poliitika (lähenevad EV parlamendivalimised) hakkavad sel sügisel koguma tuure, ning need tuurid võivad viia nii poliitikamootori täieliku kokkujooksmiseni ja üleüldise kollapsini, või siis ka vastupidi hoopis kiirenenud arengutele enamusele soovitud suunas, on huvitav. Kohe nii huvitav, et aastatepikkuse suhtelise passiivse ja lünkliku poliitikajälgimise ja mitte ridagi sellest kirjutamise perioodi järel tekkis (küll väga väike) tahtmine ooma mõtteid ja tähelepanekuid jagada. Kirjutamine läheb oi kui raskelt…ja eks vist igasugu vigu lipsab sisse…aga eks kannatage ära. Pole ka ju kohustust lugeda..

Aga siis asja ehk selle kirjatüki ajendi juurde…

Selleks on möödunud esmaspäeval meie lähinaabruses Helsingis toimunud ja kahtlemata ajalooline presidentide Trumpi ja Putini kohtumine. Õigemini selle kohtumise kajastus nii meie kui vene meedias. Nii nn. peavoolu või ametlikus kui ka sotsiaalmeedias. Jälgisin ise otsepildis seda kohtumist ja olen lugenud ikka hulgi erinevaid ja erinevate poolte kajastusi, aga pole kohanud ühtegi sellist, kus oleks kasvõi ära märgitud mitte ainult rohkearvulistele kehakeeleekspertidele vaid ka vilumatule maamehesilmale ilmselge fakt, et kohtumisejärgsel pressikonverentsil oli Putin ilmselgelt kõvasti närvis, aga seevastu Trump vana rahu ise. Tundub, et meedia on ikka täitsa haige ja üdini silmakirjalik. Püüab ümberkonstrueerida tegelikkust vastavalt oma (poliitilistele) soovunelmatele, mitte aga kajastada ja analüüsida seda tegelikkust. Arusaadav ju, Trumpi rohkearvulised vastased peavad näitama, kuidas Trump kgb-lasest türanni külma maopilgu all laseb omale koti pähe tõmmata ja Trumpi toetajad ei tahaks pedalleerida Putini tegelikel nõrkustel suhete normaliseerumise lootustes.  Puhas poliitika, mitte ajakirjandus.

Kusjuures selle vastuolulise asja objektiivsust otsiv selgitus on minu arvates täitsa pinnal. Trumpil polnud midagi kaotada, ainult võita. Sest tema selja taga on kinnistunud ameerika demokraatia traditsioonid ja institutsioonid. Kõik need jäävad ka peale Trumpi sunnitud või korralist lahkumist ja tema isik läheb kindlasti positiivsena USA ajalukku. Aga Putini jaoks isiklikult ja ka Venemaa jaoks tervikuna on kõik praegu kaalukeelel. Sellei tohutu vastutusekoorma all ei tule mitte ainult õiged sõnad õigel ajal suhu ega hakka jalg all värisema, vaid võib juhtuda ka hullemat…

 

 

…ei saa mitte vaiki olla…

…kui ajalugu ronib koduõuele…

Nägin nimelt täna hommikupoole kuskil 10 ja 11 vahel oma silmaga suht sinitaevas pilti, kus meid kaitsvad NATO hävitajad konvoeerisid mingit tundmatut propellerlennukit, suunaga Ämari… Kas tõesti voeti esmakordselt ja reaalselt maha üks nendest  , vähemalt jutu järgi pidevalt Eesti  (ja viimasel ajal rohkem pigem Läti ja Leedu) õhu (mere)piiri rikkuvatest Vene sõjaväe(transpordi) lennukitest…

Olin peaaegu kindel, et õhtuks on mingi uudis…Kuid uudist pole…Kas kardetakse “Kohver II” moodi värki, et venelased põõravad asja oma kasuks…

Oudekki läheb Euroopasse?

Pole vist rohkem kui aasta siia blogisse ridagi kirjutanud….Tegelikult, vaadates just kõrvalt sotsiaalmeedias (peavoolumeediast rääkimata) toimuvat, on kuidagi puhtam ja kuivem tunne kohe…

Aga poliitilise elu tähtsündmusi, igasugu valimisi, võiks ju oma ühiskonnaelu pideva jälgimise kontekstis kuidagi kajastada. Parim võimalus on selleks prognoosides ette valimistulemusi. Ehk siis see postitus on pühendatud homme toimuvatele meid rohkem puudutavatele Europarlamendi valimistele.

Nende valimiste peamine intriig on minu arvates see, et kas Keskerakond saab kolm kohta ja et kas meie poliitikamaailma uus tõusev täht, Oudekki Loone, läheb E. Savisaare asendusliikmena Brüsselisse. Etteruttavalt, minu vastus on, et pigem jah…

Minu argumentatsioon selliseks asjade käiguks on järgmine:

Keskerakond võitis teatavasti suurelt eelmised Europarlamendi valimised, saades ca 105000 häält ja jäädes napilt ilma kolmandast kohast. Praegune olukord tundub olevat keskile veelgi soodsam. Näiteks E. Savisaart ja tema peavoolu suhtes eristuvat suhtumist Ukraina kriisi on võimalik valida üle terve Eesti. On ka muid häältesaaki mõjutavaid faktoreid. Nii et esialgu rohkem detailidesse laskumata pakuks keskile kokku 125000 häält, millest 35000 oleks E.S. omad.

Eelmine kord oli fenomenaalsel teisel kohal Üksikkandidaat I. Tarand oma rohkem kui 100000 häälega. Seekord tal enam nii hästi ei lähe, aga ca 40000 pooldajat on tal vast kõigi rullide, lohode ja kristaf…-de kiuste siiski alles.

Kolmandal positsioonil oli eelmine kord reform vist mingi 60000 häälega. Seekord vist küll parandavad positsiooni, aga mitte häälesaaki.

Neljandal positsioonil oli eelmine kord IRL vist kuskil 40000 häälega. Seekord ei pakuks neile üle 30000 hääle.

Neljandad olid eelmine kord sotsid üle 30 000 häälega, mis andis neile tollal napilt viimase mandaadi. Seekord vanameister Lauristini juhtimisel vast parandavad end  ja saavad kokku üle 40000 hääle, edestades napilt ka üksikkandidaat Tarandit.

Eelpool loetletute vahel jagatakse siis 6 eurosaadikukohta. Tuginedes R. Taagepera  rahvalikule selgitusele d^Hondti meetodist, võtaks kesk taolise häältejaotuse juures 1., 3., ja 6. mandaadi. Reform saaks 2., sotsid 4. ja I.Tarand 5. mandaadi. IRL jääks päris ilma.

Nimekirjade siseselt võib ka tulemusi ja arenguid ennustada.

Keskis võtab suurima häältearvu teadagi E. S., aga tema koht läheb kellegile teisele. Mul on sihuke karvane tunne, et on kokku lepitud, et see läheb O. Loonele, kui Loone teeb isiklikult hea tulemuse. Üldse paistab nii, et keskis on vaikimisi kokkuleppeid veelgi, näiteks paarist Ratas-Simson saab võitja Brüsselisse ja kaotajale jääb võimalus tõusta uueks keski esimeheks(naiseks). Ja paarist Toom-Stalnuhhin on ka üks vaikimisi loobuja olemas, kuulu järgi Toom. Ehk siis europarlamenti maabuksid lõpuks tõenäoliselt keskist Ratas (võidab häältearvult Simsonit), Stalnuhhin….ja Loone. Kui saab vähemalt 5. isikliku tulemuse Savisaare, Ratta, Toomi, Stalnuhhini ja Simsoni järel. Teiste keskerakondlaste võimalusse väga ei usu.

Reformi koht läheb siiski vast Ansipile, kuigi üsna väikese eduga K. Kallase ees. See tegelikult rahuldab enam-vähem kõiki , sest Ansipist saab sügisel siiski kokkulepitult komisjonäär ja K.Kallas saab Ansipi asendusliikmeks. Muid intriige ei paista reformierakonna puhul ka olevat.

Sotsid saavad oma koha tänu üldisele populaarsuse tõusule ja vanameister Lauristini kaasamisele, kes selle koha ka võtab. Küll ma ei usu, et ta Brüsselis täit perioodi istub. Eks ole ka juba kokku lepitud, et antakse ka järgmistele võimalus, muidu poleks ju kellegil isu mingit isiklikku kampaaniat teha.

I. Tarand võtaks siis ainsa üksikkandidaadina viimase keskist vabaks jääva koha (100000 omal ajal talle  isiklikult antud häält on ikka raske kõigile IT püüdlustele vaatamata maha mängida) , kuigi vast ka Meikar teeb päris hea tulemuse (pakuks ca 10000 häält).

IRL võib siis nüüd jälle (nagu esimestel eurovalimistel Respublica) sootuks kohast ilma jääda. Omad vitsad peksavad. See on see Reinsalu kombinatsioonide tulemus. Sest selline IRL-le iseloomulik omadevaheline petmine ja tõsimeelsete hanekstõmbamine nagu nende sisevalimistelgi, käib praegustel eurovalimistelgi täie hooga. Eks Kelamile lubati jätkamist ja Samostile Kelami pensionilesaatmist. Tegelikult käsitleb IRL-i tagatuba neid kui kasulikke idioote-häälepüüdjaid. Tegelik panus on tehtud hoopis M. Mihkelsonile, ja ka seda mitte selle pärast, et tahetakse teda hirmsasti Euroopasse, vaid ikka pigem selle pärast, et saaks ta uue parteijuhi valimise puhuks jalust ära…

Ongi kõik, jääb siis tulemusi ootama

P.S.

Ise valisin Oudekki Loone, peamiselt just selle tõttu, et ta tegi keskerakonda astumisega poliitiliselt mõnevõrra küll riskantse kuid samas julge ja järele mõeldes ka pragmaatilise käigu. Ja loomulikult on ta väga õige inimene Euroopasse…

 

Püha Andruse kiusamine…

…ja erinevalt M. Soidrost, ilma mingi irooniata, on see jätkuv inkvisitsiooniline nõiajaht olümpiasangar Veerpalu aule ja mainele. Mingi tegelikult väikeste, kiuslike ja väiklaste inimeste, olemuslikult ja mõttestampide poolest tundub et tõeliste sitapeade, mõtteviis ei luba lihtsalt tunnistada võimalust, et keegi võikski ollagi puhtam, ausam, parem neist endist, dopinguküttidest ja ajakirjanikest. Alustees, et kõik tippsportlased ju võtavad dopingut ja järelikult kõik ka petavad, saab tugineda ju ainult oma rikutusele, oma kogemusele, et kui juba mina petan igal võimalusel, teevad seda ju ka kõik teised…

See jätkuv tants Veerpalu varasemate dopinguproovide avamise ümber on puhtakujuline rusikatega vehkimine pärast kaklust ehk võimaluse otsimine anda selja tagant võitjale kaikaga. Ehk autundetu lähenemine veel autumate meetoditega. Ainult tõelised sitapead käituvad nii. Ja seetõttu olen ka mina, kes ma varem olin Veerpalu varasemate proovide avamise poolt, praegu juba kindlalt selle vastu. Sest sitapead on sitapead ja kasutavad kindlasti valet , võltsimist ja statistikat oma huvides

Ma tõepoolest usun, et Veerpalu ei kasutanud teadlikult kunstlikku kasvuhormooni. Minu uskumine tugineb kahjuks küll ainult intuitsioonile, et vähemalt kõik inimesed ei peta ega valeta. Ja kellessegi või millessegi peab ju ka uskuma…Muidu oleks ju sessinatses üsna si…s maailmas ju lausa võimatu elada

