H.H.Luik: Meie bisnis on tõde
Kas ikka on?
Eesti suusatamist ja sporti üldiselt tabanud dopinguskandaal on keeratud, ja päris osavalt-peab ütlema, praktiliselt ühe mehe, kahekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu enda probleemiks. Väga inetu lugu. Oli seal mis oli, päris lõplikku tõde ei saa me siin ilmselt kunagi teada, kuid teha avalikkuse ees Veerpalu põhivastutajaks on ikka mage küll. Sportlase asi on treenida ja tippspordi tasemel tuleb ka suht vastuvaidlematult alluda treeneri, spordiarstide, kogu toetava meeskonna juhistele. Tuleb sisse süüa need tabletid, taluda neid süstlatorkeid, mida töövõime suurendamise ja taastumise kiirendamiseks vajalikuks peetakse.
Isikliku subjektiivse arvamuse kohaselt läksid meie Veerpalu toetustiimi selle valdkonna eest vastutavad liikmed erinevate (lubatud) keemiliste ainete segamisel ja Veerpalule manustamisel natuke liiale. Mingi keemiliste ainete kombinatsioon tingis kasvuhormooni plahvatusliku tõusu organismis üle WADA lubatud piiri. Unustati ära tõsiasi, et kuigi üks keemik võib meil juhtida pikaaegselt ja suht edukalt tervet riiki, on siiski vähetõenäoline, et meie siiski maailma mastaabis asjaarmastajatest ja põlve otsas tegijatest Veerpalu toetustiimi liikmetest saaksid väljapaistvad keemikud…Pole enam keskaeg, pole enam alkeemia aeg..
Siinkohal tuleme asja ajakirjandusliku kajastamise juurde. Kas ajakirjandus otsib ikka tõde?
Nimelt oli eilsel pressikonverentsil üks huvitav seik. Seal avaldas treener Alaver (vist omaalgatuslikult, mitte otseselt küsimusele vastates), ja au talle, et nad tõesti kasutasid selle kasvuhormooni taseme timmimiseks teatud lubatud preparaate. Isegi nende keemiliste ühendite nimed ütles ja ka seda otsesõnu, et ta ise kahtlustas-kahtlustab just neid preparaatide tingitud mõjusid. Alaver tahtis selgelt ja aumehelikult tuld Veerpalu pealt enda peale juhtida. Kuid….ajakirjanikud ei võtnud kuidagi vedu, neile oli tähtis just Veerpalu mõnitavate küsimustega pommitada ja tema pisaraid pildistada…
Sellise ajakirjanike ilmutatud hundimoraali (maaslamaja lõhki kiskuda) valguses peaksimegi tagasi pöörduma loo alguse ja selle ajakirjandusliku käsitluse juurde. A-proovi positiivsus sai Veerpalule, Suusaliidule ja ilmselt siis ka T.Kochi “allikale” teatavaks vist 15.veebruaril. Arvata võib, et see “allikas” ei hoidnud asja oma teada. Miks kohe asjaga välja ei tuldud. Hea küll, ei tahetud löögi alla panna Eesti suusakoondise esinemist veebruari lõpus toimunud MM-il . Enam-vähem arusaadav. Kuid hiljem? Valimised? Kas tõesti jälle poliitiline manipuleerimine Kochi ja tema selja taga seisvate jõudude poolt, nagu me nägime idarahaskandaali kajastamisel. Edasi. Miks tuldi välja just sellel nädala- ja kuupäeval, laupäeval 2. aprillil? Kas ainult selle pärast, et laupäevane leht on traditsiooniliselt suurema levikuga ja mingit löövamat teemat polnud hetkel võtta? Või kas tõesti selle pärast, et ajalehele oli teada 5. aprillil toimuv B-proovi avamine ja täiega oli olemas võimalus, et suht algusjärgus olev kasvuhormooni ülemäärase ja kunstliku suurendamise avastamise metoodika annab tõrke, ja B-proov osutubki negatiivseks…Ehk siis dopingujuhtumit polegi ja Veerpalule ei saagi enam sisse sõita…Milline huvitav lähenemine ka maffiategelastesse muidu väga empaatiliselt suhtunud ajakirjaniku poolt…
Kui ajakirjanduse ja konkreetse ajakirjaniku eesmärgiks on tõde ja ainult tõde selle ehedaimal kujul, peaks ta selle tõe avaldama kohe esimesel võimalusel. Vastasel juhul tekib põhjendatud kahtlus tõega manipuleerimises. Ehk esmatähtis pole mitte tõde, vaid see, kuidas saab seda tõde kõige kasulikumalt müüa. Kui poliitikute puhul on tõega valikuline ümberkäimine veel kuidagi aktsepteeritav, siis ajakirjanike puhul peaks lood küll teisiti olema. Pealegi, oli ju T.Koch ise see inimene, kes “idarahaskandaali” avalikustamise hetke valikut selgitas-põhjendas just ajakirjaniku eetikaga. Et ajakirjanik ei saanud talle teatavaks saanud ühiskondlikult olulist informatsiooni kauem kinni hoida.
