Ajakirjandusvabadus, Lang, Vahter, Pomerants, Kingo, Kruve ja …Soopan

Olen ka suht teraselt jälginud selle Langi allikakaitse seaduse ümber toimuvat. Ja kokkuvõttes  täiesti segaste tunnetega. Langi pidevalt eksponeeritavast ülbest näost võiks nagu  arvata, et see värk on talle mingi mäng. Igal juhul paistab ta nautivat kogu seda marionettide teatrit. Kõik võtavad aga sõna, aga Lang teab, et hääled on koos…

Samas ja igal juhul paistab ka T. Vahteril olevat õigus selles, et see seadus on seatud  eliidi ja partokraatia sigaduste paljastamise ärahoidmiseks. Tarmo Vahter esines igal juhul väga veenvalt. Peaks nõustuma ja ka nõustun. Kuid ilmselt pole ka veel  see nüüd  lõplik tõde. See langilikult kaval seadus on ju mitmeplaaniline, mitmeotstarbeline. Saa siis aru mis seal peamine eesmärk, peamine mõte.

Sest kuidagi tundus arusaadav ka minister Pomerantsi valitsuse  pressikonverentsil kõlanud seisukoht, et ajakirjandus pingutas oma valgete lehekülgedega tsipa üle ja ajakirjandus arvab endast liialt palju.

Toon selle ka siin täies mahus ära

Mul on täitsa isiklik arvamus, mina arvan, et Eesti ajalehed hindavad ennast üle. Kui lugeda tänaseid ajalehti või lugeda üleüldse ajalehti, siis selliseid juhtumeid, mille pärast nad muretsevad nö uuriva ajakirjanduse kontekstis, praktiliselt selliseid lugusid ei ilmu – või väga harva. Ja ma arvan, et lähiajaloost ega keegi suuda väga meenutada, kus tuleks kõne alla see juhtum, kus selline vajadus selle seaduse kontekstis või oht ähvardaks mõnda ajakirjanduse väljaannet. Minu jaoks on see puhas poliitika tegemine ja seekord küll ajalehtede poole pealt."
http://www.valitsus.ee/brf/index.php?id=297343&tpl=1007

Jälle võiks vast alla kirjutada. Kasvõi omaenda kogemustele (ajakirjandusega suhtlemisel) tuginedes. Tõepoolest, kus on need uuriva ajakirjanduse shedöövrid. Üht-teist varem ja ka  viimasel ajal muidugi on, nagu Kadri Jakobson “Äripäevas” , kuid juba aastaid võib seda uuriva ajakirjanduse olukorda ilmestada üheainsa sõnaga. Viletsus, nagu ka juba rohkem kui kolm aastat tagasi sai arvatud.

Uuriva ajakirjanduse tõelisteks piduriteks ja takistuseks paistab ikkagi peamiselt olema omanike ärihuvid ja omanike seotus erinevate poliitiliste jõududega ja eriti see, et omanikud ei suuda loobuda kiusatusest mõjutada oma väljaande kaudu poliitilisi protsesse. Meie konnatiigis tapab selline keskkonnamõju abitu uuriva ajakirjanduse kullese.

Ja mis asja veel segasemaks teeb, alla võiks kirjutada ka

“Postimehe” juhtkirja ja selle tagusest kommentaariumist leitud Harri Kingo seisukohavõtule.

Olemata küll Harri Kingo talendi (asju mäejutluse stiilis pikalt ja paikapanevalt ära seletada) ülemäärane austaja, peab seekord nentima, et Kingo seisukoht tundub jälle  minu enda omale suht lähedane. Asja point paistab olevat tabatud ja ta esitab selle seekord ka kokkusurutumas vormis

