Ettepanek: Võtame võimu parteidelt rahva kätte tagasi…

Kõik me oleme kuulnud juba kalambuuriks kujunenud küsimust: “Kui võim on rahva käes, siis kelle käes on võim?”

Vastustki teame kõik. Võim on (võimu)parteide käes ja selle on seal partei(de)siseselt usurpeerinud ja kontsentreerinud enda kätte kitsas ring inimesi partei(de)ladvikus.

Seegi on teada, et olukorda, “tänu” võimu usurpeerinud parteiladvikute tegevusele seadusandluse “korrastamisel” oma võimu säilitamise huvides, on kehtivate seaduste raames muuta vägagi keeruline. Jääks üle vene tüüpi “valged” tänavaprotestid a la ACTA –vastased tinamütsid, aga siinmail pole enam vist kodutanumaile jäänud selliseid potentsiaalseid rahvaliidreid, kes piisaval, kriitilisel hulgal masse enda järel rahumeelselt tänavatele veaks.

Olukord on isegi nii hull, et siinsegi blogi vägagi erksa ühiskondliku närviga püsikülastajad ja kommentaatorid on langenud teatud resignatsiooni. Näide selle postituse kommentaariumist:

poobmarli :

Igavene pole muidugi miski. Minuga on vist nii, et olen sisenenud teatud ükskõiksuse ajajärku. See on tegelikult nagu enesekaitse. Sest kui mingi asi lakkamatult ärritab, siis ellujäämise nimel loobub organism varsti temale reageerimast. Nii on lihtsam elada ja täna vaatan Ansipit või Ligi juba nagu uksepiita vms.
Et need vennad lõpuks alla potsataksid, selleks on ikka konkreetset sündmust vaja. Ma ei näe täna niisugust tulemas. ESM-i õiguspärasuse menetluses on küll üht-teist põnevat olnud, kuid arvestagem võimalusega, et isegi kui riigikohus annab sellele negatiivse hinnangu, siis valitsus lihtsalt sülitab sellele. Arvan, et tänases Eestis on see võimalik ja rahvas ei tee teist nägugi. Õigemini, teeb, aga ükskord hiljem.

Ega ma isegi väga parem pole. Juba mitmendat kuud on esmakordselt selle blogi 7 aastase ajaloo juures täiesti tühi tunne. ei viitsi isegi midagi arvata, veel vähem arvamust formaliseerida ja vormistada.

seepärast kutsungi oma lugejaid üles ühiselt leida, konkretiseerida ja vormistada  lahendusi pealkirjas toodud ettepaneku realiseerimiseks.

Alustuseks pakuks järgmist:

Mulle, ja ma olen selle üle natuke isegi mõelnud, tundub olema perspektiivi ettepanekul, et järgmistel kohalikel valimistel lepiksid kohalikud aktiivsed inimesed, parteilased ja mitteparteilased, omavahel kokku selles, et valimistele minnakse kõik koos, ainult ühe, mitteparteilise valimisliidu nimekirjaga. See on täiesti kooskõlas kehtiva valimisseadusega ja tulemuseks oleks kohapealse võimu üleminek konkreetsetele, suurimat valijate toetust omavatele inimestele nende konkreetse vastutuse tingimustes. Kui see konkreetne inimene ongi juhtumisi mingi parteilane, väheneb oluliselt tema parteiline vastutus ja sellest tulenevalt ka mingi partei võimekus kohalikke protsesse vääralt, grupihuvides, mõjutada.

Mis arvate?

22 kommentaari “Ettepanek: Võtame võimu parteidelt rahva kätte tagasi…

  1. Tom:
    “Olukord on isegi nii hull, et siinsegi blogi vägagi erksa ühiskondliku närviga püsikülastajad ja kommentaatorid on langenud teatud resignatsiooni.

    Ega ma isegi väga parem pole. Juba mitmendat kuud on esmakordselt selle blogi 7 aastase ajaloo juures täiesti tühi tunne. ei viitsi isegi midagi arvata, veel vähem arvamust formaliseerida ja vormistada.”

