Kuidas ja miks astuda (reformi)erakonda?

Müüsin meeltesegaduses oma hinge ja astusin parteisse

 

Nii. Olen siis lõpuks ametlikult reformierakonna liige. Kinnitus uskmatutele ( et nad ei peaks ise otsima)

 

Nr Isiku ees- ja perekonnanimi Sünniaeg Erakonna nimi Erakonna kood Erakonna staatus Liikmeks astumise aeg Väljaastumise või väljaarvamise teate esitamise või teadasaamise aeg Erakondliku kuuluvuse peatamine
1. Toomas Puurmann 28.08.1953 Eesti Reformierakond 80043147 Registrisse kantud 08.10.2012    
Eks vist võlgnen oma aastate jooksul kogunenud lugejatele ka väikese seletuse…

Alguses oli mõte…

Mõte tuli kuskil selle aasta kevadel, kui jõudsin parteide rahastamisskandaali jälgides vist lõplikule tõdemusele,

et kõik meie parteid (isegi ja kindlasti ka uued võimalikud loodavad parteid) on meie ühiskonna väiksust ja korporatiivsust arvestades olemuslikult ühesugused: nad pole mitte mõttekaaslaste ühendused, kus soov pääseda ja pääsemine võimule oleks vaid vahend oma maailmavaateliste eesmärkide saavutamiseks vaid nende kõigi jaoks on võimulepääs, vahendeid valimata, eesmärk omaette, ehk siis grupihuvid eelkõige;

et aga samas pole ka tõsiseltvõetavat võimalikku erakonnavälist alternatiivi erakondadele, erakonnademokraatiale. Ei ole seda ei  otsedemokraatiast, ei kodanikuühiskonnast. Juba sellel lihtsal põhjusel, et valdav osa aktiivselt ühiskonnaelus kaasa rääkida soovivast  osast elanikkonnast on formaalselt või siis mitteformaalselt kuidagi juba seotud olemasoleva erakondliku struktuuriga. Ehk siis polegi teist teed, kui püüda muuta olemasolevaid erakondi seestpoolt;

et eelpoolsest tuginevalt oleks sisuliselt ainuke aktiivselt ja tulemusele (ühiskonnaelu parendamisele) orienteeritud kaasalöömisviis liitumine mõne olemasoleva erakonnaga või siis tõesti ise koos mõttekaaslastega mingi uue partei tegemine;

et erakonnaga liitumine saab olla ja peab olema ainult maailmavaatelisel alusel. Muudel motiividel liitumine oleks nii enese kui parteikaaslaste, kogu ühiskonna, petmine;

et kõigest eelnevast tulenevalt saab minu konkreetsel juhul valik olla ainult reformierakond, sest poliitiliste vaadete tsentrist irdun ma märgatavalt ainult liberaalsuse teljel. Sest hetkel on ainuke tõsisemalt liberaalne erakond, kus on ka kahtlematult mitmeidki liberaale, siiski reformierakond. Liberaalse maailmavaate kandepinna vähesuse tõttu vaevalt ka uut teokat liberaalset erakonda sünnib. Täpsemalt, seda on ka praktiliselt võimatu sünnitada. Nii-et tuleb ära kannatada võimuhullude ja kontrollifriikide praegune liigne prevaleerimine selles erakonnas…

Niisiis, sellised mõtted küpsesid ja digiallkirjastatud avalduse esitasin 20. juuli paiku. Viimaseks ajendiks avalikuks erakonnastumiseks sai teadasaamine, et isegi sotsidel on mingid poolsalajased, põrandaalused toetajaliikmed, kes kartvat oma maailmavaadet affisheerida…No kuhu me oleme 21. sajandi Euroopas jõudnud.

Edasi aga…täielik vaikus parteikontori suunalt. Kuni siis üleeile, 8.okt., kaks ja pool kuud avalduse esitamisest hiljem,  tuli automaatne meiliteavitus erakonna liikmeks registreerimise ja “oravavõrguga” liitumise võimaluse kohta…

Eks ta natike imelik, tuimavõitu reaktsioon potentsiaalse erakonnakaaslase liitumise üle ole, arvestades massimeedias avaldatud teistsugust kogemust Reformierakonnaga liitumisel. Lõbus lugemine ja kuna täpselt teemasse, siis toon lõpetuseks ja illustratsiooniks parteide liikmeskonna tegelikule kujundamisele selle siinkohal (ja kunagi kindlasti kirjutatava reformierakonna ajaloo huvides) täielikult ära. Soovitan lugeda ka originaali aluseid kommentaare  “Delfis”, kus loo autor situatsiooni selgitab.

