Kodanikujulguse auhind Meikarile – kodanikupositsioon, intriigipüstitus või poliittehnoloogia?

“Delfi” esitas reformarist justiitsminister Michali poolt promotud ja väljakuulutatud kodanikujulguse auhinna nominendiks reformierakonna “paha poisi” – parteikassa “mustalt” või “hallilt” täitmise avalikustaja Meikari…

Geniaalne ja hästi ajastatud samm igal juhul. Sõltumata selle sammu initsieerija(te) isikust või pealkirjas toodud võimalikest motiividest. Sest Michali kui poliitikuga on nüüd vist tõepoolest (vähemalt lähiaastateks) kööga…

Kui initsiatiiv tuli tõepoolest “Delfi” toimetuse poolelt, on tegu kas esimese või teise motiiviga (intriigipüstitus ehk “peaasi et pulli saab”)…

Kui kuskilt toimetuseväliselt, omanikelt või poliitringkondadest, siis on tegu teise või kolmanda motiiviga.

Kui Meikari esitaja oleks olnud Samost või “Postimees” (toimetus), oleks olnud peaaegu kindel, et see oleks tõepoolest tulenenud just ja ainult kodanikupositsioonist. Aga et “Postimees” sörkis kuidagi hambaid kiristades sündmustel sabas, näitab seda, et ega nad väga julged ja siirad Meikari lugu avaldades ka vist polnud…Võimalik muidugi, et nad on seal (“Postimehes”) lihtsalt pikkade juhtmetega ning “Delfi” kasutas seda briljantselt ära.

Ise kahtlustan siiski vana vandenõuteoreetikuna pigem poliittehnoloogiat. Kuidagi kahtlaselt kiiresti tuli see “Delfi” reaktsioon…Keegi hästiinformeeritu on kuskil juba varem mõelnud: mis saaks kui…

9 kommentaari “Kodanikujulguse auhind Meikarile – kodanikupositsioon, intriigipüstitus või poliittehnoloogia?

  1. Initsiatiivi oli Facebookis eile päris mitmes kohas, mina isiklikult ka pakkusin seda ideed välja, põhjendades kahte viisi:

    a) Silveri tegu ilmselgelt on suur kodanikujulgus. Inimene, kes pooldab omaenda parteid, selle filosoofiat, üldeesmärke, on tihti nõus mõningaid kärnkonni alla neelama nende eesmärkide saavutamise nimel. Väikseid kärnkonni isegi mitmeid järjes
    t ja eks selle neelamisega harjub ka. Mõned neelavadki kogu aeg, sest lõpuks, noh, kokkuvõttes, meie võim ju ikkagi. Mõned, vähesed, hakkavad aga mingil hetkel küsima “aga miks”. Mõned vaatavad põhjalikumalt mehhanisme ja avastavad “minu partei on sitapead” ja, mis veel hullem, “mina olen ka sitapea”. Selle viimase teadmisega on väga raske elada. Mõned ei suuda ja lähevad hulluks, tõmbuvad kõigest eemale või siis, muutuvad veel hullemaks. Mõned, vähesed, julgevad tulla avalikkuse ette ja nimetada nimesid. Erinevatel põhjustel – kas lootes, et nii saab omaenda parteid paremaks muuta, võlatundest rahva ees, kes on neid valinud, moraalsest veendumusest, et tõde tulev avalikustada või veel millestki muust.

    Niisugune tegu vajab suurt julgust. Mitte suvalist julgust, kodanikujulgust. Julgust astuda terve jõuaparaadi vastu, mis valitseval parteil kasutada on. Loobuda omaenese poliitilisest karjäärist. Toetanud kuriteo ohvrit? Jah – meid kõiki, sest korruptsioon parlamendiparteides teeb meid kõiki selle kuriteo ohvriteks. Võimupartei, kes kedagi ei karda, see toob kaasa väga palju vaesust, õnnetust ja kurbust.