T. Koch on peamiselt sisepoliitilistel teemadel kirjutav ajakirjanik. “Idarahaskandaali” avalikustamise-valgustamise eest teenis meie uuriva ajakirjanduse kohaliku Pulitzeri-Bonnieri preemia. Minu arvates küll natuke teenimatult, sest ajakirjanduslikku “ise jälgede ajamist” oli seal vähe. Pigem kätte saadud (kätte sokutatud) delikaatsete ja konfidentsiaalsete materjalide refereering. Milleks nüüd ümber kvalifitseeruda paljastavaks spordiajakirjanikuks? Kas oli vaja selliste meetoditega õigustada Bonnieri avanssi?
Ise ma hindan T. Kochi hoopis seetõttu, et ta on praktiliselt ainukese ajakirjanikuna käsitlenud probleeme meie parteide sisedemokraatiaga. Näiteks “äraostmatute” ja “kampsunite” võitlust, kus kasutatavad meetodid ei sea ohtu mitte ainult partei enda sisest demokraatlikku protsessi, vaid kogu ühiskonna demokraatliku arengu.
Teatud saatuse irooniana segas see IRL-i sisevõitlus ja kõrgete parteifunktsionääride sekkumine minu asukohavalla kohalikesse valimistesse natuke ka minu elu ja pöördusin ajendatuna T: Kochi järjekordsest teemaarendusest “Postimehes” siis ka otse “Postimehe” ja T. Kochi poole üsna pika meiliga (10.veebruaril ), millest väljavõtteid siinkohal avaldan
Subject:Põhimõtted kampsunite all
Toomas Puurmann
to tuuli.koch
Tere
Kirjutan Teile Vormsi saarelt, ja, nii imelik kui see võiks ka tunduda, seoses Teie artiklitega IRL (eriti Respublica tiiva) käitumisega eetilises plaanis. Kõige rohkem siis ajendatuna Teie viimasest artiklist sellel teemal.
Nimelt ilmneb järjest rohkem märke ja paistab selgemalt see, et meie, kes me siin saarel igapäevaselt elame ja varsti jälle valima läheme (et elu ikka veel paremini läheks), oleme toodud mingiks ohvriks kas siis IRL-i sisestele võimumängudele või toimub siin hoopis mingi värk maksumaksjate rahade kantimisega partei rahastamiseks.
Nimelt viimastel KOV valimistel investeeris mingi kõrvaline jõud kõvasti kohalikku võimu, tuues saarele elanike registrisse sissekirjutamise teel kolmandiku võrra uusi valijaid, kes siis hääletasid nii nagu vaja ja aitasid absoluutsele võimule linnast tulnud mehed ja nende välja valitud järeleandlikumad tegelased päris kohalike hulgast.