 

Müüsin meeltesegaduses oma hinge ja astusin parteisse

07. oktoober 2012 15:25

Tänapäeval on seks müügiks igal elualal. Seksikuse abil reklaamitakse absoluutselt kõike: autosid, riideid, šokolaadi, Euroopa Liitu. Ilmselgelt on seksuaalsus üks tugevamaid jõude, mille abil inimest mõjutada, seega pole ime, kui selle abil püütakse inimest mõjutada võtma omaks põhimõtteid, mis talle muidu võõrad on.

Et pangad endaga liitumiseks sarmikad noormehed toiupoodidesse naisterahvaid püüdma saadavad, ei olegi kuigivõrd šokeeriv, kui mõelda sellele, et samasuguseid võtteid kasutavad ka erakonnad.

Mina ja mu vend oleme Reformierakonna liikmed. Seejuures me kumbki ei taha olla ja liitusime mingis meelesegaduses. See külab nagu vastutustundetu inimese jutt, aga seda kummalisem on, et erakonnad valimatult enda ridadesse meeltesegaduses inimesi värbavad.

Liitusin juba mitu aastat tagasi, teadmata, et tegemist on liitumisega. Tallinna ülikooli ette oli tulnud mitu noormeest, kes mööda jalutavaid tüdrukuid püüdsid. Tallinna ülikoolis on umbes kuus korda rohkem tüdrukuid kui noormehi ning suur osa neist on meesterahva tähelepanust meelitatud.

Sellest ilmselt tulenes ka noore reformierakondlase julgus ja enesekindlus, kes mind tervitades ja mulle kätt ulatades, seda lahti laskmata, hoogsalt vestlema asus. Mul oli väga kiire, mida talle vahet pidamata kordasin, kuid sellegipoolest ei lasknud ta mind minema, vaid juhtis mingi stendi juurde ja lasi mul teha mingeid valikuid, et mida pean oluliseks.

Võtsin südame rindu ja ütlesin ausalt, et olen vasakpoolsete vaadetega ja minu põhimõtted Reformierakonnaga üldse ei ühti. See teda ei morjendanud aga minu üllatuseks karvavõrdki, ta aina jätkas oma juttu, mina kordasin aina, et mul on kiire ja pean minema, kuni ta andis mingi paberilehe, kuhu ma paneksin kirja oma nime, aadressi, emailiaadressi ja vist ka isikukoodi. Selle juurde käis jutt, et hakkan saama ajakirju, liitumise kohta ma ei mäleta öeldavat sõnagi. Olin endamisi kindel, et parteiga liitumine ilma soovitajateta ja kuskil tänaval paari minuti jooksul küll ei tohiks käia, seega täitsin paberi kiiruga ära, kuna mul oli tõesti kiire ja mu värbaja oli täis meelekindlust, mistõttu ilma andmeid jätmata oli tema käest raske pääseda.

Paari nädala pärast leidsin oma nime Reformierakonna nimekirjast. Pärast ajakirjade saamist, mille esitekst algas sissejuhatusega “Hea erakonnakaaslane,..”, oli mus tekkinud kahtlus ja, saanud kinnitust, olin esialgu paanikas.

Siis aga mõtlesin, et heakene küll, mul on kokkuvõttes ju ükskõik, kui nad ise riskivad sellega, et nende ridades teisitimõtleja on, siis on see nende valik. Peaksin välja astuma, kuna ma aga ei ela Tallinnas ja asjaajamine ei ole mu lemmiktegevus, on see asi soiku jäänud.

Kuna mu pere minu Reformierakonna liikmeks olemise üle aeg-ajalt nalja viskab, olin täiesti hämmingus, kui mu vend paar päeva tagasi liitumisest teatas. Samuti kooli ees (seekord keskkooli!) oli tema juurde astunud blond (!) noor neiu, kes oli esialgu mingit ümmargust juttu rääkinud.