    ?
    Kas ikka on “nii hull”? St. võib-olla on küll, aga mida see tegelikult tähendab?
    Ma mõtlesin pisut selle üle ja tuli selline assotsiatsoon, et võib-olla on tegemist nähtusega, mille kohta öeldakse ‘pingelang’. Või umbes nii.
    St. et nii kaua, kui oli vaja võidelda iga päev, nii kaua oli vunki küll, aga kui värk järsku iseenesest lagunema hakkab, siis on nagu pohh või nii. Ükspäev kohvikus – kus muide aastaid keegi poliitikast ei rääkinud – kodanikud lõid verbaalset lahingut, a siis mulle tundus kuidagi, et pohh. Et mis mina nüüd enam sõna hakkan võtma, et nüüd lähevad asjad iseenesest. 😉 No vähemalt umbes nii see tunne oli millegipärast.

    *
    Mis puutub sellesse teiesse teemasse, et hääletame kõik ‘parteilaste ja parteitute bloki kandidaatide poolt’. 😉 No maeitea. Kohaliku omavolitsemise sfäär ei ole päris see asi, millesse mul usku oleks.
    Njah. Vot kõigepealt peaks keegi justkui näitama, et on üldse mingi asi, mille tegemisel ja kokku leppimisel kodanikud kuidagi hakkama saavad. St. täiesti iseseisvalt, ilma mingite ametlike instantside poole pöördumata.
    Eks mingeid näiteid muidugi on ka, aga minu teada üsna piiratud mastaabis. Ja kohe kui asi veidi edeneb, siis hakkavad tekkima ‘taotlused’ ja ‘projektid’ ja asi läheb alati vanadesse rööbastesse.

    1. Noh, ses osas sul õigus, et asjad tunduvad minema, küll visalt, aga siiski, õiges suunas. et mis siin ikka enam rahmeldada. tuttav tunne. Ainult see parteide kartell venitab asjaga oma naha päästmiseks tavakodanike jaoks piinavalt kaua…
      seepärast olekski praegu sobiv hetk asja kiirendamiseks muuta KOV valimised nimekirjade ehk korporatiivsete grupihuvide valimistest isikuvalimisteks. Üks ja ainus nimekiri tähendab just seda ja see seisab ainult valijate enda kokkuleppe taga. Isikuvalimised individualistlike eestlaste hulgas lõhub kohe päris kindlasti korporatiivse grupimentaliteedi ja toob poliitikasse värsket verd

  2. Minu arust a tabas kümnesse. Pingelanguse moodi on lugu küll.
    Ega ükskõiksus pole niivõrd ulatuslik, et ma ei märka ühiskonnas toimuvaid muutusi. Asjad, millest siin blogis on räägitud juba ammu, realiseeruvad tasapisi ühiskondlikus teadvuses. Nüüd teen sisimas kokkuvõtteid oma ennustuste kohta ja esimene asi, mida peab tunnistama – kõik on võtnud aega rohkem, kui ootasin. Ja nii vist jääbki, et tuleb end lahterdada sotsiaalselt tundlike hulka ning mitte loota suurematelt rahvahulkadelt sama kiiret reageerimist. Või teisisõnu – kui täna hakkab kuskilt kostma suuremat kära näiteks euro tuleviku või meie riigi valitsemismeetodite kohta, siis mulle tundub, et olen selle kõik juba läbi elanud.

    Mis puudutab ettepanekut võtta võim “rahva kätte tagasi”, siis on see ikkagi otsene üleskutse osaleda poliitikas. Millest on siiani õnnestunud hoiduda. Vanasti sellises situatsioonis vist puhastati keldrites püsse, aga käesoleval sajandil olgu relvaks ikka sõna. Eks ma olen kah igasuguseid mõtteid mõlgutanud, mis puudutab enese nähtavaks tegemist kohalikus poliitikas või mujal. Siiani pole mõtetest kaugemale jõudnud ja põhjuseks on ilmselt see, et toetamist väärt poliitikuid Eestis tegelikult leidub. Tõsi, nad pole riigis võimul, aga nad on olemas. Kuna poliitikas kipuvad isegi mõttekaaslased muutuma võistlejateks, siis selles valguses on ehk kaudne toetus teatud poliitilisele jõule isegi väärtuslikum, kui ise lavale ronimine.

    Ma nimelt ei usu, et parteipoliitika on lihtsasti asendatav mõne muu poliitikaga. Meenutame näiteks Tarandi läbilööki, mis jäi ju tegelikult tähtsusetuks sooloks. Et sellest oleks saanud jõud, oleks tema taha pidanud tulema parteimassiiv. Üks partei küll üritas presidendivalimistel teistest eristuda, kuid sai peagi kapo lemmikuks ja nüüd on neil tükk tegemist, et sellest supist välja rabeleda. Aga sellest hoolimata ma ei usu, et näruseid tendentse meie riigis saaks tõrjuda poliitilise süsteemi asendamisega. Ehk nagu on viidanud mitmed tippjuristid, pole isegi põhiseadusel häda midagi. Seda lihtsalt ei täideta.