———–
3. nov. 2010 “Pealtnägija” käsitles neid probleeme, kuid jättis asjaosalistelt küsimata olulised küsimused . Küsimused, mis paratamatult tekivad kui võrrelda Vormsi KOV valimissituatsiooni Teiegi poolt kirjeldatud IRL juhtorganite valimistel toimunuga, mida omakorda on vaimukalt käsitlenud teater NO99 oma valimiskoolis nr. 3.
Mulle küll järjest rohkem tundub, et siin Vormsil kasutati valimiste võitmiseks täpselt samu meetodeid ja ilmselt ka samu inimesi, keda kasutati Respublica tiiva poolt võimu võtmiseks erakonnas.
Kui erakonnasisesed võimumängud ja demokraatia reeglite eiramine oma sisevalimistel võiks veel kuidagi jääda erakonna siseasjaks, siis see, kui need jokk- meetodid kantakse üle üleriigilistele ametlikele valimistele, peaks ju olema küll kuidagi tõkestatav ja ka karistatav. Kui midagi muud seadusandluse puudulikkuse tõttu teha ei saaks, siis avalikustada skeemid ju ikka saaks. Kuid nii uurimisasutused, VVK kui ka õiguskantsler laiutavad rohkearvulistele pöördumistele vaatamata ainult käsi. Isegi valijate nimekirju ainult nimede tasandil, mis lubaks legaalselt kontrollida erakondade varjatud tegevust parteisõdurite suunamisel võimu varjatud ülevõtmiseks mõnes väikevallas, ei anta mitte mingil tingimusel välja. Kuigi seadus deklareerib, et valijate nimekirjad on avalikud…
Seega, vast oleks ajakirjandusel siiski mingit võimalust ja tahtmist selle, vähemalt meie jaoks siin Vormsis, olulise teemaga tegeleda. Olen nõus igakülgselt taustainfoga selles asjas abistama kuid pole tingimata eriti huvitatud oma nime ajalehest lugema.
——
No ja edasi. Ei midagi. Isegi vastust selle kohta, et “Postimehe” ametlikule meiliaadressile saadetud meil pärale jõudis, pole…Aga pärale ta jõudis, muidu oleks tagasi tulnud…
No ei usu enam hästi (tegelikult muidugi juba päris ammu), et meie ajakirjandus otsib tõde ühiskonna üldiseks hüvanguks. Pigem laveeritakse väljaandjate ja mõnede juhtpoliitikute määratavas majandusliku ja poliitilise otstarbekuse rägastikus.
elust ja poliitikast (eriti) 
“ÄRAAETUD HOBUSED LASTAKSE MAHA”- “SEE” on vastus kogu probleemile ja mundriau päästmisele mundrikandjate poolt…
Mis puudutab Veerpalu juhtumit, siis mulle meenus meie kaasautori Halli Orava ütlus kusagil, et “keegi ei oska midagi”. Antud juhul siis kohaliku spordimeditsiini esindajad. Eks see laieneb mujalegi.
Isiklikult olen seda meelt, et kätte on jõudnud hävinguperiood. Küsimus pole ebausus, vaid selles, et esimese hooga saavutatud edu hakkab mitmes valdkonnas andma tagasilööke ja niiviisi kogu riigis. Veerpalust on väga kahju, sest tegelikult on ta ju spordimeditsiini ohver. Tahaks loota, et rahva toetus ja mõistmine annavad talle tuge. Muud ju polegi vaja, sest Norra või kus iganes ajakirjanduses jäävad tema kohta veel kauaks ilmuma nn dopingulood. Sellega peab ta nüüd elama.
Selle looga seoses aga hakkas mind huvitama, kas meil on veel kohti, kus võib jamaks kiskuda? On ikka küll. Ainus suhteliselt turvaline esitlus Eesti puhul oleks ilmselt mõni superstaar-laulilind. Kuigi ka tema puhul pole kindel, kas ta pole varem esinenud pornofilmis või Soomes traktorit ärandanud? Kõik on võimalik. Viimane aeg on sellest kujundada oma Nokia.