Mu vend ei poolda Reformierakonda, kuid blondid tüdrukud on ta nõrkus ja sellega oli põhimõtteliselt asi otsustatud. Seda enam, et liitumine ei tundu kuigivõrd oma hinge müümisena, eriti, kui seda selgitatakse nii, et “Ah midagi tegema ei pea, saad lihtsalt kirju ja Mihkel Raud käib rääkimas, sulle ju meeldib Mihkel Raud?”.

Nii me siis olemegi reformierakondlased, oma hinge müüjad. Kusjuures ma olen olnud isegi vapper, kuna olen kõigile emaili potsatanud kutsetele vaatamata südame kõvaks teha ega ole osalenud ühelgi rattamatkal, muul väljasõidul ega aastavahetuse ballil. Viimase üle tegime sõbrannaga nalja, et peaks ikka minema, äkki leiaks eduka mehe.

Jah, kapitalistlik ühiskond on karm, oma kaupa müües ei lööda risti ette millegi ees ja inimese nõrkuste ära kasutamine on nii süütu, et miks seda vahendit ei võiks kasutada siis ka partei. Kuivõrd on sellisel parteil aga põhimõttelisi vaateid, on kaheldav.

16 kommentaari “Kuidas ja miks astuda (reformi)erakonda?

  1. Hmnjaa .. meie mees reformierakonnas!

    On Sul ka mingi tegevuskava või plaan? Mingisse nimekirja lähed?

    Ja PS. kui pakutakse .. alla miljoni ära võta :P.

    1. Ei mingit erilist plaani pole. Kui mitte just lugeda plaaniks olla kord elus ka mingis parteis, vaadata asja seestpoolt, toetada jõudumööda reformi reformeerida tahtvaid liberaale, keda selles jõugus vast siiski rohkem kui üks Meikar…Mingisugune parteikarjäär või nimekirjas olek on küll välistatud, sest siis kaotaks kindlasti võimaluse sõltumatuks vaateks
      Sellega nõus, et kui end juba müüa, siis kallilt. Miljonist võib väheks jääda…

  2. Reformierakonda ei taha keegi reformida. Peale Tomi… 😛
    Meikar tahtis lihtsalt eristuda, sest ta teab, et elu on dünaamiline ja tema erakond on languses. Aga kuidagi peab ka tulevikus elama.

    Ma pean tunnistama, et ei näe sellel erakonnal enam üldse mõtet. Tänase seisuga puudub neil kandev idee. Igapäevane egoistlik siblimine ainsa tegevusena lihtsalt ei saa poliitilist parteid kaua üleval hoida. Kuigi päris kaua on hoidnud, mis seal salata.
    Nii et mul on hea meel tuttava üle selles poliitilises ühenduses. Tom annab siis teada, millal lõpp saabuma hakkab ja kuidas see välja näeb. 😀

    1. Noh, eks ma siis eristun koos Meikari ja veel vast mõne tüübiga…
      Tundub, et sa pead võimalikuks, et ka reformi tabab (peale võimukaotust muidugi) RL saatus. Ma nii pessimist ei oleks sest kui RL tõesti tegelikult enam vaja polnud, kuna pole enam maaelu ega regionaalpoliitikat selle traditsioonilises tähenduses, siis just ka sellest tulenevalt vajame liberaalseid reforme. Kas nüüd see olemasolev kamp kuidagi rivistub ümber või reanimeerub või toimub mingi pungumine , eks näis. Mina pole muidugi mingi reformaator, pigem vaatleja, kes aitab pigem nõuga kui jõuga…

  3. Vastupidi. Näiteks Rahvaliitu on ja saab veel enam vaja olema, kuigi ta just hiljuti mättasse löödi. Sellepärast ta tulebki tagasi (nimest sõltumata). Reformierakonna langus aga saab toimuma juba rohkem küpsenud poliitilises süsteemis, sest Eesti riik kui selline stabiliseerub (me ju näeme, et poliitiline elu venib).

    Et ma reformijatel mõtet ei näe (kaugemas tulevikus), see on mu isiklik uitmõte. Sest kui kõik jätkub praeguste arengutega samas rütmis, siis me jäämegi Euroopa Liidu äärealaks, kellele on eluspüsimiseks vajalikud erisuhted idanaabriga. Kuid selles osas ei anna Reformierakond meile midagi juurde ega võta ära. Nulliring. Tiksujad aga kukuvad varem-hiljem poliitikast välja. Mitte et ma neile halba sooviks, vaid poliitika on oma olemuselt intensiivne. Vastasel juhul teda poleks.

