Olin omal ajal, aastatel 2005-2015 ikka tollase konteksti kohta vast päris kõva blogija. Nii objektiivsete näitajate (postituste, külastajate ja kommentaatorite-kommentaaride arv) kui ka subjektiivsete (kindlasti kõrgendatud enesehinnangult, ka kiitvate vastukajade ja üldiselt väga kvaliteetse kommentaariumi poolest, mille üle olen eriti uhke ja tänulik tollastele kommenteerijatele). Eks see kõik peaks siin eespool ka alles olema, ja seega kontrollitav-hinnatav…
Tollal, 2005.a paiku, bloginduse plahvatusliku tõusu ajal oli anonüümne kommenteerimine täiesti normaalne ja tavaline, isegi eelistatud praktika, nii blogides kui ka ajalehtede ning portaalide kommentaariumides. Ja üllatus-üllatus, sellist vihkamisest kobrutavat vihakõne tulevärki, mis praegu facebook’is ja mujal kas siis lausa oma näo ja nimega või siis kergesti personifitseeritavate kasutajate vahel käib, küll ei olnud. Asi oli üldse palju viisakam ja vaoshoitum, ehk vanasti oli rohi palju rohelisem (sobib hästi minu praeguse pensionäristaatusega). Räägiti – kirjutati) rohkem asjast, mitte ei võetud ette isikuid ja nende omadusi. Mina (vähemalt omaarust) hoidsin oma kommentaariumit vaos veel ka sellega, et hoiatasin kommenteerijaid kohe ette, et mind ennast võite sõimata palju tahate, mul kama kaks, aga kui ründate minu territooriumil kedagi kolmandat, siis kustutan kommentaari halastamatult. Paar-kolm juhust oli…kuid ei midagi erilist…olime pärast sõbrad edasi. Aga et kedagi mingi ebaõnnestunud või kibestumisest tingitud arvamusavalduse pärast päriselt kommentaariumist eemaldada (ehk vist “bännida” tänapäeva keeles)…selle peale ma ei tulnudki. Või polnud tollal blogimisplatvormidel seda võimalustki. Võib-olla pole praegugi, ei viitsi seadetest järgi ka vaadata, loodan et niikuinii ei lähe vaja.
Nüüd siis Facebook’ist ja sellega kaasnevast. Vaatasin järele, et registreerisin end selles “lõustaraamatus” juba jaanuaris 2006 ja võib-olla olen üldse üks staazikamaid siinmaistest selle sotsiaalmeedia fenomeni kasutajatest, sest minu mäletamist mööda oli tollal regamine ametlikult piiratud USA territooriumiga aga miskitmoodi läbi ta läks. Ega ma teda algul üldse praktiliselt ei kasutanud ju ka ja mingi huvi tekkis kui see värk laienes ka siinmail massidesse, ehk ka tekkis mingi kodumaine sisu. Aga selleks ajaks, kui kõik olid ka siin juba facebook’s (kuskil 2012-2013), mina ei viitsinud ammu enam õieti blogidagi ega üldse enam millegi kohta arvamust avaldada. Pealegi miski selles platvormis mind häiris, ei oska täpselt öelda ega formuleerida, aga seal on kuidagi võimendatud isikute, gruppide, asjade, vaadete, eneseeksponeerimine, teiste ja eriti konkurentide mahategemine, ignoreerimine, mittearvestamine, sulgumine mingitesse kinnistesse gruppidesse jne. Toimub mingi tohutu ühiskonna killustumine erinevateks omavahel vaenujalal olevateks gruppideks, mille vahel on informatsiooniline side ainult nende kommuuniliikmete kaudu, kes jagavad ilusaid kassipilte. Ja ainult. No ma tõesti ei tea…Minu jaoks oleks eelkõige huvitav kuulata kellegi erinevat arvamust, arutleda selle üle, esitada vastuväiteid ja omapoolseid seisukohti…kuid see on riskantne. Vähegi reljeefsema väljenduse peale võidakse sind bännida, sõbralistist eemaldada…Koos sellega kaotad ka võimaluse saada osa sellest informatsioonitulvast, mille järele ju sinna fasebooki ronisid
…Nii et jah, tundub, et aastaid tagasi sai tehtud intuitiivselt õige valik: facebook on minu jaoks ühepoolne aken maailma, kust kõik läbi tuleb aga midagi tagasi ei lähe. Ei ole viga, üldjuhul on mingit arvamust omavad ja seda ka avaldavad inimesed ise huvitatud oma mõtete levitamisest ja lasevad end vabalt jälgida ja ka sõbraks võetakse kui oled vait, viks ja viisakas.
Aga Eesti ja maailmaasjade arutamiseks sobib blogi formaat minu arvates palju paremini. Ja endised ja tulevased võimalikud selle blogi kommentaatorid: jääge rahulikult anonüümseks. Järjest rohkem tundub mulle, et anonüümsel kommenteerimisel on eeliseid rohkem kui puudusi…
elust ja poliitikast (eriti) 