Ettepanek: Võtame võimu parteidelt rahva kätte tagasi…

Kõik me oleme kuulnud juba kalambuuriks kujunenud küsimust: “Kui võim on rahva käes, siis kelle käes on võim?”

Vastustki teame kõik. Võim on (võimu)parteide käes ja selle on seal partei(de)siseselt usurpeerinud ja kontsentreerinud enda kätte kitsas ring inimesi partei(de)ladvikus.

Seegi on teada, et olukorda, “tänu” võimu usurpeerinud parteiladvikute tegevusele seadusandluse “korrastamisel” oma võimu säilitamise huvides, on kehtivate seaduste raames muuta vägagi keeruline. Jääks üle vene tüüpi “valged” tänavaprotestid a la ACTA –vastased tinamütsid, aga siinmail pole enam vist kodutanumaile jäänud selliseid potentsiaalseid rahvaliidreid, kes piisaval, kriitilisel hulgal masse enda järel rahumeelselt tänavatele veaks.

Olukord on isegi nii hull, et siinsegi blogi vägagi erksa ühiskondliku närviga püsikülastajad ja kommentaatorid on langenud teatud resignatsiooni. Näide selle postituse kommentaariumist:

poobmarli :

Igavene pole muidugi miski. Minuga on vist nii, et olen sisenenud teatud ükskõiksuse ajajärku. See on tegelikult nagu enesekaitse. Sest kui mingi asi lakkamatult ärritab, siis ellujäämise nimel loobub organism varsti temale reageerimast. Nii on lihtsam elada ja täna vaatan Ansipit või Ligi juba nagu uksepiita vms.
Et need vennad lõpuks alla potsataksid, selleks on ikka konkreetset sündmust vaja. Ma ei näe täna niisugust tulemas. ESM-i õiguspärasuse menetluses on küll üht-teist põnevat olnud, kuid arvestagem võimalusega, et isegi kui riigikohus annab sellele negatiivse hinnangu, siis valitsus lihtsalt sülitab sellele. Arvan, et tänases Eestis on see võimalik ja rahvas ei tee teist nägugi. Õigemini, teeb, aga ükskord hiljem.

Ega ma isegi väga parem pole. Juba mitmendat kuud on esmakordselt selle blogi 7 aastase ajaloo juures täiesti tühi tunne. ei viitsi isegi midagi arvata, veel vähem arvamust formaliseerida ja vormistada.

seepärast kutsungi oma lugejaid üles ühiselt leida, konkretiseerida ja vormistada  lahendusi pealkirjas toodud ettepaneku realiseerimiseks.

Alustuseks pakuks järgmist:

Mulle, ja ma olen selle üle natuke isegi mõelnud, tundub olema perspektiivi ettepanekul, et järgmistel kohalikel valimistel lepiksid kohalikud aktiivsed inimesed, parteilased ja mitteparteilased, omavahel kokku selles, et valimistele minnakse kõik koos, ainult ühe, mitteparteilise valimisliidu nimekirjaga. See on täiesti kooskõlas kehtiva valimisseadusega ja tulemuseks oleks kohapealse võimu üleminek konkreetsetele, suurimat valijate toetust omavatele inimestele nende konkreetse vastutuse tingimustes. Kui see konkreetne inimene ongi juhtumisi mingi parteilane, väheneb oluliselt tema parteiline vastutus ja sellest tulenevalt ka mingi partei võimekus kohalikke protsesse vääralt, grupihuvides, mõjutada.

Mis arvate?

22 kommentaari “Ettepanek: Võtame võimu parteidelt rahva kätte tagasi…

  1. Eestile on põhiseaduslikust kriisist väljumiseks vaja erakondade ülest spetsialistide, proffide valitsust,sest ringkäendust on 20 a aretatud läbi erakondliku juhtimispüramiidi, millest tuleb lihtsalt mööda minna,mitte kulutada aega lõhkumisele,küll kukub ise kokku.Ja ministeeriumites töötavad ausad ametnikud saaksid apoliitilise ministri kaudu väljundi,kangi broilerikarja vastu.