    1. Rahvaliitu oleks ja läheks vaja tsentristliku, mõõduka, nn. tervemõistusliku massiparteina. praeguste neokonservatiivide juhtimisel ei saa ta aga selleks kunagi.
      ma ka arvan, et reform hakkab tasapisi langema vastavalt sellele, kuidas peavad võimu järjest loovutama. Eks lõpuks taanduvadki sinna liberaalidele omasele kolmanda jõu positsioonile.Mulle see küll sobiks.

  4. Parteide ,suvaliste ,tegevuse põhimõte on tegevus ülalt alla, revolutsioonid toimuvad kõntsakihi abil , ülalt alla ,mis on läbi ajaloo ümberlükkamatu FAKT….nii, et siin ei ole ühtegi seisukohta ,mis oleks TÕENE ja tõsiselt võtav.
    Mis aga rõõmu teeb on Tom-i iseenese paljastus ja ülestunnistus neoliberastide ja NWO korra pooldajana.

  5. Tom eksib arvates, et erakondades tehakse poliitikat. Ei tehta,erakondades täidetakse käske , aga ju tal on siis vaja isiklikku kogemust ja naiivsuseravi,vaatamata infohulgale.Inimene ei saa jätta oma parimaid patte kellegi teise sooritada nagu Alliksaar luuletas.Erakonnad on nagu rahapesu instrument, millega tagatuba oma otsused valab legaalsesse vormi kohvitantade ja kringlinosijate ajuvaba abiga.

  6. See on mingi “astusin komparteisse, et seda seespoolt õõnestada” stiilis nali vä? Suht mage nali.

    1. Sugugi mitte nali, aga sul on ses mõttes peaaegu õigus, et sammu astumise argumentatsioonis oli väike meeldetuletus 6o.ndate Hruštšovi “sula” aegsest perioodist, kus kohalikud ärksamad komnoored astusid teadlikult parteisse. Mitte küll “õõnestama”, vaid “uueks muutma” …See “seestpoolt õõnestamice” jutt tuli oma eksimuse õigustamiseks hiljem. Praeguses poliitikas on vist selle kamba markantseim esindaja J. Allik
      Mina pidasin tollal ja pean siiamaani väljakujunenud totalitaarse süsteemi ainuvõimupartei seestpoolt muutmist naiivsuseks, aga meie praeguses mitmeparteilises ja siiski veel demokraatlikus olukorras,ja ähvardava totalitaarsuse juures, pean mingilgi määral poliitiliselt aktiivse kodaniku liitumist mõne maailmavaatelisest (mitte suhtest võimuga) küljest sobiva parteiga mitte ainult aktsepteeritavaks, vaid lausa kohustuslikuks…
      Nii.et, Sinagi, Margus-marss Parteisse…

      1. Rumalus. Refis on oma sisetuumik, millel on kogu võim, mingid kohapealsed tegelased on vaid dekoratsiooniks. Sa ei tee seal midagi ära. Ma arvan, et isegi kui sul õnnestub kohapealse orgi koosolekule saada, ei ole sul seal isegi midagi paljastada, räägitakse seal vaid mingit ninnunännu juttu. KP rakukestes võis saada ligi mingile siseinfole aga RE seda rumalat viga küll ei tee.

  7. Kas Sulle on ka juba omistatud Moraalse Värdja austav nimetus? 😉
    Või oled jõudnud juba parteist vahepeal välja astuda – ma ausalt öeldes ei ole võib-olla siin päris kõiki asju vahepeal lugenud.

    1. Ei, veel pole omistatud…Aga meil siin rahulik kant ka..Välja pole ka astunud…Küll ma jõuan. Praegu oleks ikka päris naljakas kohe välja astuda. Kuigi mu sisseastumise (avalduse)üheks oluliseks motiiviks (juulikuus) oligi see, et reform on Meikari ja teisitimõtlemise osas üldiselt suhteliselt tolerantne…Aga nüüd nad peale kahte ja pool kuud mõtlemist otsustasid Meikari välja visata ja mind vastu võtta…Sellist olukorda tahaks ikka kauem seestpoolt jälgida. Väljaastumine võtaks ju ainult mõne minuti, erinevalt sisseastumisest, mis nõudis ilmselt hulga kooskõlastusi

Kommenteerimine on suletud.