Leedu valimised-katastroof meie võimupoliitikale

Leedu parlamendivalimistel on üllatuslikult (võitu ennustati hoopis pehmematele sotsidele) ja veel üsnagi suurelt võitmas Leedu Tööpartei. Teatud, ilmselt just sellist valimisedu tinginud olulistes asjades meie keski analoog. Nagu keski meil, püüti sealset Tööparteid igati marginaliseerida Venemaa käepikendusena, kasutades selle saavutamiseks ära õiguskaitseorganeid. Kusjuures seni oli ju võim Leedus meie võimuparteide analoogide käes, kes muuseas on majandusküsimustes isegi paremini hakkama saanud kui meie IRL-reform. Kusjuures Leedus on venekeelseid valijaid, kelle kaotamisega oli selle venevastasuse õhutamisega riskitud, proportsionaalselt tunduvalt vähem kui meil. Tööpartei edu tähendab ainult seda, et just leedu valijad hääletasid (ilmselt siis paljus protestiks) venevastasuse õhutamise poliitika vastu. Samast ooperist on ka omal ajal venemeelsuse ajenditel presidendiametist tagandatud Paksase partei suur kaasedu.

Sama saab toimuma meie võimuparteide poolt aetava poliitika jätkudes järgmistel parlamendivalimistel ka meil Eestis. Kesk võtab peale vene häälte ka hulgaliselt eestlaste protestihääli, tuleb praktiliselt ainuvõimule ja teeb loomulikult Edgarist (mitte Siimust…) meie järgmise presidendi…

Kui Gruusia valimistel toimunu oli vaid külm dušš, halb enne, hoiatus meie võimupoliitikutele ja nende aetavale võimupoliitikale, siis Leedus toimunu näitab senisel poliitilisel kursil liikunud võimulaeva paratamatut uppumist. Millega kaasneb Resormierakonna kiire langus ja saab isegi võimalikuks selle täielik hääbumine. Päästaks vaid kiire võimu jagamine keskerakonnaga, veel parem mõlema opositsioonierakonnaga- nii keski kui sotsidega. See oleks mu soovitus värskele koduerakonnale…

10 kommentaari “Leedu valimised-katastroof meie võimupoliitikale

  1. “Kesk võtab peale vene häälte ka hulgaliselt eestlaste protestihääli, tuleb praktiliselt ainuvõimule”
    Seda ei juhtu. Eestlaste protestihääled lähevad hoopis mujale.

  2. Kas Leedu uudis peaks olema meie meedias oluline?
    Minu meelest justkui peaks. No või vähemalt võiks.
    Aga praeguse seisuga – 15.10.2012, kell 16:30 – Postimehe ja Päevalehe interversioonis ehk siis vähemalt pealeheküljel see EI KAJASTU. Lihtsalt pole ja kõik. Kogu lugu.
    Delfis mõni asi oli, Õhtulehte pole vaadanud.

    Vaatasin siis praegu. Õhtulehes ei märganud samuti midagi. Täpsuse mõttes lisaks, et Postimehes – kui vaadata spetsiaalselt rubriiki ‘välismaa’ – siis seal olid need mõned eile õhtused/öised asjad. Kusagil tagapool.

    Mida järeldada. A vot seda, et see ei ole nö. euroopalik lähenemisviis. Tase – st. ajakirjanduse tase – sisuliselt null.

    Kuidas siis võiks olla?
    A väga lihtne tegelt. Kui uudis tõesti ei meeldi, siis saab teha sellise sihilikult objektiivse nupu. Praegusel hetkel loetud nii ja nii palju hääli, tulemused nii ja niisugused. Kõik.
    Siis saaks vähemalt öelda, et me oleme kogu info edastanud.

    Kuna seda ei ole, siis saab järedada ainult ühte – kohalik ajakirjadus on valitseva režiimi propagandatoru. See ei ole ajakirjandus.

  3. Leedu ja Läti juba liiguvadki meist eespool. Eestil pole täna enam võimalik end Balti riikidest esile tõsta.

    Reformierakondlaste “õigeksmõistmine” prokuratuuri poolt näitas, kuidas on riigis asjad tegelikult. Peale vaikust järgneb nüüd tõenäoliselt poliitiliselt huvitav periood. Enne prokuratuuri avaldust justkui oodati midagi. Et äkki on riigi ladvikul tervikuna säilinud võime puhastumiseks vms. Valitsuse juhterakonna reiting isegi tõusis (väidetavalt). Oodatu oli täna ära ehk midagi ei tulnudki. Raske muidugi öelda, mis toimub keskmise eestlase peas (sealt on ennegi üllatusi tulnud), aga ma kaldun arvama, et selle menetluse lihtlabane haihtumine mõjub valitsuse juhterakonna mainele teisiti, kui nad sooviksid. Põhjuseks on see, et tavakodanik sai selge suunise – tema on mittekeegi ja võim on asunud elama kapslisse. Mind väga huvitaks, kas inimesed saavad aru, mida see tegelikult tähendab riigile ja neile endile ehk kuhu oleme välja jõudnud?
    Poliitikas on keerutamine ja mäng sõnadega muidugi tavalised võtted, et mitte öelda vältimatud töövahendid. Pluss põhirelv – mitterääkimine. Otsest valetamist kogenud poliitikud siiski väldivad. Aga Reformierakonna juhtidel on minu arust küll ähmiga püss tagurpidi kätte sattunud.