Harri Kingo

20.03.2010 07:09

Igasuguse demokraatia ja õiguskorra aluste alus on see, et kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed. Demokraatia pole see, kui me anname täiesti seadusevastaselt mingile grupile inimestele juriidilise immuniteedi – mingi seaduste ülese ja seaduslikkuse välise staatuse. See oleks otseselt igasuguse õiguskorra ja demokraatia vastane tegevus, mis ja lõhub meie ühiskonna aluseid.
Tõesti, ma imestan, kuidas kaasajas mõned inimesed – konkreetselt meie ajakirjanikud, kes on kutsutud meie ühiskonda parendama – võivad omada täiesti absurdseid ja infantiilseid arusaamu ühiskonnast, riigist, seaduslikkusest ja nende kestmise ja toimimise tagamise ning parendamise võimalustest. Ja nad tahavad selliste infantiilsetena olla ühiskonnale miskid "arvajad" ja "arvamusliidrid"!?
Riiki ei saa parendada, õiguskorda ei saa tugevdada neid lõhkudes ja lammutades, kellelegi mingeid absurdseid puutumatute staatusi ja õiguse üleseid privileege lubades – see peaks olema selge ilma selle üle targutamata. Meie ajakirjanikele see aga selge ei näi olevat… Nad elavad nagu mingid lapsed muinasjutus ja tahavad olla mingid Robin Hood’id, Rummu Jürid ja miskid lastefilmi kangelased, kes "pahasid" omatahtsi püüavad ja karistavad.
OK, see miski lapsik soov omada õigust karistamatult mängida reaalses elus miskit pahade tabamise luurekat on otsetee seadusetusele ühiskonnas ja demokraatia kadumisele meie riigis. Ja mitte lähenemine reaalsele paremale elule, enamale seaduslikkusele, arenenumale ühiskonnale, inimeste kasvavale õigusteadvusele.
Ajakirjandus peaks kõige muu kõrval, mida uurida, uurima loomulikult ka õigusorganite tegevust ja selle tegevuse seaduslikkust. Kuid see ei tähenda, et ajakirjandus peaks ise hakkama asendama õiguskorda ja seaduslikkust. Või veel halvem – olema väljaspool õiguskorda ja seaduslikkust.
Ma arvan, et kogu see võitlus nende lekete eest (ja mitte leketa vastu), mida ajakirjandus siin esitab, on vaid ja üksnes soov kõige tavalisema kõmuga raha teenida. Kõmu on see, mis toob lehele suurema tiraaži ja vastavalt suurema kasumi ning ajakirjanikele raha. Niisiis, ma sean kahtluse ala ajakirjanike siira soovi ühiskonda paremaks teha. Minule näib kogu see protestiaktsioon võitlemisena oma isikliku raha pärast – lekkest lekib ju puhast raha. Ma ei näe seda ühiskoonna parendamise soovi selles protestis – küll näen ma aga seda, et varjamatult ja oskamatult asetatakse oma isiklik sissetulek kõrgemaks ja tähtsamaks ühiskonna kui terviku huvidest.

Või on see kõik tõepoolest ainult võimurite ja vanade sõprade-niiditõmbajate Langi, Luige, Hõbemäe kokkumäng rahva tähelepanu kõrvalejuhtimiseks tegelikest probleemidest, nii riigi- kui trükiajakirjanduse endi,  ehk siis on tõepõhja V. Kruve EPL kommentaariumis esitatud vandenõuteoorial…

Nii-et variante Langi allikakaitse lahtimõtestamiseks on..

Lõpuks, mis veel see Soopan siia puutub…Nii palju puutub, et I.Soopaniga , omal ajal Iraagi reportaazidega silma paistnud, ja tänaseks “Lääne Elusse” maandunud ajakirjanikuga  on mul endal ebameeldiv kokkupuude. Eelneva kontekstis selles mõttes, et Soopan sobiks selleks ajakirjanikuks ja sellise ajakirjanduse esindajaks, kellega Lang ja& nii kirglikult võitleb…Viimasel ajal on see persoon  silma paistnud ainult sellega, et võitleb politseiga selle nimel, et saada politseist kätte kriminaalteavet (ehk siis selle nimel, et  siis oleks lihtsam toota “kollaseid” uudiseid) ja samas pahandab hirmsasti, kui üks tavaline blogija heidab talle ette ükskõiksust ja teatud kallutatust ühiskondlikult (vähemalt regionaalsel tasandil) oluliste teemade käsitlemisel

2 kommentaari “Ajakirjandusvabadus, Lang, Vahter, Pomerants, Kingo, Kruve ja …Soopan

  1. Mina arvan, et soov ajakirjandust ohjeldada on siiras. Varem polnud probleemi s.t ajakirjandus huilgas eksimatule doktriinile rõõmsalt kaasa. Nüüd on vundament hakanud murenema, järelikult tuleb asjaga tegeleda. Sest mis on inimeste ja ajakirjanike probleem?? Nad ei saa aru, et reformijatel on õigus! Inimene on ise süüdi, kui ta ei mõista pensioniea tõstmise vajadust, käibe- ja aktsiisimaksu tõstmise vajadust, senise tulumaksusüsteemi säilitamise vajadust jne. Ei mõisteta ka, et kriis läheb üle, kuigi selleks otseselt midagi ei tehta. Jürgen Ligi teatas ühes intervjuus, et tegelikud tegijad on Eestis vähe hinnatud võrreldes igasuguste populistidega. Loomulikult pidas ta silmas Savisaart, kes kogub absurdselt palju hääli, võrreldes ükskõik millise juhatuse liikmega Reformierakonnast. Mõned lollid ajakirjanikud ei saanud näiteks aru, miks oli vaja ühe venelase viisalugu vaikselt ära klattida… lühidalt, olete liiga lollid, et mõista, et kui riiki juhitakse targalt, siis läheb riigil hästi ja kui ei lähe hästi, siis see on ajutine, vot nii! Seega tuleb asuda protsesse mõjutama, et tark riigivalitsemine ei katkeks ja populistid ei trügiks võimule ning lollid ajakirjanikud ei kahjustaks tarkade juhtide mainet. Nad mõtlevad seda tõsiselt!

Kommenteerimine on suletud.