Ma loodan väga, et mu intuitsioon ei vea mind ka seekord alt…Seda lootust toetab ka tõepoolest sõltumatute inimeste, kes ka tegelikult midagi jagavad statistikast ja tõenäosustest, arutelu ühes väga huvitavas portaalis…
Kogu alljärgnev tekst sealt

by <a href=”http://arutelud.com/memberlist.php?
mode=viewprofile&u=5423″>nibbler on 07 Apr 2013 12:15

td wrote:spetsialisti selgitus, kuigi natuke keeruliselt kirjelatud
<a href=”http://arvamus.postimees.ee/1193104/mootmise-dilemmad-et-suutut-ei-kuulutataks-kurjategijaks-et-haigused-ei-jaaks-avastamata/”>http://arvamus.postimees.ee/1193104/moo … vastamata/
=tõenäosus, kas inimene on süüdi (haige) sõltub ka süüdlaste (haigete) osakaalust antud uuritavate grupis. Kui süüdlaste osakaal on suur, on tõenäosus suurem; kui süüdlaste osakaal on väike, on tõenäosus väiksem konkreetse isiku puhul. Mida kehvem on test, seda vähem ta suudab eristada tegelikke süüdlasi ja tegelikke süütuid. Kehva testimeetodi puhul positiivne testitulemus harvaesineva haiguse puhul vajab edasisisi uurimisi (samamoodi nagu negatiivne tulemus sageliesineva haiguse puhul vajab lisateste)

Mis mind Veerpalu juhtumi puhul ettevaatlikuks muudab on see, et kaitsemeeskonna poolt puudub igasugune initsiatiiv uusi teste Veerpalu peal katsetada. Palun väga, võtku uus proov ja uus testmetoodika ja tõestagu faktiliselt, et Veerpalu puhul ongi tegemist ime-inimesega, kelle kasvuhormooni tase erineb püsivalt keskmisest inimesest piltlikult öeldes six-sigma võrra.

by td on 07 Apr 2013 13:04

Oletame, et 1000 suusataja kohta on dopingu tarvitajaid 10 ehk 1%. Oletame, et kasvuhormooni testimeetodi valideerimisel saadi, et 1000 proovi hulgas oli 9 tõestatud dopingutarvitajat, 1 valepositiivne (test näitas, tegelikult ei tarvitanud) ja 1 valenegatiivne (test näitas, et puhas, tegelikult aga tarvitas).
Justkui täitsa hea test, kas pole?
Selle testi sensitiivsus 90%, spetsiifilisus 99,9%. Seega mitte eriti hea sensitiivsus. Vaatame nüüd, mis juhtub sellise testi puhul tõenäosustega (antud algandmete korral on standardviga arvestades PLR vahemikus 124 kuni 6388). Kui uurime sarnast gruppi (kus dopingutarvitajaid on ikka see 1% ehk pretest probability on 0,01), siis selgub, et
= positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 90% ehk kümme sajast positiivse dopinguproovi andnust mõistetakse süüdi alusetult. Kui arvestada standarvea piire, siis tõenäosus on 56% kuni 99% ehk sajast positiivse proovi andnust 1 kuni 44 inimest (!) mõistetakse alusetult süüdi.
= negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,001 % ehk veapiiride korral 0,016% kuni 0,64% ehk tuhandest negatiivse proovi andnuist on kuni 6 inimest tegelikult patused
Kui sama testi rakendada grupis, kus 1000 sportlase kohta on dopingu tarvitajaid 20 ehk 2%, siis oleksid vastavad tõenäosused järgmised:
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 71% kuni 99% ehk 1 kuni 29 inimest sajast mõistetakse alusetult süüdi
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,03% kuni 1,29% ehk esineb võimalus, et üks negatiivse tulemusega sportlane sajast on tegelikult tarvitanud dopingut.
Kui sama testi rakendada grupis, kus 1000 sportlase kohta on dopingu tarvitajaid 1 ehk 0,1%, siis oleksid vastavad tõenäosused järgmised:
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 11% kuni 86% ehk 14 kuni 89 inimest sajast mõistetakse alusetult süüdi
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,002% kuni 0,06%
—-
OK, see test oli kehvake. Võtame nüüd ideaalilähedase testi, mille sensitiivsus ja spetsiifilisus on 99% ja selle standardviga on tühine. Sellisel juhul
kui dopingutarvitajaid on 1%, siis
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 50% ehk 50 inimest sajast saavad alusetu süüdstuse
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,01%
kui dopingutarvitajaid on 2%, siis
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 67% ehk 23 inimest 100-st saavad alusetu süüdistuse
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,02%
kui dopingutarvitajaid on 0,1%, siis
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 9% ehk 91 inimest sajast saavad alusetu süüdistuse
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,001%
kui dopingutarvitajaid on 80%, siis
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 99,7% ehk valesüüdistuse saab 3 inimest tuhandest
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 3,9% ehk 100st negatiivse proovi andnust on tegelikult 3 patused
—
Kui rakendada kahte testi, mille sensitiivsus ja spetsiifilisus on 99% ning mille vastavad uuritavad tunnused ei ole omavahel seoses (s.t. kaks ideaalilähedast testi; kui tunnuste vaheline seos on olemas, siis teine test mõjutab tulemust vähem ja tulemus sarnaneb rohkem esimesel testil saaduga, vt. eelmine lõik). siis kui mõlema testi korral on vastus sarnane
kui dopingutarvitajaid on 1%, siis
=positiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 99% ehk üks alusetult süüdistatu saja positiivse proovi kohta
=negatiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,0001%
kui dopingutarvitajaid on 2%, siis
=positiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 99,5% ehk viis alusetult süüdistatut tuhande positiivse proovi kohta
=negatiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,0002%
kui dopingutarvitajaid on 0,1%, siis
=positiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 90, 75% ehk ligi kümme alusetult süüdistatud saja positiivse proovi kohta
=negatiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,00001%
kui dopingutarvitajaid on 80%, siis
=positiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 99,997%
=negatiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,0408%
Seega: Harvaesinevate nähtuste korral ei tohiks kergekäeliselt süüdi mõista. Lihtsam on hukka mõista kui mõista.

by td on 07 Apr 2013 13:06

Arvutuseks kasutasin Exceli faili, mille töötamise õigsust olen kontrollinud õpikunäidetel. Päris kindlalt ei saa välistada näpukaid – val asi valesse ruutu. Aga seaduspärasused toob see kenasti välja.

by td on 07 Apr 2013 13:15

nibbler wrote:

td wrote:spetsialisti selgitus, kuigi natuke keeruliselt kirjelatud
http://arvamus.postimees.ee/1193104/moo … vastamata/
=tõenäosus, kas inimene on süüdi (haige) sõltub ka süüdlaste (haigete) osakaalust antud uuritavate grupis. Kui süüdlaste osakaal on suur, on tõenäosus suurem; kui süüdlaste osakaal on väike, on tõenäosus väiksem konkreetse isiku puhul. Mida kehvem on test, seda vähem ta suudab eristada tegelikke süüdlasi ja tegelikke süütuid. Kehva testimeetodi puhul positiivne testitulemus harvaesineva haiguse puhul vajab edasisisi uurimisi (samamoodi nagu negatiivne tulemus sageliesineva haiguse puhul vajab lisateste)

Mis mind Veerpalu juhtumi puhul ettevaatlikuks muudab on see, et kaitsemeeskkonna poolt puudub igasugune initsiatiiv uusi teste Veerpalu peal katsetada. Palun väga, võtku uus proov ja uus testmetoodika ja tõestagu faktiliselt, et Veerpalu puhul ongi tegemist ime-inimesega, kelle kasvuhormooni tase erineb püsivalt keskmisest inimesest piltlikult öeldes six-sigma võrra.

Nii, eeldame, et Sinu test ( tunnusega: "kaitsemeeskkonna poolt puudub igasugune initsiatiiv uusi teste sportlase peal katsetada" – JAH/EI) on samuti sensitivisuse ja spetsiifilisusega 99%. Vaata minu eelmist postitust – kui palju muutub tõenäosus, et Veerpalu on süüdi. Lisaks veel see, et WADA testi sensitiivsus ja spetsiifilisus pole kindlasti sama hea. Kahjuks pole teada, kui palju on patuste oskaal (pretest probability) suusatajate hulgas. Kuna test selekteerib edukalt välja puhtad suusatajad ja patuseks on tembeldatud ainult Veerpalu, siis võib väita, et pretest probability on väga väike, seega tõenäosus valesüüdistuseks on lubamatult suur.

by nibbler on 07 Apr 2013 13:33

td wrote:Kuna test selekteerib edukalt välja puhtad suusatajad ja patuseks on tembeldatud ainult Veerpalu, siis võib väita, et pretest probability on väga väike, seega tõenäosus valesüüdistuseks on lubamatult suur.

Mind ei huvia, kas Veerpalu on süüdi või süütu mingi testi alusel. Mind huvitab, kas Veerpalu organismi kasvuhormooni tase on püsivalt erinevkeskmise inimese kasvuhormooni tasemest (või erineb see ainult teatud võistlusolukordades). Kaitsemeeskonna väide on, et Veerpalu organismil on iseäralik hormonaalne tasakaal, mida esineb vähem kui 1 inimesel 1000’st. Kas alguses ei väidetud mitte isegi mingisugust geneetilist eripära?
Demonstreerige mulle seda eripära faktiliselt! Kaitsetiim oleks pidanud produtseerima autentse andmeseeria Veerpalu kasvuhormooni taseme kohta (näiteks aastase ajaperioodi kohta, et oleks näha nii treeningfaas kui puhkefaas). Seda ei tehta, vaieldakse mingi statistilise testi parameetrite üle.

by td on 07 Apr 2013 13:55

nibbler wrote:

td wrote:Kuna test selekteerib edukalt välja puhtad suusatajad ja patuseks on tembeldatud ainult Veerpalu, siis võib väita, et pretest probability on väga väike, seega tõenäosus valesüüdistuseks on lubamatult suur.

Mind ei huvia, kas Veerpalu on süüdi või süütu mingi testi alusel. Mind huvitab, kas Veerpalu organismi kasvuhormooni tase on püsivalt erinev keskmise inimese kasvuhormooni tasemest (või erineb see ainult teatud võistlusolukordades). Kaitsemeeskonna väide on, et Veerpalu organismil on iseäralik hormonaalne tasakaal, mida esineb vähem kui 1 inimesel 1000’st. Kas alguses ei väidetud mitte isegi mingisugust geneetilist eripära?
Demonstreerige mulle seda eripära faktiliselt! Kaitsetiim oleks pidanud produtseerima autentse andmeseeria Veerpalu kasvuhormooni taseme kohta (näiteks aastase ajaperioodi kohta, et oleks näha nii treeningfaas kui puhkefaas). Seda ei tehta, vaieldakse mingi statistilise testi parameetrite üle.

Aga kas probleem polegi mitte selles, et statistilisi algtõdesid arvesse võttes ongi antud juhul tegu määramatusega – testi alusel ei olegi võimalik leida tõde, on vaid tõlgendused. Asi laheneb siis, kui suudetakse luua parem meetod.
Seda testi võib kujutada voltmeetrina, mis annab trafo mõõtmisel 10V pinge puhul ettearvamatuid väärtusi vahemikus 1 kuni 19 ja lubatud pinge piir on 12V. Ühel mõõtmisel saadakse nii, teisel naa. Selleks, et saada viga alla, on vaja teha väga palju sarnaseid mõõtmisi (ja arvutada keskmine väärtus koos standardveaga). Neid aga ei tehta samal ajahetkel, vahepeal on võibolla tegelik pinge trafo klemmidel olnud 6V või 12V (aga võibolla tõesti ka 15V, kui tarvitati dopingut).
Mina ei taha võtta seisukohta ei Veerpalu poolt ega vastu. Jään seisukohale – määramatu. Pean aga lubamatuks inimese väntsutamist. See on peaaegu sama kui inkivistsioon – kui ei upu, siis on nõid ja läheb tuleriidale.
—
see kaitsetiimi esimene väide, et eripära, on muidugi lahja väide – kui selgus, et test on ebatäpne. Ma ei oska öelda (ja ei viitsi järgi uurda), kui palju peaks tegema teste, et saada mingi täpne tulemus mingi talutava mõõtevea suurusega. Kardan, et see testide arv on sadades. Ma arvan ka, et WADA meetod ja Eesti tiimi meetod on täiesti erinevatel alustel (üks mõõdab hormooni alamtüüpide suhet ehk püüab avastada mittelooduslikku, teine mõõdab aga kasvuhormooni aktiivsust). Wada meetodit aga Eesti tiim ei saa kasutada sellel lihtsal põhjusel, et selle kitte WADA ei väljasta.
—
Voltmeetriga on asi lihtne – tuleb leida teine voltmeeter, millega taadelda vigast voltmeetrit (või mõõta voolutugevus ja takistus ja arvutada kaudselt). Niikaua kui kasvuhormooni alamliikide määramiseks pole muud meetodit kui vaid selle alamtüüpide süstimine organismi ja seejärel mõõtmine, siis on väga raske ka korrigeerida seda meetodit. Tegemist on multifaktorilise tunnusega, mis ei sõltu vaid voolutugevusest ja takistusest. (nii nagu voltmeetri ümber võiks sporaadiliselt ringi tiirutada üks nähtamatu lind, mille külge on riputatud nähtamatu püsimagnet, mis osutit kõrvale veab)

Veerpalu…ja IRL-i pätid…

Seoses Veerpalu juhtumi õnneliku lõpu ja IRL-i poliitikute jätkuva pätitegemisega Eesti poliitilisel maastikul avaldan uuesti oma kahe aasta taguse kirjutise, kus need kaks asja oli huvitaval kombel kokku kleepunud…Liimiks ajakirjaniku, konkreetselt Tuuli Kochi, eetiline pale…

———————-

H.H.Luik: Meie bisnis on tõde

Kas ikka on?

