Maksudest (uuesti)

Kroonilisest uute ideede puudusest tulenevana hakkan siis avaldama uuesti vanu asju. Algatuseks pea viie aasta tagune (kuidas aeg küll lendab) kirjutis maksudest. Ajendiks just see, et lõpuks hakkab majanduspoliitilise reaalsuse survel praktiline mõistus mu praegusetele parteikaaslastele ja isegi “terminaator” Ligile isiklikult pärale jõudma…

——-

Kuna teema on tuline, nii tuline valitsuse istumise all, et valitsus on juba toolilt püsti tõusnud...teeks omagi poolt ettepanekuid olukorra mahajahutamiseks.
Tulumaksust. Tulumaksu alandamise peatamine on muidugi samm õiges suunas. Kuid vaid kukesamm, ja sellest kaugeltki ei aita. Tulumaksu tuleb tõsta, ja sisuliselt progresseeruvalt. Kuna sõna “progressiivne” maksude ja Savisaare-hirmu kontekstis pole sünnis kasutada, võib selleks (progressiivseks maksutõusuks) jätkuvalt kasutada proportsionaalset maksusüsteemi.
Selleks kehtestame tulumaksuvaba miinimumi mediaanpalga ulatuses ja tõstame tulumaksumäära näiteks 33%-ni. Sisuliselt tähendab see seda, et kuni keskmise palga tasemeni (ja isegi natuke üle) reaalne maksu suurus väheneb, seda nulltaset ületades hakkab tõusma. Praeguse olukorraga võrreldes, muidugi. Näiteks võiks vast praegu olla see mediaanpalk kuskil 6-7000 krooni piires. Kuni sinnani, ehk siis ka vähemteeniv pool töötajaskonnast, oleks  tulumaksuvaba. Üle selle taseme küündiv palgakroon maksustataks siis 33%-ga, ehk keskmist palka (13000) saaval kodanikul on maksustatavat tulu kuskil 6-7000 krooni ja maksta tuleks sellelt umbes 2000-2300. Praegu aga maksab ta oma keskmiselt palgalt tulumaksu vähemalt 2700. Kahekordse keskmisega (26000) tulusaaja maksaks aga pea 9000 praeguse 5500 asemel. Kas see oleks hea ja õiglane. Minu arust küll. Sest jutt, et palk või tulu sõltub ainult inimese panusest ja võimetest, ei kõlba kuhugi. Palk või tulu sõltub (vähemalt meil) paljuski tutvustest ja juhustest. Kasvõi sellest, et olid õigel ajal õiges kohas. Ülejäänud ühiskond ei pea onupojapoliitikat ja kellegi vedamist või õnne ülemäära kinni maksma…
Sotsiaalmaks. Sotsiaalmaksu peaks vähendama. Pensionidele mineva osa arvelt (näiteks 5%). Selle puudujääva osa arvel sisse viia lastetusmaks ja suunata see samuti pensionifondi. Samuti taastada (küll suhteliselt väikesemääralisena) ettevõtte tulumaks- ja suunata ka see pensionifondi sotsiaalmaksu vähenemise kompenseerimiseks. Nii lastetusmaksu kui ettevõtte tulumaksu määrad peaksid olema sellised, mis mitte ainult ei kompenseeri pensionikassa vähenemist, vaid annavad sellele ka tuge. Seda tuge on lähiaastatel meil hädasti vaja. Tööjõu maksustamine väheneb ja lastetud hoolitsevad ise oma pensionipõlve eest. Samuti ettevõtjad oma töötajate pensionipõlve eest…
Aktsiisid. Aktsiisipoliitika meie väikese avatud majanduse ja euroliidu sisekonkurentsi tingimustes saab olla vaid üks: aktsiisid peavad olema minimaalsed, kõikuma siis seal lubatud alampiiri juures.Nad on meil kohati  juba niigi kõrged ja eelarvekitsikuse väiksemalgi leevenemisel peaks kaaluma nende langetamist lubatud miinimumini. Lubatud miinimumtase annab seadusliku konkurentsieelise, erinevalt sellest ettevõtte tulumaksuvabastamisega “rehepapi” tegemisest. Aktsiisitõus, kui vahend halbade harjumuste tõrjumiseks võiks jääda rikaste riikide pärusmaaks. Enne 5 rikkama riigi hulka jõudmist ei tohiks sellest juttugi olla. Muidu tõstame inflatsiooni ja vähendame konkurentsivõimet ega jõuagi sinna tõotatud maale.
Sama lugu on põhimõtteliselt käibemaksuga. Igasugu tõstmistest, isegi uisapäisa erisuste kaotamisest peaks loobuma, kaaluma peaks hoopis kas üldist alandamist või siis erisuste suurematki sisseviimist (toiduainetele väiksem määr). Märksõnadeks samuti inflatsiooni vähendamine ja konkurentsivõime tõstmine.
Ja viimaseks siis automaksust. See on koht küll, kust riik raha saaks. Kuna olukord on maksulaekumistes suht  erakorraline, võiks vast ühekordse automaksu sisse seada küll. Proportsionaalselt mootori võimsusele (kõige nõrgemad 100 krooni, kõige vingemad kuni 10000 krooni). Ja maksustada uued (esmaregistreeritavad) ning kuni kolm aastat vanad. Väikest kümnist võiks ju riik oma buumiaja autohullusest tabatud kodanikelt võtta. Lisaks võiks kaaluda luksusautode eraldi maksustamist või siis nende maksustamist ühtse luksuskaupade maksu raames. See käiks siis juba nimekirja järgi.