    Miks ta varem ei teinud? Läheb aega tunnistamsiega “mina olen sitapea”, julguse kokkukogumine ei ole nii lihtne kui paistab. Teisest küljest – äkki tegi piisavalt vara? Kui igas parteis on seesugused inimesed, siis see hoiab ära võimaluse “pingestrateegiateks”, sest alati on keegi, kes astub lavale ja kõneleb tõde. Siis ei ole võimalik aaviksoolikult rahvale valetada, sest keegi alati teab ja kõneleb. Reformierakond ei ole esialgu (teadaolevalt) ühtegi terroristlikku gruppi toetanud, et see teeks akte, mis kinnitaks nende võimu. Kui Silverist eeskuju võtta, siis äkki ei juhtu seesuguseid asju kunagi ning korruptsioon parteide rahastamises jääbki kõige hullemaks kuriteoks? Äkki oli just õigel ajal?

    Pealekauba, hea eeskuju kõigile, kes ei julge oma arvamust avaldada, et “äkki ülemusele ei meeldi”. Kes ei julge palka juurde küsida, ametiühingusse astuda, rongis tugevamale ütelda, et see jätaks väiksema kiusamise kohe järele. Sest see kõik on ühtemoodi “julgus avalikult vastu astuda endast suuremale jõule”

    b) Silver Meikari esitamine on poliitiline samm ja kodanikujulgus esitajate poolt. See on demonstratsioon, et “mina ei lase ennast petta”. Positsiooni võtmine, kas ma asun nende poolele, kes tahavad tõde teada, või nende poolele, kes leiavad, et “ah, neelame neid kärnkonni veel, esialgu ei ole ju midagi hullu”. Mina arvan, et selles küsimuses tuleb võtta positsioon ja on ilmne kelle poolele mina siin asun.

    Seega, ma arvan, et idee tekkis paljudest erinevatest nurkadest sõltumatult, seega, ma poliittehnoloogias kahtleks.

    1. Vägagi nõus argumentatsiooniga Meikari teo ja tema aumärgile esitamise põhjenduste osas kuid kui “Delfi” uudiste
      1) http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/justiitsministeerium-kutsub-esitama-kodanikujulguse-aumargi-kandidaate.d?id=64918974
      2) http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-toimetus-esitas-kodanikujulguse-aumargile-silver-meikari.d?id=64919972
      vahet on vähem kui kolm tundi…
      siis tekib küll mõte, et neil oli see Meikari esitamine juba varem valmis mõeldud, või veel hullem, ette söödetud. Kui järele mõelda, on mõlemil juhul tegu pigem poliittehnoloogiaga või vähemalt poliitintriigitsemisega kui spontaanse kodanikuinitsiatiiviga. No ei usu, et peale kella kümnest uudist kogunes toimetus, Koorits tõusis püsti:esitame Meikari, päälik noogutas ja kaheteistkümneks tehtud…

      1. Ma pigem kaldun arvama, et
        a) Delfi toimetus pigem oli Meikari poolel
        b) Delfi toimetus juba tükk aega otsis viisi, kuidas võimuerakonnale sellega seoses natukene varbale astuda
        c) kui inimesed FB-s seda mõtet hakkasid jagama (enne toda uudist), siis keegi Delfist korjas üles ja tegi ära, sest nagunii kõlbas kokku.

        Seega, ma pigem kaldun arvama, et teema oli natuke üldiselt “õhus” ja ajakirjanike tööülesanne on olla õhus olevate teemadega kursis.

  2. Tere! Staarmeikar ei olnud oma sammu astudes vaba otsustama,selleks tuleb uuesti üle vaadata “KAHEKÕNE” saade…ja pilt on selge.Nagu Galojani puhult mainisin on mäng mitmetahuline või kihiline….Staarmeikar on tavaline tööriist suurte mängurite käes ,kes panevad katust…………

  3. Oudekkile.Teie mõtteavaldus on liigselt sinisilmne ehk lapsik-ideede pärast ei võidelda vaid RAHA pärast….Sissejuhatuseks soovitaks Teile raamatut”Demokraatia väljavalitutele” lugeda kas inglise või siis venekeelsena…

    1. Võta nüüd hoogu maha oma Oudekkile “soovitamistega” …Muidu oled esimene, keda sihiliku kolmanda osapoole solvamise pärast siin blokeeritakse…

    2. Ma pigem analüüsiks poliitikat kui võitlust võimu pärast ja seda võimu siis osalised kasutavad vastavalt oma äranägemisele 🙂 Meikari esitamist võib ka võimu kontekstis analüüsida.

  4. Tom! See ei olnud solvamisena üldse mõeldud vaid raamat on tõesti asjalik.Vabanda!

Kommenteerimine on suletud.