    Kohalikul tasandil eristumine parteidest on veel sellepärast keeruline, et nad on siin kõik üsna ühte nägu ja seotud (kui rääkida oma koduvallast). Ja kui õnnestukski rahvaesindajaks saada, siis tuleb hakata otsima kooskõla nende samade parteidega. Jõuamegi tagasi algusse, nokk kinni, saba lahti jne. Seetõttu ma poliitikasse siirdudes (kui selline asi peaks kunagi juhtuma) ilmselt uusi võtteid ei kasutaks, vaid katsuks toimetada olemasolevas poliitilises süsteemis. Hoopis teine lugu oleks aga kodanikuühendusega või mõttekojaga, kes formuleeriks arvajate mõtted lõppdokumendiks ja edastaks seisukohana kõigile, kellele vaja. Omamoodi surveavaldus või nii. Millestki taolisest rääkisid kunagi rohelised. Aga ise nad selleni ei jõudnudki ja vist sellepärast, et olid ise parajasti poliitikud.

  3. Siiski siiski. Mingeid arenguid on märgata.
    Juba väga mitmed alrvamusliidrid on muutunud koaltsiooni ja RE suhtes avalikult kriitilisteks. Seda varem polnud.
    Tõsi, samas, kasu sellest suurt pole. RE ei tee väljagi.
    Luigemeedia suur viga on panustamine IRLile. Nad ikka väga püüavad pushida Reinsalut, teha temast mingit olulist tegijat, justkui vastukaaluks RE-le. Tema saamist kaitseministriks kajastati peaaegu iga minut. Tobe, sest see ei muuda midagi sisuliselt. Reinsalust pole RE-le mingit vastast ja ta teab seda isegi.
    KaPo maine langus on ka oluline faktor. Samas muudab KaPo järjest avalikumalt RE koerteks, kes ei hakkagi varjama oma seisu, vaid hammustavad kuidas saavad. Poliitilisi vastaseid nuhitakse järjest avalikumalt, avaldades kõva psüühilist survet. Mis ei tee KaPot sugugi vähem ohtlikuks. Ei ole kuigi tore teada, et KaPo kuulab sind lihtsalt pealt ja võib su kohta ajakirjandusele väita absoluutselt mida iganes.

    See KOV üleskutse aga lihtsalt killustab opositsiooni. Samas kui RE on ühtne. Ohtlik.

  4. Teil kõigil on omakohast õigus aga ma kaldun arvama ,et parasjagu on jälle käes aeg ,kus võib öelda -las läheb lõplikult põhja, umbes nagu 1980.a. alguses oli tunda, võtta, mis annab,min. kontakt “riigiga” ja asja paneb jällegi paika nn.”suur poliitika”…ja muidugi siis ajalooline õigus leiab uue(järjekordselt) tõlgenduse.
    Mida aasta edasi,seda enam ma saan aru 1940.a. sündmuste paratamatusest.
    Edu kõigile,kel on võimalus olnud võrrelda eri ühiskondlikke korraldusi ja jääda seejuures iseseisvalt mõtlevaiks, selgroogu omavaiks INIMESTEKS.

    1. ……….Mida aasta edasi,seda enam ma saan aru 1940.a. sündmuste paratamatusest…………..
      vaadates seltskonda kes ise ennast riigijuhtideks peavad, on sul kahjuks õigus.
      ja kui euroliit kärisema hakkab võib juhtuda, et siin hakkavad jälle vene sigaretid müügil olema.
      p.s. ma ei tahaks nii pessimistlik olla, kuid tuttav, ammu olnud seaduspära on õhus.