Eesti suusatamist ja sporti üldiselt tabanud dopinguskandaal on keeratud, ja päris osavalt-peab ütlema, praktiliselt ühe mehe, kahekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu enda probleemiks. Väga inetu lugu. Oli seal mis oli, päris lõplikku tõde ei saa me siin ilmselt kunagi teada, kuid teha avalikkuse ees Veerpalu põhivastutajaks on ikka mage küll. Sportlase asi on treenida ja tippspordi tasemel tuleb ka suht vastuvaidlematult alluda treeneri, spordiarstide, kogu toetava meeskonna juhistele. Tuleb sisse süüa need tabletid, taluda neid süstlatorkeid, mida töövõime suurendamise ja taastumise kiirendamiseks vajalikuks peetakse.

Isikliku subjektiivse arvamuse kohaselt läksid meie  Veerpalu toetustiimi selle valdkonna eest vastutavad liikmed erinevate (lubatud) keemiliste ainete segamisel ja Veerpalule manustamisel natuke liiale. Mingi keemiliste ainete kombinatsioon tingis kasvuhormooni plahvatusliku tõusu organismis üle WADA lubatud piiri. Unustati ära tõsiasi, et kuigi üks keemik võib meil juhtida pikaaegselt ja suht edukalt tervet riiki, on siiski vähetõenäoline, et meie siiski maailma mastaabis asjaarmastajatest ja põlve otsas tegijatest Veerpalu toetustiimi liikmetest saaksid väljapaistvad keemikud…Pole enam keskaeg, pole enam alkeemia aeg..

Siinkohal tuleme asja ajakirjandusliku kajastamise juurde. Kas ajakirjandus otsib ikka tõde?

Nimelt oli eilsel pressikonverentsil üks huvitav seik. Seal avaldas treener Alaver (vist omaalgatuslikult, mitte otseselt küsimusele vastates), ja au talle, et nad tõesti kasutasid selle kasvuhormooni taseme timmimiseks teatud lubatud preparaate. Isegi nende keemiliste ühendite nimed ütles ja ka seda otsesõnu, et ta ise kahtlustas-kahtlustab just neid preparaatide tingitud mõjusid. Alaver tahtis selgelt ja aumehelikult tuld Veerpalu pealt enda peale juhtida. Kuid….ajakirjanikud ei võtnud kuidagi vedu, neile oli tähtis just Veerpalu mõnitavate küsimustega pommitada ja tema pisaraid pildistada…

Sellise ajakirjanike ilmutatud hundimoraali (maaslamaja lõhki kiskuda) valguses peaksimegi tagasi pöörduma loo alguse ja selle ajakirjandusliku käsitluse juurde. A-proovi positiivsus sai Veerpalule,  Suusaliidule ja ilmselt siis ka T.Kochi “allikale” teatavaks vist 15.veebruaril. Arvata võib, et see “allikas” ei hoidnud asja oma teada. Miks kohe asjaga välja ei tuldud. Hea küll, ei tahetud löögi alla panna Eesti suusakoondise esinemist veebruari lõpus toimunud MM-il . Enam-vähem arusaadav. Kuid hiljem? Valimised? Kas tõesti jälle poliitiline manipuleerimine Kochi ja tema selja taga seisvate jõudude poolt, nagu me nägime idarahaskandaali kajastamisel. Edasi. Miks tuldi välja just sellel nädala- ja kuupäeval, laupäeval 2. aprillil? Kas ainult selle pärast, et laupäevane leht on traditsiooniliselt suurema levikuga ja mingit löövamat teemat polnud hetkel võtta? Või kas tõesti selle pärast, et ajalehele oli teada 5. aprillil toimuv B-proovi avamine ja täiega oli olemas võimalus, et suht algusjärgus olev kasvuhormooni ülemäärase ja kunstliku suurendamise avastamise metoodika annab tõrke, ja B-proov osutubki negatiivseks…Ehk siis dopingujuhtumit polegi ja Veerpalule ei saagi enam sisse sõita…Milline huvitav lähenemine ka maffiategelastesse muidu väga empaatiliselt suhtunud ajakirjaniku poolt…

Kui ajakirjanduse ja konkreetse ajakirjaniku eesmärgiks on tõde ja ainult tõde selle ehedaimal kujul, peaks ta selle tõe avaldama kohe esimesel võimalusel. Vastasel juhul tekib põhjendatud kahtlus tõega manipuleerimises. Ehk esmatähtis pole mitte tõde, vaid see, kuidas saab seda tõde kõige kasulikumalt müüa. Kui poliitikute puhul on tõega valikuline ümberkäimine veel kuidagi aktsepteeritav, siis ajakirjanike puhul peaks lood küll teisiti olema. Pealegi, oli ju T.Koch ise see inimene, kes “idarahaskandaali” avalikustamise hetke valikut selgitas-põhjendas just ajakirjaniku eetikaga. Et ajakirjanik ei saanud talle teatavaks saanud ühiskondlikult olulist informatsiooni kauem kinni hoida.

T. Koch on peamiselt sisepoliitilistel teemadel kirjutav ajakirjanik. “Idarahaskandaali” avalikustamise-valgustamise eest teenis meie uuriva ajakirjanduse kohaliku Pulitzeri-Bonnieri preemia. Minu arvates küll natuke teenimatult, sest ajakirjanduslikku “ise jälgede ajamist” oli seal vähe. Pigem kätte saadud (kätte sokutatud) delikaatsete ja konfidentsiaalsete materjalide refereering. Milleks nüüd ümber kvalifitseeruda paljastavaks spordiajakirjanikuks? Kas oli vaja selliste meetoditega õigustada Bonnieri avanssi?

Ise ma hindan T. Kochi hoopis seetõttu, et ta on praktiliselt ainukese ajakirjanikuna käsitlenud probleeme meie parteide sisedemokraatiaga. Näiteks “äraostmatute” ja “kampsunite” võitlust, kus kasutatavad meetodid ei sea ohtu mitte ainult partei enda sisest demokraatlikku protsessi, vaid kogu ühiskonna demokraatliku arengu.

Teatud saatuse irooniana segas see IRL-i sisevõitlus ja kõrgete  parteifunktsionääride sekkumine minu asukohavalla kohalikesse valimistesse natuke ka minu elu ja pöördusin ajendatuna T: Kochi järjekordsest teemaarendusest “Postimehes” siis ka otse “Postimehe” ja T. Kochi poole üsna pika meiliga (10.veebruaril ), millest väljavõtteid siinkohal avaldan

Subject:Põhimõtted kampsunite all

Toomas Puurmann

to tuuli.koch

Tere

Kirjutan Teile Vormsi saarelt, ja, nii imelik kui see võiks ka tunduda, seoses Teie artiklitega IRL (eriti Respublica tiiva) käitumisega eetilises plaanis. Kõige rohkem siis ajendatuna Teie viimasest artiklist sellel teemal.

Nimelt ilmneb järjest rohkem märke ja paistab selgemalt see, et meie, kes me siin saarel igapäevaselt elame ja varsti jälle valima läheme (et elu ikka veel paremini läheks), oleme toodud mingiks ohvriks kas siis IRL-i sisestele võimumängudele või toimub siin hoopis mingi värk maksumaksjate rahade kantimisega  partei rahastamiseks.

Nimelt viimastel KOV valimistel investeeris mingi kõrvaline jõud kõvasti kohalikku võimu, tuues saarele elanike registrisse sissekirjutamise teel kolmandiku võrra uusi valijaid, kes siis hääletasid nii nagu vaja ja aitasid absoluutsele võimule linnast tulnud mehed ja nende välja valitud järeleandlikumad tegelased päris kohalike hulgast.

———–

3. nov. 2010 “Pealtnägija” käsitles neid probleeme, kuid jättis asjaosalistelt küsimata olulised küsimused . Küsimused, mis paratamatult tekivad kui võrrelda Vormsi KOV valimissituatsiooni Teiegi poolt kirjeldatud IRL juhtorganite valimistel toimunuga, mida omakorda on vaimukalt käsitlenud teater NO99 omavalimiskoolis nr. 3.

Mulle küll järjest rohkem tundub, et siin Vormsil kasutati valimiste võitmiseks täpselt samu meetodeid ja ilmselt ka samu inimesi, keda kasutati Respublica tiiva poolt võimu võtmiseks erakonnas.

Kui erakonnasisesed võimumängud ja demokraatia reeglite eiramine oma sisevalimistel võiks veel kuidagi jääda erakonna siseasjaks, siis see, kui need jokk- meetodid kantakse üle üleriigilistele ametlikele valimistele, peaks ju olema küll kuidagi tõkestatav ja ka karistatav. Kui midagi muud seadusandluse puudulikkuse tõttu teha ei saaks, siis avalikustada skeemid ju ikka saaks. Kuid nii uurimisasutused, VVK kui ka õiguskantsler laiutavad rohkearvulistele pöördumistele vaatamata ainult käsi. Isegi valijate nimekirju ainult nimede tasandil, mis lubaks legaalselt kontrollida erakondade varjatud tegevust parteisõdurite suunamisel võimu varjatud ülevõtmiseks mõnes väikevallas, ei anta mitte mingil tingimusel välja. Kuigi seadus deklareerib, et valijate nimekirjad on avalikud…

Seega, vast oleks ajakirjandusel siiski mingit võimalust ja tahtmist selle, vähemalt meie jaoks siin Vormsis, olulise teemaga tegeleda. Olen nõus igakülgselt taustainfoga selles asjas abistama kuid pole tingimata eriti huvitatud  oma nime ajalehest lugema.

——

No ja edasi. Ei midagi. Isegi vastust selle kohta, et “Postimehe” ametlikule meiliaadressile saadetud meil pärale jõudis, pole…Aga pärale ta jõudis, muidu oleks tagasi tulnud…

No ei usu enam hästi (tegelikult muidugi juba päris ammu), et meie ajakirjandus otsib tõde ühiskonna üldiseks hüvanguks. Pigem laveeritakse väljaandjate ja mõnede juhtpoliitikute määratavas majandusliku ja poliitilise otstarbekuse rägastikus.

Tavaline “äraostmatus”…

…ehk ka jesuiitlus oma halvimal kujul ja vormis ilmutas end viimastel Riigikogu aseesimeeste valimistel, kui J. Ratas sai kusagilt “eikuskilt” juurde 10 häält ja E. Nestor 4.

See, et sellist asja seletatakse hääletamise saladuse ja saadikute südametunnistuse avaldumisena, on luulude süstimine lollidele…

Tõnis Kõiv on kahtlemata õigel teel, kuid asi on veel hoopis hullem. See ongi respublikaanide poolt välja mõeldud ja teatud mõttes täiuseni aretatud süsteem igasuguste valimiste puhul kontrollitud, aga samas näivalt eklektilise ja justkui vaba tahteavalduse toel saadud tulemuse saavutamiseks…

Nii ongi, hääli anti juurde kontrollitult mõlemile, nii Ratasele kui Nestorile…Tulemuseks on usaldamatus ja pinged parlamendis.