Ja veel vanemahüvitistest ka mõni sõna. Eks seegi tule meie kõigi maksudest. Praeguses olukorras maksimummäärast kinnihoidmine on ikka reformi poolt küüniline küll. Minu arust võiks ülempiir olla keskmise palga juures ja kokkuhoitav raha suunata selle õnnetu 300 kroonise lapsetoetuse tõstmiseks.

Täiendatud: Maamaks läks meelest ära. Kuid see on väga oluline praegusel segasel ajal, kus suure hinnalanguse tõttu võib tekkida olukord, kus välismaine spekulatiivne raha võib kerge vaevaga omandada suuri maaüksusi, ja seda mitte tootmiseks või arendamiseks, vaid hilisemaks spekulatsiooniks. Viies maa kui ressursi pikemaks või lühemaks ajaks kasutusest välja. Nii et maamaksu tuleks tõsta, lisada sinna ka kinnisvarakomponent. Samas tuleks sarnaselt tulumaksule kasutada teatud ulatuses maamaksuvabastust. Arvestusega, et minimaalne krunt (näiteks 600m2) ja sellel asuv kodu oleks kõikjal (ka Tallinn-Nõmmel) sisuliselt maamaksuvaba…Pikemalt olen sellest kirjutanud siin. Mida võidaks. Aga seda, et suur maamaks hoiab ressursi kasutuses. Niisama hoida ja igaks juhuks kokku osta pole lihtsalt mõtet. Ja maa hind vastab paremini selle hetkeväärtusele. Hind on seda kõrgem, mida effektiivsemalt ja tulusamalt saab seal midagi toota.

Ja kokkuvõtteks: kogu maksupakett peab vähemalt hoidma üldist maksukoormust samal tasemel, pigem vähendama, kui suurendama. Küll peaks maksukoormuse ümber jagama erinevate elanikkonna gruppide vahel. Võtta tuleb ikka sealt, kus kohalt on midagi võtta. Ainult selline lähenemine tagab ka (vähemalt lootuse) maksude tegeliku laekumise…

———

Kuna ma oma vanade kirjutiste taasavaldamisel loodan (just ideede osas) pigem ja rohkem oma vanadele ning miks mitte ka uutele kommentaatoritele kui iseendale, siis viide veel ühele vanemale kirjutisele, mis ajendatud just tollastest kommentaaridest …