  5. Noh, 1940 aasta eeldus oli siiski maailmasõda……
    Ainult osaliselt …ja täna on olukord küps-kui vaadata HIINA kõrge esindaja liikumise geograafiat aprillis 2012,siis Hiina tunnistab NSVL -u tema endistes piirides samuti nagu USA……..ja see ei ole “kohalike omavalitsuste poliitika”…ehk siis võiks lugeda B-M(Berliin-Moskva) teljest Iseseisvuspartei kodulehelt-Leito artikkel on hea ,ta on kirjutatud neile inimestele ,kes ei oska paljut:lugeda, analüüsida ja ei valda võib-olla eri keeli ning ei pruugi huvi tunda poliitika vastu süvitsi aga see on vajalik vastukaal kohalikule “jaanalinnu sündroomi” põdevale kohalikule peavoolu poolt edastatavale Eesti poliitikale….

  6. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/juhtkiri-nuud-polegi-enam-kedagi-valida.d?id=64432950

    Daamid ja härrad. Mulle tundub, et haugute veidi vale puu all.

    IRAP. Imperium Romanum Aere Perennis. Rooma Impeerium, pronksist püsivam.

    Roomlased olid vahva punt. Nad ajasid sirgjooneliselt oma asja ja ei hoolinud eriti kuidas see muule maailmale “välja paistab”. Ja oma asi oli umbes järgmine ..

    1. Vallutati tulevane provints. Oli selle nimi siis “riik” või “rahvas”

    2. Riisuti süstemaatiliselt kokku kõik väärtuslik liikuv inventar – metallist – “pandavate” tibideni. Kohalikul eliidil lubati elada, tingimusel et nad töötaksid maksukogujatena.

    3. Rekvireeriti tükkhaaval kohalik maa – põllud, karjamaad, kaevandused etc. ja jagati see oma aja ära teeninud leegionäridele.

    4. Leiti mingi ettekääne kohaliku eliidi likvideerimiseks ja asendati see Rooma asevalitsejaga. Vallutatud riigist oli saanud provints.

    5. Osteti välja või söödi välja leegionärid ja nende järeltulijad.

    6. Müüdi maa “strateegilistele investoritele” Roomas. Haldusvormiks kujunes orjatööjõul põhinev latifundum/hiidtootmine – põhimõttelist vahet polnud kas põllumajanduslik või tööstuslik.

    Kõik hilisemad impeeriumid on seda mudelit kopeerinud. See on “aere perennis” – pronksist püsivam. Aga hilisemad impeeriumid ei ole olnud “ausad” seda tehes – nad on peitnud oma eesmärke kauni retoorika taha.

    Võtame näiteks NSVL.

    1. Vallutas Eesti Vabariigi.
    2. Rekvireeris vilja-, kulla- jne varud, vedas tööeas orje Siberisse
    3. Kolhoosistas põllumaa, ehitas uusasumeid, mille eelisasukateks said erusõjaväelased
    4. Vahetas Barbaruse Käbini ja Käbini Vaino vastu
    5. Jagas maakonnad kolmeks oblastiks (3m laiused piirid olid nõuka aja lõpus juba sisse raiutud)
    6. Ja Tallinnast pidi saama suht monofunktsionaalne asula suure sadama ja laevatehasega. Vene enamusega miljonilinn. 15-20 mikrorajooni Lasnamäed.

    Aga aeg sai otsa. Mul pole üldse kahju, et NSVL kokku kukkus enne selle kauni plaani realiseerumist.

    Ja “taastatud EV” sattus uute isandate kätte.

    See, mis praegu toimub on faas 4 – “kohaliku eliidi likvideerimine”. Selle lõppfaas on “spetsialistide valitsus”, mis juhindub ainult “rahvusvahelise majanduse käibetõdedest” ja Brüsseli eeskirjadest. Mooramaamehed on oma töö teinud ja võivad minna. Ja mul ei ole neist sugugi rohkem kahju kui Nõukogude Liidust.

    AGA. Mulle näib, et faas 4 on käivitatud kaootiliselt. Kellelgi on kiire. Tegelikult (vist) on kõigil kiire – ameeriklastel, venelastel, rootslastel ..

    Nii kiire, et lõigatakse nurki ja lastakse üle latvade. Mis on väga hea. Täitsa võimalik, et elame üle ka selle ülevõtmiskatse. Sest aeg saab otsa.

    Aga kohalik eliit ei juhi täna sündmusi. Ja seetõttu pole nende käest ka midagi võtta – ei edasi ega tagasi. Neid ei ole mõtet ka toetada – nad on võõramaalaste lojaalsete maksukogujatena ennast tõestanud. Nautige showd – suvi tuleb palav.