Täpselt sama süsteemi, kus kontrollitult suunatakse vabatahtlike, palgatud või orjastatud parteisõdurite hääli just väliselt usutava tulemuse saavutamiseks “õigete omade jopede” kõrval ka  ettemääratult kaotajaks jäävatele, on ju äraostmatud kasutanud nii oma sisevalimistel kui ka  kohalikel valimistel nendes huvipakkuvates valdades, kus mõnekümne või –saja kontrollitud häälega on võimalik mägesid liigutada. Ehk võtta võim…või keerata partnerile…

Juku-Kallel vesi ahjus…nartsissism tuli avalikuks

Mis juhtub hingelt (vähemalt omaarust) punkariga, kui ta poliittehnoloogiliste kombinatsioonide ja juhuse sümbioosi tulemusena satub näiteks (meie) Riigikokku…Vormiliselt täiesti respektaabliks seaduseandjaks.. Meie väikest ühiskonda ja imporditud presidendi kiiksudega seonduvalt isegi Presidendi Sõbraks…

…Ei muud…Inimene, isegi punkar, kaotab lihtsalt pinna…Hakkab kombineerima tekste, õigustamaks oma olemasolu Riigikogus, näitama ennast suure poliitikuna, olemaks ka  edasi Presidendi Sõber, olemaks edasi pildil…Aga…pildil olek iga hinna eest on ju punkarluse vastand-nartsissism..

Savisaare saatuslik viga

Vanameister paistab olevat väsinud…Millegi muuga oleks raske seletada seda poliitilist tähelepanematust kui saatis pikalt mõtlemata oma alluvatele edasi selle nüüd “Postimehe” kätte sattunud peasekretär Toobali meili

From: Priit Toobal [mailto:priit@keskerakond.ee]

Sent: Friday, March 01, 2013 3:32 PM

To: Edgar Savisaar

Subject: Kiri

Lugupeetud erakonna esimees,

Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole alljärgnevad erakonna liikmed oma kohustusi erakonna ees täitnud ning seoses sellega teen ettepaneku kaaluda ametitest vabastamist järgmiste töötajate puhul:

Tallinna Linnavalitsuse Keskkonnaameti juhataja Otto Popel

Tallinna Kesklinna Valitsuse vanema asetäitja Reena Tolmik

Tallinna Munitsipaalpolitseiameti juhataja Monica Rand

Tallinna abilinnapea nõunik Johannes Merilai

Lugupidamisega

Priit Toobal

————————-

From: Edgar Savisaar <Edgar.Savisaar@tallinnlv.ee>

Date: 1. märts 2013 15:38.25 GMT+02:00

To: Kalle Klandorf <Kalle.Klandorf@tallinnlv.ee>, Arvo Sarapuu <Arvo.Sarapuu@tallinnlv.ee>, Mihhail Korb <Mihhail.Korb@tallinnlv.ee>

Subject: FW: Kiri

Lugupeetavad!

Arvestades selle taotlusega, aga ka sellega, et nimetatud inimestega on probleeme ametikohuste täitmisel tervikuna, palun järgmisel esmaspäeval esitada mulle nende lahkumisavaldused.

E.S.

No Toobal võib oma nooruserumalusest ja isiklikust ahtrast, ainult parteibroileri,  kogemusest muidugi veel mitte teada, et isegi ühe ja ainsa partei baasil moodustatud omavalitsus ei muutu (vähemalt demokraatlikus õigusriigis) automaatselt selle partei algorganisatsiooniks, kuid Edgar oleks pidand ohtusid aduma…

Ja nagu ikka taolistel juhtudel, kui ämber juba jala küljes, siis jääb ta sinna kauaks…Vead vea otsa…

Ei oleks tohtinud hakata Toobali käitumist õigustama vaid oleks pidanud ise üliagarale poisinolgile koha kätte näitama.

Mitte mingil juhul ei olnud antud juhul ka poliitiliselt otstarbekas süüdistada delikaatse kirjavahetuse kaaperdamises KAPO-t. On ju kõigile terveltmõtlevatele inimestele (ka Edgarile endale) selge, et lekke taga on tegelikult keegi partei siseringist. Keegi, kellele Toobali ülipüüdlikkus käib ammu närvidele..

Nüüd lähevad nii partei kui Edgari enda jaoks asjad halvaks…

Esimene keskpartei ja tema mõjujõu kallale asunud raisakotkas on juba kohal…Siit tuleneb järgmisel nädalal Riigikogu aseesimehe koha kaotus, sealt omakorda Ratase ja tema keskparteisse allesjäänud toetajate pettumine…Edgaris eelkõike. Edasi muutub ähmaseks uue koalitsiooni lootus koos reformiga. Sest reformaritel on ju lihtsam teha koalitsiooni koos uue ja suurema sotside ja demokraatide ühisjõuga.

Sügisestel KOV valimistel pole absoluutne võit enam sugugi kindel. Ja ka koalitsiooni tegemine sotsidega raskem.

Isiklik soov lõpetada oma seni siiski suhteliselt särav poliitiline karjäär EV Presidendina muutub vaid unistuseks

Kama 2 skandaal- valitsuskriisi esilekutsumine IRL-I tingimustel…

Selle PPA peadirektori nimetamise ümber toimuva mängu peenus (vt. eelmine postitus) ja taust hakkab vist tasapisi selguma…

Tausta seletamiseks tasub esitada küsimus: mis põhjusel määras Vaher PPA uue peadirektori leidmise tähtajaks tollal nii kauge 1. märtsi 2013? Igal asjal on mingi põhjus ja minu väide on see, et üdini poliitiline loom Vaher pidas silmas just ja ainult kaugemaid poliitilisi eesmärke. Oli ju IRL-I tagatoal ammu selge, et rohkem kui 2013.a. kevadtalveni, pool aastat enne sügisesi kohalikke valimisi, neil koalitsioonis püsida enam ei õnnestu. Nii polnudki mõtet anda neid niikuinii üle parda viskavale reformile veel ka PPA…Ja sirgjoonelise Kama (täielik vastand Vaherile endale) esitamine on ikka poliitintrigaanluse kõrgeim pilotaaž…

Esiteks, Vaher teab täpselt, et mingit “oma meest” (ehk siis mingit susserdajat) tal läbi suruda kindlasti ei õnnestu.

Seega ta pakub sellele kohale tõsise isamaalasest “plats puhtaks” terminaatori…Kõigil teistel intrigaanidel harjad punased aga ilmsed plusspunktid oma parteisisestelt “kampsunitelt”

Teiseks tõstatab selgelt parteilise Kama esitamine (eriti praeguses õhustikus) teravalt päevakorrale riigiametite ja sealhulgas just jõustruktuuride politiseerimise…Seda politiseerimise trummi hakkavad taguma (nagu ongi juba näha) eriti just sotsid ja “demokraadid”,…kes tegelikult tahaks ise tulevases valitsuses keski asemel reformiga kampa lüüa.

Ja kuna reformi-keski peatne diil on teatud ringkondades ammune avalik saladus, oleks selle viimasel hetkel torpedeerimine ikka tubli saavutus…

Peen mäng

 

Pilt: “Postimees”

Oi kui peen mäng. See tants PPA peadirektori koha pärast…Selles osas tuleb R. Rosimannusega kahtlemata nõustuda. Kes, kui mitte tema, teab sellest poliitika, politikaanluse ja intriigipunumise segakunstist kõikse rohkem…

Praeguse mängu sisu ja eesmärk on ( kahtlemata, “Postimehe” reaktsiooni järgi) mitte lasta reformi soosikut Koorti PPA etteotsa. Otsustama midagi IRL-le sobimatut…

Näis, kas mäng on edukas. Aga miks ei peaks. Osutus ju edukaks samasugune mäng EP presidendi koha ümber, kus reformi soosik Ligi edukalt tõrjuti ja edukas oli ka reformi peedistamine Michali-Lillo parteirahastamise kaasuses. Kus põhitegijaks oli tegelikult peaprokurõr N. Aas, kelle otsesel soovitusel H. Sepp selle palju laineid lõõnud kahtlustuste sisukokkuvõtte maksimaalselt laiendatud kujul avaldas…

Ja ega ju Rosimannuse endagi suht halvas käekäigus on niiditõmbajatena taustal tegevad samad tegijad respublikaanide-“äraostmatute” pundist…

Huvitav on ainult, mis on selle poliitintrigaanluse kõrgpilotaaži motiiv…Arvan, et kättemaks…Kättemaks selle eest, et Kallas ja reform rikkus kokkulepet ega võtnud noori respublikaanidest kukki oma punti…Ja muidugi kättemaks Lihula, Partsi ja Vaheri sunnitud omaaegse tagasiastumise eest, kättemaks ka Ansipile…

Nii et see päises toodud foto on ikka väga kõnekas…

Meie põlevkivimaardlatest Jordaanias ja USA Utah osariigis…

Kuna teema on taas väga päevakajaliseks muutunud, avaldan uuesti kaks mõne aasta tagust kirjatükki…

GEP Jordaanias

Posted by Tom 29. apr 2008

GEP (gorjatchie estonskie parni e. kuumad eesti poisid) laiendavad haaret. Nüüd on nad jõudnud juba araabiamaailma südamesse- Jordaaniasse ja Saudi Araabiasse. Kui  põhjamaiseid umbusklikke leedukaid  ja soomlasi ei õnnestunud õpetada, kuidas ehitada ja ekspluateerida kasumlikult tuumajaamu, siis proovitakse õnne Jordaania sheikide juures, kes ongi lihtsalt sheigid, mitte naftasheigid. Sest Jordaaniat pole erinevalt teistest piirkonna riikidest naftarikkustega just õnnistatud. Neile püütakse maha müüa ideed, et seda puuduvat naftat saab edukalt ajada ka tavalisest hallist kivist, mida seal kõrbetes külluses.
Tõsisemas toonis ei oskaks seda avantüüri millegagi võrreldagi. Ignalina on selle kõrval lapsemäng. Vast too 10 miljoni dollari afäär, mis oli ka teadupärast seotud “paradiisliku” naftaäriga…Et seal õiendasid juudid, siis on vähemalt mingil määral arusaadav ja mõistetav, miks tolleaegne GEP Kallas lasi omal naha üle kõrvade tõmmata…Ja eks ta ikka teadlikult lasi ka, sest rumalad tankistid jäävadki tankistideks. Kes on aga praegu Kallas…?
Jordaania põlevkivist õli tegemise avantüüri taga pole aga mingeid juute. Puha eesti soost geoloogid, kes omal (nõuka) ajal andsid vennalikule USA-Iisraeli agressiooni all kannatavale araabiamaailmale abi geoloogiliste uurimistööde läbiviimise näol. Meie põleva kivi spetsialistid käisid siis seal seda nende põlevat kivi uurimas. Süürias, kus ka naftaga kitsavõitu, käidi ka. Ainult et praegu saame me sehkenndada ainult nendega, kes saavad ameeriklastega paremini läbi. Jordaanlased kindlasti paremini kui süürlased. Kuidas nad oskasid EE pomode külje alla ujuda, kes on kelle sugulane, kes kelle tuttav- eks see oleks uuriva ajakirjanduse ülesanne. Seda aga meil teatavasti ei ole. Meil on mingid hädapätakad, kes arvavad, et ideel oleks isegi nagu jumet….
Ainult kellegi isiklikud suhted, ja kellegi isikliku kasu ootus-lootus on viimas meie kõigi raha  naftarikkasse Lähis-Itta, et meie Jaan Tatikad saaks õpetada kohalikke, kuidas kivist veel naftat juurde ajada. Eks kõrbepojad võta seda initsiatiivi stoilise rahuga:las õiendavad, meil ruumi ja seda kivi on….Täiesti arusaamatu, miks meie majandusminister sellise avantüüriga kaasa läheb. Me ei suuda isegi omaenda põlevkiviga selgust saada, kõiki eksperimente läbi viia, et kasutus ja kasulike ainete saagis oleks maksimaalne…Aga ronime eksperimenteerima Jordaaniasse toormega mis erineb meie põlevkivist vähemalt samapalju kui troopiline vihmamets meie metsast. Kuigi metsad on mõlemad….