    1. See “ähmiga püss tagurpidi kätte sattunud” on sul ikka väga hea kujund…Ma olin ka eile lausa jahmunud, lugedes kalli erakonnakaaslasest justiitsministri varem prokuratuuris antud tunnistusi ja kuuldes eilseid lisatud selgitusi…No võib jah piiratud inimene meil isegi justiitsministri postile sattuda, aga et nii loll…Mis siin peaministri või isegi mingist muust vähegi avalikust poliitilisest positsioonist rääkida, isegi äris ei löö ta enam läbi. Kui inimene juba sellisel avalikul positsioonil nii häbematult ja küüniliselt valetab, oma “beebimonitoride” jutuga piiritut väiklust demonstreerib…siis mida ta veel varjatult ja selja taga teeb…
      Oleks võind ju vait olla, halba mälu, väsimust, hetkelist meeltesegadust .., mida iganes, kurta, või midagi…

    2. Toimunud on kaks vahetust.

      Esiteks on tulnud peale uus põlvkond poliitikuid, kes ei mäleta Nõukogude Liitu. Seal võis nimelt valelt tabatuna rahvusvahelise imperealismi kaasosaliseks osutuda ja selle eest kõrgema määra saada. Praegune noorem “loe: Respublikaanlik” seltskond ei tea, mis on hirm.

      Minu ennustus: järgmise kahe aasta jooksul saavad teada. Mõnest võib selle läbi isegi mees saada. Tormis avalduvad tugevad iseloomud.

      Teiseks on nõukaaegne “spetsialistidest rahvameeste” kaader asendunud advokaatidega. “Spetsialist” – Nõukaaegsed reeglina oskasid midagi reaalset teha. Isegi politruk Ansip on hariduselt keemik – seega oskas kunagi kütust solkida ja viina teha. “Rahvamees” – nad teadsid, et tuleb inimestega läbi saada. A vaadake nüüd Michaeli või Partsi või Pevkuri esinemisi – nagu seisaks kohtu ees ja üritaks kriminaali puhtaks rääkida. Kusjuures nad siiralt usuvad, et JOKK ongi kogu elu mõte. Mida keegi selle juures arvab on teisejärguline.

      Justiitsminister süüdistab ajakirjandust, et see eirab “süütuse presumptsiooni”. Viimane tähendab, et RIIK ei tohi kedagi represseerida/diskrimineerida enne süüdimõistvat kohtuotsust. See kui ajakirjandus räuskab on sõnavabadus.

      Sotsiaalminister kutsub streikijad riikliku lepitaja juurde kohvile.

      jne.

      Mida oodatakse .. Kõhutunne ütleb, et kõik kassad on tühjad ja olukord on PALJU hullem kui välja paistab. Ja oodatakse uut aastat ja Eesti Energiast saabuvat rahalaeva. Tõendeid mul selle kohta pole. Ainult kõhutunne.

      1. Huvitav, ma ka just eile jõudsin samale yõdemuseni, mis sinagi, et “nad siiralt usuvad, et JOKK ongi kogu elu mõte”, et nad seal tõepoolest arvavadki: nii peabki, nii ongi üige, teisiti pole võimalik ega tõepoolest usu sedagi ja lausa välistavad selle, et keegi võiks üldse teisiti toimida või teisiti isegi mõelda. Nende(võimulepääsenute) põhimõte paistab olema: varasta ise ja lase teistel varastada. Kui ise ei taha või ei julge varastada, lase teistel ikka varastada…Muidu oled riigireetur…Kaugelt hullem kui maffia, kus vähemalt tugev sisemine aukoodeks

  4. Opositsiooniliste tegelaste vaikset kogunemist KE juurde on natuke märgata, vaadake kasvõi kes esinevad Tallinna TVs. Aga sellest jääb väheks. See mõjutab mõnda tuhandet valijat. Sajad tuhanded on siiski pimedusega löödud. Protestihääled ei lähe kuhugi, sülitatakse maha ja ei mindagi valima või siis valitakse üks kümnest pisi-äärmusparteist (ERKE, IP vms.).

    1. No Leedus läks ka ju palju hääli väiksematele parteidele ja ka valimisaktiivsus oli väike. Ehk siis protesti avaldatigi ka niimoodi. Kuid suurima ja meie “analüütikutele” muidugi üllatava hüppe tegi just Tööpartei, ikka hämmastavalt meie keski analoog…

      1. Eesti antisavisaarehüsteeria mõõtu siiski Tööpartei vastasus kaugelt välja ei vea. Selles mõttes on Eesti isegi unikaalne.

  5. Praeguse seisuga võidab RE (või RE ja IRLi ühinemisel tekkiv erakond) järgmised RK valimised, küsimus on vaid kui suurelt.

Kommenteerimine on suletud.