  7. Noh, kui Oraval on õigus, siis loodetavasti teeb kuuspaki välja, sest mina ei arvanud, et aasta 2012 õnnestub Ansipil rahulikult õhtusse veeretada. 🙂
    https://tomp.wordpress.com/2012/01/09/toobali-arvutist-otsitakse-lastepornot/#comments

    Aga kui tõsisemalt rääkida, siis Meikar pani enda pärast muretsema. Hindan tema teguviisi tervisele kahjulikuks, sõltumata avalikustamise motiividest. Sest see on siin maal esimene korralik katse valitseva kamarilja alt vaip eemaldada. Olen varemgi maininud, et võimukaotus võrdub Reformierakonnale maavärisemisega. Nende peost elatuv seltskond on juured sügavale maasse ajanud ja süsteemi lagunemine tähendaks otsest rahalist kaotust. Aga rahal on koletu võim. Seepärast loodan, et Meikaril sujub edaspidi kõik viperusteta ja Michaliga samal tänavapoolel käimine on tõepoolest ohutu.

    Reformierakond arvestab täna rangelt, et Meikari avaldused ei ole tõestatavad. Kuid siin peitub valearvestuse oht. Nad ei tea, kui palju Meikar oma avaldusega endasarnaseid sütitas. Palju polegi vaja. Arvan, et Michal ja Lillo kiirustasid tänase õigustamisega. Erakonna propagandameistrite edasised jõupingutused said endale nii viletsa vundamendi, et neile ei pruugi enam õnnestuda midagi ehitada.

  8. Minupoolne kuuspakk on hea mõte ..

    Aga Ansip veeretab aasta õhtusse. “Rahulikult” on suhteline mõiste. Pronksiööd ei olnud “rahulikud”, aga aasta lõpus oli A. pukis nagu aasta alguseski. Aga palav oli küll – hoolimata öisest ajast.

    Kogu mu eilse pika jutu kaks pointi olid:
    1. “Haugute Vale Puu All” – “Meikari afäär” ei ole ei Reformi siseasi ega Eesti siseasi.
    2. Kellelgi on kiire. Sündmusi forsseeritakse.

    Eesti ei ole päikesesüsteemi keskpunkt – Päike on. Päikese ümber tiirleb maakera. Maakera ümber tiirleb kuu. Maakeral on suurriigid ja suurriikide ümber tiirlevad väikeriigid. Ja keegi Eestist oluliselt suurem on otsustanud sündmusi forsseerida.

    Miks nüüd? – nagu välk selgest taevast? Miks Jõks ja Meikar oma liigutused koordineerisid? Ja kuidas? Miks refostimees sellise poliitilise dünamiidi ära trükkis? Ilma Meikari poolt nimeliselt mainitud asjaosalisi hoiatamata – vabandust, neilt kommentaari palumata ..

    Kui Meikar on ravimatult vähihaige ja tahab puhta(ma) südametunnistusega surra, on mu eilne postitus jama ja tänane niisamuti. Aga kui ta pole ravimatult haige, siis teda motiveeritakse. Ja hästi motiveeritakse. Ja motiveeritakse väljastpoolt Eestit.

    Sest eestisisese motivatsiooni suudaks kapo likvideerida või vähemalt tasakaalustada. Ja reform kontrollib kapot. Või vähemalt kontrollis kolm kuud tagasi ..

    “Palju Meikar oma avaldusega endasarnaseid sütitas”. NULL. Võib-olla leidub neid kes oma parteituusalt lisanutsu küsivad – Evelin Sepp juba küsib näiteks.

    Palju on neid, keda Meikarit motiveeriv jõud suudab samuti motiveerida? Seda saame suvel teada. Kui veab, saame teada ka kes. Aga tõenäoliselt ei saa, sest igasugu tõendid tilguvad välja wikileaksi stiilis.

    Alternatiivina annab reform “motiveerijale” mida see tahab. Kiiresti ja palju. Aga pole enam palju anda. Võib-olla 100a leping RMK metsade haldamiseks. Võib-olla fosforiit. Võib-olla diktüoneema frakkimine kogu Eesti ulatuses ja eralduva gaasi eksport. Ja miski pole neist veel paketiks vormistatud.

    Ja seetõttu arvangi, et kellelgi on kiire. Või paanika. Või kõrini.

  9. ….ja “sütikuks” oli kustumatu kuulsuse omandanud “KAPO aastaramat”…

Kommenteerimine on suletud.