    Ettevõtjad valivad majandusministri, kultuuriinimesed kultuuriministri, juristid justiitsministri,politseinikud siseministri jne.,sest kodanikeühendused ju toimivad ja pätistunud erakondadele on vaja nuga selga lüüa ja see agoonia lõpetada.Internetikogukond saab ju selle mõtte kasvõi tänase konverentsi kaudu rahvani viia – rahvas erakondade vastu, ega siin muud lahendust pole poliitilise pätikarja ellimineerimisel. Ege

    1. mina kommenteerisin oma nime all,lisasin ka e-maili ja arvuti tegi anonüümseks? tõesti ,tõesti

  2. OK, võtan kokku
    Nagu ma aasta alguses siinsamas kirjutasin saab Refi vastu vaid siis, kui RE sees keegi mässama hakkab. Nüüd on see juhtunud, kuigi Meikar on kolmandajärguline, kuid praktiliselt ainuke ettarvamatu tegelane seal.
    Ref on teinud ka paar neile omast detailiviga kogu juhtumis. Esiteks Meikari nii lärmakas avaldamine Postimehes. Oleks pidanud jätma ainult netiväljaandesse ja peitma teisel päeval artikkel ära. Aga Meikar on ikkagi reformierakondlane, küllap Samost arvas, et see on mingi RE juhtkonnaga kooskõlastatud salakaval strateegia vms. Teiseks oli muidugi Meikari juhtumi kajastamine hiljem ERRs ja Kukus. Oleks pidanud summutama. Julmalt. Aga ei juletud. Viga.
    Nüüd peab aga kogu Ref tegema kivinägu ja jätma muljet, et Meikar on kibestunud rahahädas wannabe, kes lihtsalt valetab. Mida nad muidugi juba teinud on. Aga sellest on vähe. Tuleb mingi uus KE-skandaal välja tuua.
    Muidugi, ma ootaks veel kümmekond päeva ja vaataks, mis seis siis on.

  3. Kusjuures hämmastav taktikaline viga oli asja prokuratuuri andmine Michali poolt. Noore poliitiku rumalus, mis võib Refile väga kalliks maksma minna. Olgu tulemus mis tahes, PR-kahju on igatahes mega. Michal oleks pidanu lihtsalt ühmana: “Iga kibestunud jobu väidete peale ei pea kohe nii leili minema.” ja kõik.

  4. kutsuks rahva 22 juunil, moodustama uuesti MAAPÄEVA ja kutsuks taas kokku eesti kongressi….. !!!…???

  5. Nautige show’d – suvi tuleb palav
    Wabariigi värk, 06. juuni 2012
    http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=19107

    Hall Orav on saanud Kesknädala esilehe staariks!
    Jeee! 🙂
    *
    A mu meelest ei ole niisugusl juhul – st. sellele blogile viitamisel – päris nimede mainimine eetiliselt õige. Kui on blogi, mida inimene peab oma nime all, siis on nii, aga kui blogis päris nimi ei kajastu, siis ei ole põhjust seda ka viitamisel mainida.

    Vot see anonüümsus on pisut selline kahe otsaga asi. Loomulikult ei ole minu tagasihoidlik isik kuidagi anonüümne. Näiteks siis, kui ma esinen elusuuruses või kirjutan kuhugi artikli oma nime all. Aga mõnikord on näiteks internetis väljendatud arvamus lihtsalt arvamus. Kui ma sinna nime ei kirjuta ja ka hiljem ei ütle, et mina olen autor … vot siis tuleneb sellest, et ma ei saa ka autorlusele pretendeerida jms. Ja mis võib-olla veelgi olulisem: sellisel juhul olen ma justkui mõista andnud, et tegeleda tuleb EELKÕIGE ANTUD TEEMAGA ja mitte sellega, kes selle mõtte välja on öelnud.