Eesti Energia koos meie põlevkivivarudega müüdi just ameeriklastele maha…

Posted by Tom 14. märts 2011

“Äripäev” avaldab täna ülevoolava kiidujuhtkirja EE tehingule USA Utah osariigi mingi muidu marginaalse, aga see-eest kasutamata  kohalikke suuri põlevkivivarusid valdava ettevõttega. Selle tehinguga omandati siis justkui 3 miljardit tonni sealset kohalikku põlevkivi. Meie endi kinnitatud ja kasutamata varud on sellest ca poole väiksemad…. No mis värk on. Eks muidugi GEP tegutsevad…Kuid see on kahjuks ainult pool tõde…Helgem pool tõde…

Kurvem pool tõde on see, et jätkav valitsus on oma igasuguse maksutõusu eituse jätkusuutmatu poliitikaga paratamatu tõsiasja ees, et eelarvetasakaalu hoidmiseks on möödapääsmatu müüa kõik see riigi ja rahva vara, mida veel müüa annab…Aga üsna arusaadavalt päris igaühele (loe: Venemaale) ikka müüa ei tahaks…Kuna ameeriklased on vaata et aegade (taasiseseisvumise) algusest saati tundnud huvi meie kõige strateegilisema ettevõtte-EE- omandamise vastu ja senised skeemid on vaatamata E-N. Krossi, M. Laari ja J. Partsi pingutustele või siis tingituna V. Reiljani ja A. Ansipi erinevatel motiividel toimetatud vastutegevusest, ebaõnnestunud, ongi leitud suht nutikas viis asi lõpuks siiski ära teha. Ehk siis EE koos meie põlevkivivarudega kantida sinna kuhu vaja , vastavalt mingitele ammustele kokkulepetele.

Eks see asi näeb tehniliselt välja niimoodi, et nii pea kui jälle hakatakse rääkima EE osalisest või täielikust erastamisest, leiab äsjasõlmitud kõnealuse EE ja Utah firma vahelise lepingu Ameerika pool, et Eesti pool on lepingut mingil (isegi arvan, et  varem vaikimisi kokkulepitud) viisil kuidagi rikkunud. Leping on mahult suur, ameerika juristid on lepinguõiguses kompetentsed ja  kallid   ja  …kahjunõuded tulevad vastavalt võimsad. Ainuke mõistlik lahendus on võimalik saavutada kulissidetagusel kokkuleppel erastada EE just ameeriklastele…

Ehk siis lõppkokkuvõttes mitte meie maksumaksjad (EE) ei omandanud kauge Ameerika veel kaugemas Utah osariigis 3 miljardit tonni sealset kohalikku põlevkivi, vaid pigem müüsime meie kõik oma ainukese strateegilise tooraine varud seni veel tundmatule ameerika firmale. Hind, ja see, kelle arvele komisjonitasud lähevad, on esialgu muidugi veel teadmata…

Vene kosmoseväed Tšeljabinskis edukad…

…No vaadake hetke enne meteoori plahvatust, kui paremalt, maja kohalt, ligineb meteoorile vastassuunast helenduv objekt…

Siin võib ju midagi isegi taga olla, sest  kui venelastel üldse midagi eriti salajast ja tehnoloogilist kosmosetõrje alast on, siis on see lahinguvalves just selles ja ainult selles Uuralite piirkonnas. Mitte suurlinnade (isegi Moskva) kaitseks, sest suurlinnu ei ründa tänapäeval esimese lõõgina keegi..

Kallas tegigi Meikarit…

Ma siin viimastel päevadel harrastasin mõttemängu, et mida võiks S. Kallas teha, et pääseda üsna verejanuliste Kümmeli ja Co käest. Jõudsin järeldusele, et tal tuleks teha Meikarit, ehk kuidagi , kaudselt või otseselt, tunnistada oma osalust reformipartei  ebaseaduslikus rahastamises VEB fondist pihtapandud rahaga…Sest et see raha sealt mingil moel ja määral parteikassasse jõudis, teavad ja usuvad niikuinii kõik. Nagu ka Meikari puhul. Pealegi, Kallasel pole ju oma edasise poliitilise karjääri huvides seda reformiparteid nii väga vajagi. Nagu ka Meikaril, kel on ees kindlasti säravam poliitiline karjäär kui näiteks Michalil, Lillol, Pentusel…

Kallas tegigi nüüd sugugi mitte nii dramaatilise (kui Meikar), aga vägagi riukaliku ja lausa saatanliku ülestunnistuse

«Järgmine isiklik kokkupuude VEB fondi teemaga leidis aset 199. aastal, kui minu jutule tuli üks ärimees. Olin siis rahandusminister. Tema ettepanek oli lihtne – mõelge midagi välja, et Eesti Vabariik võtaks Vnešekonompanga kohustused enda kanda ja maksaks VEB sertifikaatide omanikele raha 9välja (eelarvest järelikult). 50 protsenti ehk poole saagist lubas ta maksta erakonna kassasse,» kirjutab Kallas,

Kui siia lisada Kallase lubadus anda parlamendi erikomisjoni ees tunnistusi, on asjade edasine käik täiesti prognoositav: erikomisjoni ees tuleb Kallasele meelde see parteid rahastada lubanud ärimehe nimi ja loomulikult ka selle tollase mingi alama reformifunktsionääri (näiteks tollase peasekretäri) nimi, kellele Kallas selle ärimehe ettepaneku edasi rääkis…Stiilis:käivad siin igasugu kahtlased tegelased ebaseaduslike ettepanekutega…

Täiendatud: Kuna see värk võib olla võtmeasjaks Kallase ja VEB-fondi kaasuses, kopeerin siia (ajaloo huvides, nagu ikka) ühe teksti ÄP-st…On lihtsalt tunne, et on oluline tekst, mis võib ka lehest kaduma minna…

Kui Postimehes väitis Siim Kallas, et tema järgmine kokkupuude VEB Fondi teemaga toimus ajal, kui temast oli saanud 1999. aastal rahandusminister, siis ärimees Vambola Kolbakovi sõnul lubas Kallas veel enne ministriks saamist talle, et lahendab fondi küsimuse.

Kolbakovi sõnul kohtus ta Kallasega vahetult enne 1999. märtsi riigikogu valimisi, kui polnud isegi kindel, et Reformierakonna esimehest saab rahandusminister.

Kallas ei kinnitanud ega lükanud Kolbakovi väidet ümber: “Praegu lisakommentaaridest loobun. Riigikogu komisjon saab soovi korral ka seda teemat käsitleda.”

Kolbakov rääkis, et neile korraldati kohtumine Tõnismäel Reformierakonna kontori tagatoas. Ärimees sõnas, et see toimus tema initsiatiivil, kuid ka Kallas oli sellest huvitatud. „Kui ta ei oleks tahtnud tookord minuga kokku saada, järelikult poleks ta saanud. See oli mõlemapoolne soov. Kedagi ei saa kohtumisele vedada vastutahtmist,” lausus Kolbakov, kellel „külmus“ 1990. aastate algul Vene panka 3,29 miljonit dollarit.

Kolbakov mäletab, et umbes veerandtunnisel kohtumisel küsis ta Kallaselt, kas tema jaoks on VEB Fondiga seonduv probleem. Kallas tunnistas, et on. Seepeale tundis ärimees huvi, kas VEB Fondi teema saaks lahendatud, millele Kallas vastas umbes nii: „Jah, saab. Ootame ära valimistulemused. Kui moodustame koalitsiooni, saab suure tõenäosusega minust rahandusminister. Ja siis kahe nädala jooksul otsime sellele lahenduse.”

Kolbakovi sõnul ei tulnud neil jutuks, kuidas konkreetselt võiks külmutatud nõuet päästa ja hiljem raha jagada. Kallas kirjutab Postimehes, et kui ta rahandusministrina ühe ärimehega VEB Fondi teemal kohtus, pakkus too talle, et Eesti Vabariik võtaks Vnešekonompanga kohustused enda kanda ja maksaks VEBi sertifikaatide omanikele raha välja. Kallase väitel lubas ärimees, et maksab poole saagist erakonna kassasse.

Kolbakovi sõnul nende kohtumisel rahajagamine jutuks ei tulnud: „Me ei jõudnud raha jagamiseni, sest me ei teadnud algsummatki. Kuidas saime siis raha jagada?”

Kui Kolbakov hakkas nõupidamisruumi uksest välja astuma, olevat Kallas temalt küsinud, kas ärimees saaks erakonna valimiskampaaniat toetada 100 000 krooniga. „Aga see jutt ei olnud seotud eelneva jutuajamisega,” väitis Kolbakov, kes toetas Reformierakonda enne ja pärast 1999. aasta riigikogu valimisi.

Kolbakov mäletab, et nende toonase kohtumise juures viibis veel üks Reformierakonna liige, kelle nime ta ei suuda meenutada. „Igal juhul polnud ta mingi Rosimannus – vana mees oli,” kinnitas Kolbakov.

Kolbakov lisas, et Kallas jätab oma jutuga mulje, et „nemad olid kõvad mehed ja tegid töö ära” ning ärimehed käisid VEB Fondiga seotud isikute juures alandlikult palumas ja raha pakkumas. „Mind tõsiselt ärritab reformierakondlaste käitumine. Kõik paberid on laual. Ei öelda, et jah, me tegime vea, lasime end petta või petsime ise. Seevastu tuleb nüüd välja, et kõik teised on süüdi peale tema (Kallase – toim),” lisas Kolbakov.

Tänases Postimehes kirjutab Kallas, et tal puudus kokkupuude VEB Fondiga nii dokumentide võltsimise ajal kui ka aastaid hiljem.

K.Kallas on õigel teel…

…Hea on tõepoolest nentida, et kallid parteikaaslased ei ole veel (ajutistele) raskustele alla vandunud…No nii ju ongi…Mingil ajal lihtsalt peab segastele aegadele ja asjadele  andma seletusi…Tegelikult võidab alati see, kes on avameelsem seletamaks mingite kriisisituatsioonis tehtud otsuste taustu ja tagapõhju…Me võime ju mõelda,(ja mõtlemegi) et Pruuli, ja Strandberg müüsid rublad tšetšeenidele ainult selle pärast et sõita ümber maailma ja e(ä)rastada “Rahva Hääl” või et Kallasel ja kogu tema juudisoost vahmiilil põld teist mõtet kui et efektiivsemalt röövida seda taasiseseisvunud EV ja tema rahvast…

Maksudest (uuesti)

Kroonilisest uute ideede puudusest tulenevana hakkan siis avaldama uuesti vanu asju. Algatuseks pea viie aasta tagune (kuidas aeg küll lendab) kirjutis maksudest. Ajendiks just see, et lõpuks hakkab majanduspoliitilise reaalsuse survel praktiline mõistus mu praegusetele parteikaaslastele ja isegi “terminaator” Ligile isiklikult pärale jõudma…

