Välja, välja erakonna seest…

Ei tea küll miks, aga millegi pärast meenutab see tänane Reformierakonna juhatuse üksmeelne!? otsus visata S. Meikar erakonnast välja kaugeid 80-ndaid. Kui kriis ja usaldamatus kimbutas NLKP-d. Siis oli üks siberlasest Poliitbüroo liige Jeltsin, kes partei peajoone vastu välja astus ning ka armutult välja heideti. Küll enam hästi ei mäleta aga eks vist ka ühehäälselt, küll aga ja kusjuures sugugi mitte autokraat Gorba, kes oli juba ammu pukis, sellest otsusest väga vaimustunud polnud. Ega täna vist ka Ansipil rõõmupäev olnud….

Läks mööda vaid paar aastat kui juba Jeltsin oli see mees, kes mitte ainult ei saatnud laiali tervet NLKP-d vaid lausa keelustas selle edasise tegevuse…

Kui aasta tagasi oli samasugune kriis keskerakonnas ning Laanet heideti välja, siis toimus see juhatuse häälteenamusega. Ehk keskerakond ja E. Savisaar tundsid end piisavalt kindlalt, et sellist demokraatiat lubada. Selles võrdluses tunneb tänane Reformierakond end selgelt nõrgana, et on vaja sellist demonstratiivse üksmeelsuse dopingut.

Kui Laanet astus peaasjalikult vastu oma partei sisesele autokraatlikule juhtimisstiilile siis Meikar on (küll oma partei rahaasjade ajamise näitel) astunud vastu kogu poliitilist elu ja ühiskonda laastavale poliitilisele kultuuritusele ja silmakirjalikkusele. Ja nüüd tema oma partei karistab  teda sellise riigimeheliku sammu eest  väiklaselt ja ülekohtuselt. Sellise kunstliku üksmeelse hukkamõistuga, mis tuletab kõige rohkem meelde Stalini aegu.

Just see juhatuse üksmeelsus teeb mulle kõige rohkem muret. Sest see näitab, et selle parteiga tundubki olevat lõpp.

5 kommentaari “Välja, välja erakonna seest…

  1. “Poliitbüroo liige Jeltsin, kes partei peajoone vastu välja astus ning ka armutult välja heideti.”
    Jeltsinit ei visatud parteist välja. Ta lasti 1987. aasta novembris Moskva parteijuhi kohalt lahti.

    1. Ma eksisin vist selles et panin mälu järgi kaks sündmust kokku, sinu nimetatud Moskva parteibossi kohalt lahtilaskmise ja tema parteist demonstratiivse väljaastumise mingil kongressil…
      Aga mõte jääb samaks: kui partei on oma staažikat ja tulihingelist liiget nõnda keppind, võib ajalugu pöörduda…

  2. Antud juhul on mõistlik rääkida mõjuisiku sündroomist. Meikar ei ole mõjuisik, vähemalt mitte partei juhatuse silmis. Ta on selles mõttes võrdne meie kõigiga ehk ta on mittekeegi. Nüüd aga sattus Meikar tallama nuppudel, mis võivad Reformierakonnal toa pimedaks teha. Ja kohe tuli vastulöök. Saime teada, et Reformierakonna prioriteet ei ole riik, kui selline, Pole ka rahvas, mis oleks liiga keeruline ja raskesti maksustatav. Prioriteet on tema ise, ehk “mina ja veelkord mina”. Arvan tõesti, et sellisel erakonnal tegelikult tulevikus mõtet ei ole.

    1. See on sul muidugi õige tähelepanek, et Meikar just sattus “tallama nuppudel, mis võivad toa pimedaks teha”…Ta on seda ka ise tunnistanud, et ta ise sellist asjade arengut ei oodanud ega prognoosinud. Küll aga võisid asjade liikumist just sellise stsenaariumi järgi ette näha Meikarile alguses nõu andnud Vaarik ja Jõks. Ja igal juhul on tal praegu varjus olevaid nõu andvaid ja toetavaid mõjukaid tegelasi hoopis rohkem. Ka nende reformarite hulgas, kes ta formaalselt tänavale viskasid. Muidu ei räägiks Meikar reformipartei reformimisest eliidi väljavahetamise kaudu. Vaid muretseks pigem oma julgeoleku pärast.
      Sellega nõus, et sellisel, olemasoleval, kujul pole sellisel parteil küll mingit mõtet, kuid selle asemele tekkida võival tõeliselt liberaalsete reformide tegemisele suunatud parteil oleks mõte küll. Meid päästaks riigina ainult veel siia allesjäänud inimeste initsiatiivi vabastamine, vabaduste suurendamine, tegutsemisvõimaluste laiendamine

  3. Meikar visati välja, kuna suhtles viimasel ajal liiga palju esiteks nendega, kellest RE kardab (millegipärast, tegelt asjatu paranoia), et teevad uue tugeva partei (RE suurim hirm) ja teiseks keskidega.

Kommenteerimine on suletud.