    Muidugi on kõik see vaieldav ja anonüümne ähvardamine on jälle erinev probleem, aga kui me käsitleme EELKÕIGE mingit ühisk.-pol. TEEMAT, siis mõnigi kord see anonüümsuse rikkumine nii öelda häirib diskussiooni.
    Kui me näiteks sedasama juttu siin räägiksime kusagil baaris, kus me esineme elusuuruses, siis on muidugi teine olukord.

    Nojah. Ega ma muud tahtnudki öelda, et kui anonüümne siis anonüümne ja siis peaks seda kokkulepet ka tsiteerimisel järgima.

    1. Su jutt kattub täpselt minu enda arusaamaga asjast…Ja ma ei saa aru “Kesknädala” “ajakirjanikest”, kes mu nime vastu minu tahtmist affisheerisid…Milleks? Näidata mind tubli keskerakondlasena? Kõige segasemaks teeb asja veel see, et peatoimetaja püüdis siis, kui leht juba trükki antud otsida minuga kõrvalteid kasutades nii öelda ettevabandavat kontakti.Et panid materjali ja mu nime lehte…leht juba trükis… Et nemad seal siiamaani ei teadvat minu otsekontakte…??Et nii kihvt blogi, blogipidaja täisnime teavad juba ammu…aga näiteks päises olevasse alajaotusse “Millest” pole kunagi vaadanud..
      Sealt oleks leidnud ka näite korrektsest asjaajamisest taolistel juhtudel

      1. Kui konstruida üks näide…
        Eesti Ekspress vist kuulub HHL-ile. Ja ta ise kirjutab ka mõnikord lugusid.
        Oletame nüüd, et ta kirjutab mingi loo ja keegi haagib sinna siis mingi kommentaari.
        OK. Ja oletame, et selle kirjutab mõni tuntud poliitik oma nime all. Selle kommentaari. Ja siis see tekitab kuidagi elevust millegi pärast.

        Kas nüüd sellele KOMMENTAARILE viitamisel oleks põhjust kõigepealt mainida, et see kommentaar ilmus HHL-ile kuuluvas ajalehes ja HHL-i kirjutatud loo all? Minu meelest ei oleks see kuigi asjakohane. (st. ajalehte ilmselt tuleks mainida ja … Heh. Näe, ega ma ise ka ei oska kohe kõiki asju öelda. 🙂 Aga kui ei tea, kas sobib, siis mida vähem mainida, seda parem.)

        Vot jah. Aga see on muidugi selline tajumise teema. Ja vähemalt … maeitea, igalt tropilt muidugi pole mõtetki nõuda selliseid asju, aga nö. institutsioonide esindajad peaksid seda värki oskama. See käib justkui ühiskonna juurde.

        Njah. Kõik jõuab lõpuks hariduse juurde välja. Nagu tavaliselt. 😉

        1. Eks ta üks segane ja arusaamatu värk muidugi ole…Minu praegune tööversioon toimunust on järgmine:
          Algne mõte ja käimalükkav alge oli neil vast isegi õilis: tõsta kuidagi üles terav ja vajalik teema (see “orava” esitatu)
          aga samas oli ka teine, varjatum ja kaugeltki mitte nii õilis eesmärk
          kas “kodustada” mind “Kesknädala” potentsiaalse autorina-no ääretult naiivne muidugi
          või siis kavalam käik mind arvamusavaldajana just marginaliseerida

  6. a says ……- see ei ole oluline , tähis on ,et mõte leiaks laiemat kõlapinda ja see on ka kea blogi, rohkem loeks ja avaldaks mõtteid/arvamusi…täna oli kusagil “delfi”-s “kafka analüüs”-väga hea kommentaar oli NO99 teema käsitluse all.

Kommenteerimine on suletud.