——-

Kuna teema on tuline, nii tuline valitsuse istumise all, et valitsus on juba toolilt püsti tõusnud...teeks omagi poolt ettepanekuid olukorra mahajahutamiseks.
Tulumaksust. Tulumaksu alandamise peatamine on muidugi samm õiges suunas. Kuid vaid kukesamm, ja sellest kaugeltki ei aita. Tulumaksu tuleb tõsta, ja sisuliselt progresseeruvalt. Kuna sõna “progressiivne” maksude ja Savisaare-hirmu kontekstis pole sünnis kasutada, võib selleks (progressiivseks maksutõusuks) jätkuvalt kasutada proportsionaalset maksusüsteemi.
Selleks kehtestame tulumaksuvaba miinimumi mediaanpalga ulatuses ja tõstame tulumaksumäära näiteks 33%-ni. Sisuliselt tähendab see seda, et kuni keskmise palga tasemeni (ja isegi natuke üle) reaalne maksu suurus väheneb, seda nulltaset ületades hakkab tõusma. Praeguse olukorraga võrreldes, muidugi. Näiteks võiks vast praegu olla see mediaanpalk kuskil 6-7000 krooni piires. Kuni sinnani, ehk siis ka vähemteeniv pool töötajaskonnast, oleks  tulumaksuvaba. Üle selle taseme küündiv palgakroon maksustataks siis 33%-ga, ehk keskmist palka (13000) saaval kodanikul on maksustatavat tulu kuskil 6-7000 krooni ja maksta tuleks sellelt umbes 2000-2300. Praegu aga maksab ta oma keskmiselt palgalt tulumaksu vähemalt 2700. Kahekordse keskmisega (26000) tulusaaja maksaks aga pea 9000 praeguse 5500 asemel. Kas see oleks hea ja õiglane. Minu arust küll. Sest jutt, et palk või tulu sõltub ainult inimese panusest ja võimetest, ei kõlba kuhugi. Palk või tulu sõltub (vähemalt meil) paljuski tutvustest ja juhustest. Kasvõi sellest, et olid õigel ajal õiges kohas. Ülejäänud ühiskond ei pea onupojapoliitikat ja kellegi vedamist või õnne ülemäära kinni maksma…
Sotsiaalmaks. Sotsiaalmaksu peaks vähendama. Pensionidele mineva osa arvelt (näiteks 5%). Selle puudujääva osa arvel sisse viia lastetusmaks ja suunata see samuti pensionifondi. Samuti taastada (küll suhteliselt väikesemääralisena) ettevõtte tulumaks- ja suunata ka see pensionifondi sotsiaalmaksu vähenemise kompenseerimiseks. Nii lastetusmaksu kui ettevõtte tulumaksu määrad peaksid olema sellised, mis mitte ainult ei kompenseeri pensionikassa vähenemist, vaid annavad sellele ka tuge. Seda tuge on lähiaastatel meil hädasti vaja. Tööjõu maksustamine väheneb ja lastetud hoolitsevad ise oma pensionipõlve eest. Samuti ettevõtjad oma töötajate pensionipõlve eest…
Aktsiisid. Aktsiisipoliitika meie väikese avatud majanduse ja euroliidu sisekonkurentsi tingimustes saab olla vaid üks: aktsiisid peavad olema minimaalsed, kõikuma siis seal lubatud alampiiri juures.Nad on meil kohati  juba niigi kõrged ja eelarvekitsikuse väiksemalgi leevenemisel peaks kaaluma nende langetamist lubatud miinimumini. Lubatud miinimumtase annab seadusliku konkurentsieelise, erinevalt sellest ettevõtte tulumaksuvabastamisega “rehepapi” tegemisest. Aktsiisitõus, kui vahend halbade harjumuste tõrjumiseks võiks jääda rikaste riikide pärusmaaks. Enne 5 rikkama riigi hulka jõudmist ei tohiks sellest juttugi olla. Muidu tõstame inflatsiooni ja vähendame konkurentsivõimet ega jõuagi sinna tõotatud maale.
Sama lugu on põhimõtteliselt käibemaksuga. Igasugu tõstmistest, isegi uisapäisa erisuste kaotamisest peaks loobuma, kaaluma peaks hoopis kas üldist alandamist või siis erisuste suurematki sisseviimist (toiduainetele väiksem määr). Märksõnadeks samuti inflatsiooni vähendamine ja konkurentsivõime tõstmine.
Ja viimaseks siis automaksust. See on koht küll, kust riik raha saaks. Kuna olukord on maksulaekumistes suht  erakorraline, võiks vast ühekordse automaksu sisse seada küll. Proportsionaalselt mootori võimsusele (kõige nõrgemad 100 krooni, kõige vingemad kuni 10000 krooni). Ja maksustada uued (esmaregistreeritavad) ning kuni kolm aastat vanad. Väikest kümnist võiks ju riik oma buumiaja autohullusest tabatud kodanikelt võtta. Lisaks võiks kaaluda luksusautode eraldi maksustamist või siis nende maksustamist ühtse luksuskaupade maksu raames. See käiks siis juba nimekirja järgi.

Ja veel vanemahüvitistest ka mõni sõna. Eks seegi tule meie kõigi maksudest. Praeguses olukorras maksimummäärast kinnihoidmine on ikka reformi poolt küüniline küll. Minu arust võiks ülempiir olla keskmise palga juures ja kokkuhoitav raha suunata selle õnnetu 300 kroonise lapsetoetuse tõstmiseks.

Täiendatud: Maamaks läks meelest ära. Kuid see on väga oluline praegusel segasel ajal, kus suure hinnalanguse tõttu võib tekkida olukord, kus välismaine spekulatiivne raha võib kerge vaevaga omandada suuri maaüksusi, ja seda mitte tootmiseks või arendamiseks, vaid hilisemaks spekulatsiooniks. Viies maa kui ressursi pikemaks või lühemaks ajaks kasutusest välja. Nii et maamaksu tuleks tõsta, lisada sinna ka kinnisvarakomponent. Samas tuleks sarnaselt tulumaksule kasutada teatud ulatuses maamaksuvabastust. Arvestusega, et minimaalne krunt (näiteks 600m2) ja sellel asuv kodu oleks kõikjal (ka Tallinn-Nõmmel) sisuliselt maamaksuvaba…Pikemalt olen sellest kirjutanud siin. Mida võidaks. Aga seda, et suur maamaks hoiab ressursi kasutuses. Niisama hoida ja igaks juhuks kokku osta pole lihtsalt mõtet. Ja maa hind vastab paremini selle hetkeväärtusele. Hind on seda kõrgem, mida effektiivsemalt ja tulusamalt saab seal midagi toota.

Ja kokkuvõtteks: kogu maksupakett peab vähemalt hoidma üldist maksukoormust samal tasemel, pigem vähendama, kui suurendama. Küll peaks maksukoormuse ümber jagama erinevate elanikkonna gruppide vahel. Võtta tuleb ikka sealt, kus kohalt on midagi võtta. Ainult selline lähenemine tagab ka (vähemalt lootuse) maksude tegeliku laekumise…

———

Kuna ma oma vanade kirjutiste taasavaldamisel loodan (just ideede osas) pigem ja rohkem oma vanadele ning miks mitte ka uutele kommentaatoritele kui iseendale, siis viide veel ühele vanemale kirjutisele, mis ajendatud just tollastest kommentaaridest …

Rahvakogu, avita…

Presidendi egiidi all kokku kutsutud Rahvakogu on pälvinud kõvasti kriitikat. Ka minu arust paljuski õigustatud kriitikat. Juba nimi on liialt pretensioonikas, viitab ülevaltpoolsele manipulatsiooni- ja teisalt altpoolsele eneseupitamisvõimalustele. Ehk siis koht manipulaatoritele ja grafomaanidele. Asisemad inimesed suhtuvad asja õigustatult kahtlustega. Ausam ja õigem, sisult vastavamgi, oleks vast olnud see internetikeskkond nimetada Rahva Hääleks…

Aga sellegipoolest…Mulle pakub see värk huvi kahel põhjusel

Esiteks, siin on hästi näha , kuidas ja milliste manipulatsioonidega püütakse nullida ja naeruvääristada sinna ikka sekka juhtuvaid täiesti asjakohaseid sisulisi ettepanekuid

ja teiseks: ma isiklikult olen küll alati valmis ükskõik kuhu esitama oma argumenteeritud ettepanekuid. isegi ette teades, et pean selleks  rinda pistma igasugu demagoogide-manipulaatoritega

Kuna on olemas ka oma kodukohta puudutav ja Rahvakogu etteantud temaatikaga kattuv probleem ( viimastel KOV valimistel kasutas IRL ära seaduseauku valimisseaduses ning kirjutas mu koduvalda sisse paraja kamba, IRL.I sisevalimistelgi juba gastrollinud Peipsi äärseid vene kalureid,  sai siis tehtud kaks ettepanekut:

Lõpetada valimispettused ja -manipulatsioonid KOV valimistel

Kuigi EV PS sätestab, et KOV valimistel osalevad valijatena ainult antud KOV territooriumil püsivalt elavad inimesed, annab aga kehtiv KOV valimisseadus võimaluse valimistel osaleda kõigil neil, kes on pelgalt kantud konkreetse KOV elanike registrisse. Tehniliselt on võimalik (tänu registrite ja nende üle kontrolli puudulikkusele) olla elanik ja valija ka selles omavalitsuses, kus pole kunagi käidudki ja kus pole ka kinnisvara..
Kuna kohalik võim sõltub elanike ja valijate vähesuse tõttu väga palju juba mõnedest üksikutest konkreetsetest antud häältest, on paljudes valdades täiesti võimalik huvitatud isikutel või gruppidel (näiteks parteidel või ärigrupeeringutel) mõnekümne “imporditud” või “eksporditud” “õieti” hääletava valija abil kaaperdada kohalik võim. Ehk kaaperdada ja naeruvääristada ka demokraatia kohtadel.Selline praktika on järjest laienev ja viimastel valimistel kasutati seda (ajakirjanduse poolt tõestatult) näiteks Alajõe, Paldiski, Kihnu ja Vormsi omavalitsustes.
Sellise praktika, mis sisuliselt ju valimispettus või -manipulatsioon, lõpetamiseks tuleks anda KOV volikogudele õigus (etteantud juriidilistes piirides) kehtestada konkreetse omavalitsuse püsielaniku statuut. Need KOV volikogu poolt püsielanikuks tunnistatud isikud moodustaksid siis ka konkreetse KOV valijaskonna. Valijate nimekirja peaks ja täiendaks samuti kohalik valimiskomisjon. VVK vaid kinnitaks nimekirjad ja lahendaks kaebused ja vaidlused

ja

KOV valimistel olgu õigus valida ja olla valitud vaid kohalikel inimestel

EV Põhiseadus sätestab:”Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad”
Ülaltoodud lause mõte peaks ju olema üheselt selge: kohaliku elu üle otsustavad kohalikud inimesed. Ja kohalikud inimesed on need inimeed, kes elavad püsivalt selles kohas.
Kuid KOV valimisseadus sätestab:§ 5.(1) Hääletamisõigus on Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks ja kelle püsiv elukoht, see on elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse (edaspidi rahvastikuregister), asub vastavas vallas või linnas.
Ehk siis valimisõigus on kõigil neil, kes (erinevatel põhjustel) fikseerisid oma elukoha mingi konkreetse KOV-i registris. Või keegi (näiteks mingi partei funktsionäär) tegi seda tema eest… Ehk KOV valimistel osalevad ja seega kohaliku elu küsimusi võivad vabalt otsustada need isikud, keda konkreetse kohaliku kandiga seob vaid märge rahvastikuregistris
Ettepanek: Sätestada KOV valimisseaduses
§ 5.(1) Hääletamisõigus on Eesti kodanikust ja Euroopa Liidu kodanikust vastava valla või linna maa-alal püsivalt elaval isikul, kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks ja kelle selle püsiva elukoha aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse (edaspidi rahvastikuregister).
Mis vahe? Vahe selles, et märge rahvastikuregistris oleks nüüd täiendav püsielanikuks olemise kriteerium, muutmata ära teisi kriteeriume ja vastavus PS-ga oleks parem.
Kokkuvõtvalt ja kujundlikult:
Sama asi kujundlikult.
Kuna Põhiseadus paneb paika nõude, et tuleb püstitada piirdeaed piiramaks mitteasjaomaste kodanike pääsu asjaomaste kogunemisele, ootaks seaduselt muidugi seda, et see näeks ette, kuhu, milline ja kuidas see aed püstitatakse. Seadus näitab praegusel kujul kahjuks ära ainult seda, kus on aiaauk….

Huvitav tõepoolest, kuidas nende ettepanekutega edasi läheb…Aga blogi lugejad võiks ju natuke aidata ka…Toetada, tuua poolt- ja vastuargumente…Soovitavalt muidugi sel Rahvakogu lehel, aga võib ka anonüümselt siinsamas kommentaariumis…

IRL agoonias…

Esialgu muidugi koalitsioonipartnerina…Ei ole ju mõeldav, et puudel saaks kaua peremehe peale (ja üldse närvi- ja vihaleajavalt) edasi haukuda, kui koht kotil juba varem kätte näidatud…

Aga kuna koalitsioonis pole vist päästa ega saada enam midagi, võibki sukelduda just sügisesi valimisi silmas pidavasse  IRL-ile nii armsasse  populismi sohu…

Aja märk ja väga tähelepanuväärne on ka see, kuidas IRL-i kontrolli all olevad “organid” järjest omasid tule alt välja viivad. Aega on jäänud väga vähe…On alanud taandumine, mis läheb varsti üle põgenemiseks. Kuid eks nad jõudsid vist enne “kallile” koalitsioonipartnerile ka surmahoobi anda…

2013…?

Mida pakuks siis järgmiseks aastaks?

Kaldkirjas ja taustaks   (koos mõnede kommentaaridega) tagasivaade aasta tagasi pakutule-ennustatule…

2012…

Maailmalõpu aasta? Euroopa Liidu huku aasta? Ansipi kukkumise aasta?  Stagnatsiooni lõpu ja positiivsete muutuste aasta?

Mida arvata ja oodata?

Arvaks, et maailm sel aastal ei lõpe. Aga muutub, ja kardinaalselt, küll. Euroopa Liit, ka meie selle täieõigusliku liikmena samuti. Eurotsoon küll tõmbub koomale kuid see on nii sinna jääjatele kui sealt lahkujatele ainult kasuks. Hiljaks on natuke jäädud kuid parem hilja kui mitte kunagi. Nagu ebaõnnestunud abielu lahutuse või ebaõnnestunud (äri)ettevõtmise pankroti korral.

Nagu siis praeguseks selge, eurotsoon ei lagunenud (kuigi, tundub takkajärgi, oli lagunemisele üsnagi lähedal), EL suutis kriisi eskaleerumise vähemalt ajutiselt peatada ehk täpsemalt vist siiski edasi lükata. Mul on tegelikult hea meel, et mu ennustus eurotsooni lagunemise osas ei täitunud. Nagu mul oli tegelikult hea meel siis, kui Eestil õnnestus saada (küll majanduspoliitiliselt kõige sobimatul hetkel) vastupidiselt mu ennustusele eurotsooni liikmeks ja sellega vältida (samuti vastupidiselt mu ennustusele) krooni devalveerimist…

Mõlemad asjad, nii eurotsooni tänavune päästmine kui meie omaaegne eurole üleminek) osteti välja EL (ja sealhulgas meie enda) maksumaksja rahaga. Osteti välja rahandusmaailma vägevatelt, pangandussüsteemi omanikelt…Eriti meie euroopa mõistes vaesemast vaese maksumaksja seisukohalt ääretult ebaõiglane värk ju küll…kuid kõik, mis on saadud pelgalt raha eest on lõppkokkuvõttes siiski odavalt saadud…

Seega, praeguse seisuga pakuks järgmiseks (ja etteruttavalt vast ka ülejärgmiseks) aastaks EL arengutes teatud status quo’d…ehk paigaltammumist. Mõõdukas edasiliikumine  olude sunnil siiski toimub just poliitilistes arengutes sellesama häcavajaliku ja möödapääsmatu suurema poliitilis-majandusliku integratsiooni suunal. Eks sel EL värgil kipub olema, teatud irooniaga vaadates, palju ühist meie haldusreformiga..

Ansip ja senine poliitiline reziim tõepoolest kukuvad. Selles osas olen nõus E. Savisaarega. Kuid loomulikult ei hävi nad kui parempoolsed vaid kui autud valimistevõltsijad.

Nagu iga päev näha ja kuulda, on Ansip ikka pukis…Tagantjärgi tarkusena võib nüüd arvata, et eks ta ole edasi pukis kahel põhjusel.

Esiteks selle pärast et reform polnud tõenäoliselt otseselt seotud viimastel valimistel aset leidnud võltsimiste ja pettustega. Seda arvan selle pärast, et muidu ei oleks Savisaar Ansipile sisuliselt andestanud ja viimases rahastamiskriisis isegi abikätt pakkunud…

Ja teiseks, Ansipi püsimise isegi olulisemaks teguriks on see, et ainult tänu Ansipi isikule püsib IRL nii koalitsioonis kui üldse tõsiseltvõetava poliitilise jõuna. Ansip on oma arrogantsiga opositsiooniparteide suhtes end sisuliselt nurka mänginud. Liidrivahetus reformierakonnas viiks vältimatult uue koalitsioonini ilma IRL-ta.

Aga järgmist aastat Ansip peaministrina siiski enam üle ei ela. Pakuks, et isegi kevadet ei näe. Ei ole reformi jaoks enam muud varianti, kui et kiiresti paleepööre näiteks Paetiga peaosas ja uus valitsus koos sotside ja nn. “demokraatidega”. Kui kiiresti tehakse, viiakse löögi alt ja ladustatakse tuleviku väetiseks igasugu “rosimannused”, millise üldnimetuse all ma mõtlen parteile kahtlemata vajalike kuid nn. “delikaatsete” asjade lahendamisel üleliigselt avalikkuse silme ette jäänud isikuid.

Algab see muutuste aasta loomulikult jaanuariga, mille lõpus toimuval IRL-i Suurkogul heidetakse parteist välja vahetult varasemat häälteostmist koordineerinud ja sisevalimisi manipuleerinud isikud (Kabrits jt.) ning need, kelle kasuks hääli osteti, jäetakse partei tagumiste ridade pinkidele istuma. Selliselt uuenenud, sisekaemuse läbinud ja muutunud  partei etteotsa on võimalik valida Indrek Tarand. Selline asjade käik  tähendab ka IRL-i lahkumist valitsuskoalitsioonist. Alternatiivne, vähemtõenäoline, stsenaarium on partei ja ka parlamendifraktsiooni lõhenemine  kaheks vaenutsevaks pooleks, mis samuti viib valitsuse lagunemiseni.

Kahtlemata suurim pettumus, et nii ei juhtunud (vähemalt minu jaoks)…Arvan siiamaani, et aasta tagasi oleks olnud veel võimalik (kasvõi ülalkirjeldatud viisil) IRL kui rahvuskonservatiivsuse lipulaev päästa. Kuid Respublica tiib valis edasi nende konkreetsed “äraostmatud” juhtoinad juba võimule viinud kuid jätkusuutmatu valede ja pettuste tee ning takkaotsa ka VIK-u valik oli selgelt partei lõhestamine tervendamise asemel. Täiesti arusaamatu on ka I. Tarandi poliitilise taju kaotsiminek, kui ta ühines VIK-I suht perspektiivitu seltskonnaga

Igal juhul pakuks 2013.a. IRL-le koalitsioonist väljalangemist ja aasta lõpuks toetusprotsenti 5 ja 10 vahele

Valitsus laguneb seega veebruaris, sest mõlema eelpool nimetatud stsenaariumi järgi kaob Ansipit toetav parlamendienamus. Järgneb pikk poliitilise ebastabiilsuse periood, kus Ansipil ei õnnestu uut valitsust moodustada. “Tänu”Ansipi rumalusele sotsid ei tule, Edgar (kelle poole Ansip viimases hädas pöördub) tuleks, kuid keskerakonna enamus on selleks ajaks juba Ratase poolel, kellele terenduvad hoopis paremad võimalused ühisvalitsuseks I. Tarandiga.

Selles osas jään enda juurde, et Ansipil ei olnud enam võimalust 2012. ega ole ka 2013. a mingit võimalust moodustada täiesti uut valitsust ega isegi kapitaalselt remontida (eeldaks siiski valitsusjuhi formaalset tagasiastumist) vana. Sellest on ta ka ise väga hästi aru saanud, kui kinnitas 2012.a. veebruaris, et tema kindlasti järgmist valitsust ei moodusta ja seda toetab ka hiljutine tema kangekaelne valitsusremondi võimaluse eitamine

Ehk siis, algaval aastal on talle jäänud ainult võimalus lahkuda (poliitiliselt) jalad ees…Sest pehmet maandumist enam keegi ei garanteeri. Brüsseli jaoks on see “mooramaa” mees oma töö teinud ja nende jaoks on silmapiiril selle regiooni uued favoriidid. Kui Dombrovskis suudab Läti viia eurotsooni, ootab just teda Baltimaade säravaima poliitiku staatus Brüsseli koridorides

Ummikus, võimust ilma jääda kartev reform teeb veel vangerduse Ansip-Paet, kuid see enam ei aita. Sest vahepeal on tulnud avalikuks e-valimispettus viimastel Riigikogu valimistel, mis kutsub esile erakorralised parlamendivalimised selle aasta novembris. President Ilves on kujunenud olukorras lausa kohustatud andma valitsuse moodustamine keskerakonnale.

Väikeste variatsioonidega võib see kõik toimuda aastase nihkega, ehk siis eeloleval 2013. a. Selle vahega muidugi, et ametlikult e-valimisvõltsingut kunagi ei tunnitata ega uurita. Olin aasta tagasi liialt sinisilmne. Organisaatorite ja täideviiate grupp on väga väike, mõjukas ja neil kõigil on kaotada liiga palju. Kaudsete tõendite loogilise analüüsi tulemusel võis see võltsimiste mehhanism olla järgmine:

e-valimissüsteemi, valijate ja elanike registreid ja andmebaase haldavate institutsioonide avalikest poliitikutest juhtkond ja nende nn. salatoetajad vormiliselt parteitute spetsialistide hulgast mõtlesid välja süsteemi, kus mingi algoritmi abil korjati (haarati andmeedastuse käigus) igast jaoskonnast mingi väike kogus suvalisi e-hääli ( hääletaja tegelikku eelistust arvestamata-see oleks asja teinud vaid keerukamaks), jaotati ja kanti need summeeritult “õigetele” inimestele “õigetes” parteides…Et selle asja taga on peaasjalikult IRL, viitab see, et ei unustatud erilise jesuiitlusega “ära teha” oma võimalikele koalitsioonipartneritele (ja vendadele sellessamas kuriteos), aga samas poliitilistele konkurentidele…No kas on tervemõistuslik arvata, et S. Kallas tellis tütrele (või K.Kallas algaja poliitikuna iseendale) sellise koguse e-hääli…

Fhk siis algavaks aastaks pakuks Paeti valitsust koos sotside ja “demokraatidega”, erakorralisi RK valimisi oktoobris (koos KOV korraliste valimistega) ja ühiskonnas laienevat e-hääletamise vastasust ja boikoteerimisüleskutseid

Vahevalitsuse kuni erakorraliste parlamendivalöimisteni moodustab seega suure tõenäosusega just J. Ratas (Savisaarel jätkub oidu ja riigimehelikkust pilli mitte lõhki ajada)

Muutunud oludes pakuks järgmiseks aastaks, et kas vahetult enne või vahetult pärast KOV valimisi teatab E. Savisaar oma loobumisest parteijuhi ja linnapea positsioonist ning keskendumisest järgmisteks EV Presidendi valimisteks…Ehk siis J.Rattast saab kindlasti parteijuht ja…

 Erakorralised parlamendivalimised võidavad sotsid ja uuenenud IRL. Kes moodustavad koos keskerakonnaga ka uue, rahvusliku ühtsuse valitsuse.

…ja kui erakorralised RK valimised tõesti toimuvad, siis ka peaminister

sest kesk võidab need valimised (25″%)napilt sotside (22%) ees.

Kolmandaks jääb, samuti napilt (20%), uus poliitiline paremtsentristlik projektipartei (tingliku nimetusega Riigireformi Partei), kes peaasjalikult korjab oma hääled senistelt reformi ja IRL-I toetajatelt, vähem sotsidelt. Reform kukub 15% ja IRL lausa 10% joone alla. Eks nad ise kiidavad, et toetusel pole häda midagi, kuid valitsusse, mille moodustavad kolm esimest, ja riigireformi ära tegemisse (mille osas hakatakse tõesti liigutama) neid ennastmõistetavalt enam ei kaasata. Tõepoolest, 20 aastat on olnud võimalus, kuid mitte s…gi pole tegelikult saadud tehtud…

Nii et, head selle, positiivsete muutuste algusega silma paistnud vana aasta lõppu ja veel suuremaid positiivseid muutusi uuel algaval aastal!

Roode lasi üle Rosimannuse enda…

…nagu kipub  välja tulema tänasest “Postimehest”. seletades seal lahti seda reformile ja Pemtusele saatuslikuks saavat Autorollo skandaali .

Võti paistab olema nendes lõikudes:

Siin tuligi Rain Rosimannuse vahendusel mängu vandeadvokaat Roode. Seetõttu peab Roode tema poolt ettevõtte saneerimisel tehtud samme tagantjärgi avalikult selgitama. Tema versioon on järgmine.

Et ettevõtte ostuhind oli väärtusest kaks korda kõrgem, tuli Autorollo majandustegevus viia uude ettevõttesse. Nii juhtuski – Autorollo vara üle võtnud Autohills töötab tänaseni. Tundub, et Roode on selle saavutuse üle veidi uhkegi

Temalt ja Pentuse perekonnalt raha nõudmise asemel soovitab Roode võlausaldajail vaadata hoopis mujale. Ta räägib ärimees Tiit Pohlast, kes müüs 2008. aastal vara reaalselt poole kallimalt. Samuti Swedbankist, kes andis tehinguks laenu asjaolusid analüüsimata.

Ega siin ju selle seletuse valgusel muud varianti enam nagu polegi kui et reformi hall kardinal ajas oma poliitilist mõjuvõimu kasutades välja tavainimesele kättesaamatu suure laenu Swedpankist ning Kredexi kaudu veel ka maksumaksjate käenduse sellele laenule ning selle laenurahaga ülekullatud Autorolla senine omanik andis firma ja veel ka pool raha ostjale tagasi…Kust siis Ämma kapp sai tublit täiendust…

Vägisi tekib Roode parteilist kuuluvust arvestades mõte, et kallid koalitsioonipartnerid, vennad ja õed kuritegudes,  vahetavad rafineeritud noahoope…selga muidugi.

Ega selle Riigiprokuratuuri rolliga rahastamisskandaali tunnistuste avaldamisel ka kõik nii briljantselt selge pole. Tundub sisaldavat ka tubli portsu poliitilist ärapanemist. Nõustuks suures ja laias plaanis Glikmani arvamusega

Tüüpiline “äraostmatute” käekiri. Paremad palad on veel ees, kui seatakse mingil hetkel (õigustatult muidugi) kahtluse alla noore Kallase tuhanded viimaste valimiste e-hääled. Tasub teada, et võtmekohad süsteemi mõjutamiseks jälle “õigete isamaalaste” käes ja mis võiks olla magusam kombinatsioon kui et võtta rajalt maha mõlemad Kallased, tütrele lihtsalt e-hääli juurde kirjutades…

Reformil on vesi päris ahjus…

…kui sellise “politoloogilise pitekantroopuse” eetrisse lasid…No ikka sügavalt piinlik on oma koduerakonna ja selle palgatud suhtekorraldajate pärast…Masendav…Idioodid ruulivad…Tõesti…

Lotman IRL-i ei päästa…

Tartu Linnavolikogu esimees, “Respublica” kaudu IRL-i sattunud M. Lotman on silmapaistvamaid “Harta 12” kriitikuid. Üsna laias ja põhimõttelises plaanis olen selle kriitikaga nõus ja ühineks sellega. Olen nõus ka J. Saare ja isegi A. Samostiga…Enamgi veel. Julgeks nimetada seda Hartat mitte ainult vähekonstruktiivseks, vaid isegi mingil määral destruktiivseks. Sest Harta läheb siiski mingil tabamata üsna resoluutsel moel kallale tegelikult toimivale demokraatiale ja toimivatele demokraatlikele institutsioonidele.

Samas on Harta millegipärast veel  konformistlik tõeliste meie demokraatia kitsaskohtade suhtes, milleks on ulatuslik  manipuleerimine valimistel, eriti neil e-valimistel. Möödavaatamine neist demokraatliku riigikorra püsimise alusprobleemidest õigustab ja silub valetamist ja petmist poliitikas. Mingil määral on ju see seletatav Harta initsiaatori S. Tuisu IT-kogukonna taustaga, sest tõesti on inimlikult raske tunnistada, et see meie IT-riigi kroonijuveel-e-valimised- on ikka täielik ämber…

Kuna just IRL oma “Respublica” tiiva kaudu tõi meie ämbrissekukkunud poliitilisse kultuuri pettused ja valetamised, manipulatsioonid ja jokk-skeemid valimistel, algul omaenda sisevalimistel ja hiljem neid sujuvalt laiendades nii KOV kui Riigikogu valimistele, siis on mul ikka väga kahtlane tunne, et lp. M. Lotman on küll oma kriitikas siiras, aga jätab üht-teist rääkimata…Mis aga IRL-i ei päästa. Sest valimispettused ühe konkreetse partei dirigeerimisel, võrrelduna näiteks praktiliselt kõikide parteide hämarate sahkerdamistega parteirahastuses, on ikka täielikult ennast-…või siis demokraatiat hävitav tegevus. Ma loodan küll, et IRL hävitab pigem ennast kui meie demokraatia 

Harta 12 : Miks ma ei liitu

 

Sest suuresõnalise suuremale demokraatiale ja kodanikuühiskonna arenemisele suunatud üleskutses räägitakse kõigest, mida kõike on demokraatia arenguks vaja  ja kus kõikjal seni valetatakse, aga ei räägita demokraatia alustoeks olevatest vabadest ja ausatest valimistest. Ehk silmakirjalikult vaikitakse petmistest ja valetamistest seniste valimiste läbiviimisel.

Sest üleskutse tekstis puudub vähimgi viide valimispettustele viimastel kohalikel valimistel. Vähemalt osa allakirjutanuid (ja täna ohtralt eksponeeritud nägudest) on mulle teadaolevalt nende probleemidega (mille kõrval on parteide rahastamise teema köki-möki) väga hästi kursis ja vaikivad ainult oma poliitilise tuleviku säilitamise huvides. Ehk on silmakirjalikud.

Sest üleskutse tekstis puudub vähimgi viide probleemidele e- valimistel. E-valimiste teema on jäetud puhtal kujul E. Savisaarele poliitiliseks mängurluseks, manipulatsioonideks, santažeerimiseks…Juba homme kuuleme sellest rohkem…kui Edgar lubab…

Sest e-valimistel ilmselt veel ka peteti. Ka tehnilise apsaka varjamine on petmine. Eriti valimistel…

Reformil uus suhtekorraldaja…ja uued favoriidid?

J. Mäggile , kes (vist) oli palgatud “silvergate” värki siluma, paistab olevat leping üles öeldud…Sest see arvamusavaldus ei ole ega paistagi muuna, kui enda ja oma asja lahendamise viisi ning nägemuse takkajärgi õigustamine…

Uue suhtekorraldaja esimene töö paistab olevat nende mu (kaas)reformierakondlaste porno…vabandust…promofilmiklippide maksumaksja raha eest tootmise õigustamine ja silumine.

Strateegia on selgelt erinev. Kui Mäggi rõhus “silvergates” Michalit õigustades Savisaare eesrindlikule kauaaegsele praktikale, Aaviksoo jesuiitlikule “riigimehelikule” valetamisvajadusele (tõsi, Aaviksood ennast nimetamata – aga ta ju ka teises parteis) siis nüüdne suhtekorraldaja selles MISA skandaali kaasuses paistab lähenevat asjale pehmemalt…Tunnistame kohe, et piinlik jama jah ja juhtus …aga eks me lahendame…kunagi hiljem..,võite kindlad olla…Selge suund mitte rünnakule, vaid taandumisele. Ajavõitmisele.

Kogu värgil paistab olevat siiski ka parteisisese võimuvõitluse vari. Kui rahastusskandaalis oli löögi all võimalik tulevane parteiboss Michal koos kaaskonnaga ja tänu tema parteisiseste oponentide ning hr. Mäggi oskamatuse või siis erakordse proffessionaalsuse ühismõju tulemusena on see mees poliitiliselt ümmargune null, siis praegu on löögi all juba Rosimannus ise….oma mõlema sugupoolega…Kes võidab? Keegi kolmas, nagu taolistel juhtudel ikka…Pakuks, et reformi päästab (või ka likvideerib) K.Kallas või  …Lang või Paet

Nõudmine patuoinaste järele aina kasvab…

Olemegi seisus, kus otsitakse oma ebaõnnestumiste varjamiseks süüdlasi…Esialgu, nagu ikka taolistel juhtudel kombeks, peaasjalikult neid, kes oleks nõus süüdi olema võõraste pattude eest ehk kes oleks nõus olema patuoinaks… Ehk siis tankiste või keerukamatel juhtudel fiktiivseid tankipolgu komandöre…Et seda reaalset süüdi olemise ja vastutuse võtmise asja võimalikult kaua edasi lükata…

Üsna klassikaline juhtum…Alametsale jõudu, sest vaevalt oli tema töölevõtmise lepingus  selgelt formuleeritud: raha tuleb anda ainult “omadele”…Seda ju vaikimisi ainult loodeti ja selles mõttes väga sarnane Meikari juhtumiga, kus kõik läheb p…sse ainult selle pärast et otsustajad-diilitajad on nõrgad inimesetundjad ning liialt kinni oma väärastunud väärtushinnangutes: “ta peab ju, kui tahab kuhugi edasi jõuda, midagi ära teha… aru saama, kuidas on õige käitumine !..

Sotside läbinähtav populism

Seda see sotside erakorraliste parlamendivalimiste korraldamise idee vaatamata oma põhimõttelisele õigusele ja headusele kahtlemata on. Seda just idee väljaütlemiseks valitud aja tõttu. Ootasid siis kenasti ära, et erakondade rahastamisskandaal kanaliseeriti meedia poolt ainult reformierakonna pattudele neis asjus ja D. Vaariku tänane avaldus jäi selles mõttes selgelt hiljaks.

Siinkohal toetaks osaliselt isegi Ligit.

Samuti viitab populismile see, et avaldus ei olnud kooskõlastatud ja läbi arutatud teiste poliitiliste jõududega või.vähemalt osade poliitikutega neis jõududes. Ehk siis teadlikult välja käidud rahva hulgas populaarne kuid praktilise poliitika poolest teostamatu projekt. Klassikaline populism.

Veel tundub mulle, et sotsid püüavad hõlvata seni parteipoliitikast suhteliselt edukalt hoidunud isevoolu tekkinud FB rühmitust “Aitab valelikust poliitikast”.  On ju nende nädala pärast toimuval meeleavaldusel selgelt vaja löövaid loosungeid nagu seda kindlasti oleks erakorraliste valimiste nõudmine.

Siinkohal soovitaks noortel maailmaparandajatel mitte tantsida sotside pilli järgi vaid pigem nõuda oma loosungitel A. Laiapea poolt välja pakutud KOV ja Riigikogu valimiste ühitamist ja seda juba vähem kui aasta pärast toimuvatel 2013. a. KOV valimistel. Sellised sisuliselt erakorralised Riigikogu valimised on hoopis tõhusam relv ühiskonna totaalse parteistamise ja klannistumise kardinaalsel vähendamisel. Kartelli moodustanud parteid ei suudaks enam kontrollida kohalikku võimu (inimesi ja ressursse lihtsalt ei jätku) ning sealt võib see “ausalt on võimalik”pisik hakata tasapisi levima…

Ansip võiks tagasi astuda…erakonna esimehe positsioonilt…

See oleks värske erakonnaliikme täiesti siiras ja heatahtlik soovitus. Peaministril peaks olema praegusel keerulisel ajal rohkesti muid töid ja tegemisi selle asemel, kui et kaitsta erakonna aparaadi varasemaid ja praegusi silmipimestavaid prohmakaid.

Ja erakonna esimehe positsioonilt tagasi astumise motiiviks ja põhjenduseks võiks olla see, et ta pole erakonna esimehena ning peamise kõneisikuna suutnud hoida erakonda selle programmis defineeritud kursil:-“ Reformierakond viib Eestis ellu Euroopa liberaalse demokraatia veendumusi ja traditsioone”…

Paljud asjad muutuks kohe hoopis lihtsamaks. Erakonnasisene võimuvõitlus saaks mingi, kasvõi ajutise, lahenduse, olenevalt sellest ,kellele aseesimeestest valik langeks. Valitsuskriisi esilekutsumine, selleks sobiva ajahetke valimine, muutub erakonnasiseselt täiesti kontrollitavaks. Peamine eelis oleks siiski see, et peaminister saaks oma allesjäänud aja jooksul tegeleda riigi, mitte sassi. ja kinnijooksnud erakonna siseasjade klaarimisega