Maksuettepanekuid

Kuna teema on tuline, nii tuline valitsuse istumise all, et valitsus on juba toolilt püsti tõusnud...teeks omagi poolt ettepanekuid olukorra mahajahutamiseks.
Tulumaksust. Tulumaksu alandamise peatamine on muidugi samm õiges suunas. Kuid vaid kukesamm, ja sellest kaugeltki ei aita. Tulumaksu tuleb tõsta, ja sisuliselt progresseeruvalt. Kuna sõna “progressiivne” maksude ja Savisaare-hirmu kontekstis pole sünnis kasutada, võib selleks (progressiivseks maksutõusuks) jätkuvalt kasutada proportsionaalset maksusüsteemi.
Selleks kehtestame tulumaksuvaba miinimumi mediaanpalga ulatuses ja tõstame tulumaksumäära näiteks 33%-ni. Sisuliselt tähendab see seda, et kuni keskmise palga tasemeni (ja isegi natuke üle) reaalne maksu suurus väheneb, seda nulltaset ületades hakkab tõusma. Praeguse olukorraga võrreldes, muidugi. Näiteks võiks vast praegu olla see mediaanpalk kuskil 6-7000 krooni piires. Kuni sinnani, ehk siis ka vähemteeniv pool töötajaskonnast, oleks  tulumaksuvaba. Üle selle taseme küündiv palgakroon maksustataks siis 33%-ga, ehk keskmist palka (13000) saaval kodanikul on maksustatavat tulu kuskil 6-7000 krooni ja maksta tuleks sellelt umbes 2000-2300. Praegu aga maksab ta oma keskmiselt palgalt tulumaksu vähemalt 2700. Kahekordse keskmisega (26000) tulusaaja maksaks aga pea 9000 praeguse 5500 asemel. Kas see oleks hea ja õiglane. Minu arust küll. Sest jutt, et palk või tulu sõltub ainult inimese panusest ja võimetest, ei kõlba kuhugi. Palk või tulu sõltub (vähemalt meil) paljuski tutvustest ja juhustest. Kasvõi sellest, et olid õigel ajal õiges kohas. Ülejäänud ühiskond ei pea onupojapoliitikat ja kellegi vedamist või õnne ülemäära kinni maksma…
Sotsiaalmaks. Sotsiaalmaksu peaks vähendama. Pensionidele mineva osa arvelt (näiteks 5%). Selle puudujääva osa arvel sisse viia lastetusmaks ja suunata see samuti pensionifondi. Samuti taastada (küll suhteliselt väikesemääralisena) ettevõtte tulumaks- ja suunata ka see pensionifondi sotsiaalmaksu vähenemise kompenseerimiseks. Nii lastetusmaksu kui ettevõtte tulumaksu määrad peaksid olema sellised, mis mitte ainult ei kompenseeri pensionikassa vähenemist, vaid annavad sellele ka tuge. Seda tuge on lähiaastatel meil hädasti vaja. Tööjõu maksustamine väheneb ja lastetud hoolitsevad ise oma pensionipõlve eest. Samuti ettevõtjad oma töötajate pensionipõlve eest…
Aktsiisid. Aktsiisipoliitika meie väikese avatud majanduse ja euroliidu sisekonkurentsi tingimustes saab olla vaid üks: aktsiisid peavad olema minimaalsed, kõikuma siis seal lubatud alampiiri juures.Nad on meil kohati  juba niigi kõrged ja eelarvekitsikuse väiksemalgi leevenemisel peaks kaaluma nende langetamist lubatud miinimumini. Lubatud miinimumtase annab seadusliku konkurentsieelise, erinevalt sellest ettevõtte tulumaksuvabastamisega “rehepapi” tegemisest. Aktsiisitõus, kui vahend halbade harjumuste tõrjumiseks võiks jääda rikaste riikide pärusmaaks. Enne 5 rikkama riigi hulka jõudmist ei tohiks sellest juttugi olla. Muidu tõstame inflatsiooni ja vähendame konkurentsivõimet ega jõuagi sinna tõotatud maale.
Sama lugu on põhimõtteliselt käibemaksuga. Igasugu tõstmistest, isegi uisapäisa erisuste kaotamisest peaks loobuma, kaaluma peaks hoopis kas üldist alandamist või siis erisuste suurematki sisseviimist (toiduainetele väiksem määr). Märksõnadeks samuti inflatsiooni vähendamine ja konkurentsivõime tõstmine.
Ja viimaseks siis automaksust. See on koht küll, kust riik raha saaks. Kuna olukord on maksulaekumistes suht  erakorraline, võiks vast ühekordse automaksu sisse seada küll. Proportsionaalselt mootori võimsusele (kõige nõrgemad 100 krooni, kõige vingemad kuni 10000 krooni). Ja maksustada uued (esmaregistreeritavad) ning kuni kolm aastat vanad. Väikest kümnist võiks ju riik oma buumiaja autohullusest tabatud kodanikelt võtta. Lisaks võiks kaaluda luksusautode eraldi maksustamist või siis nende maksustamist ühtse luksuskaupade maksu raames. See käiks siis juba nimekirja järgi.

Ja veel vanemahüvitistest ka mõni sõna. Eks seegi tule meie kõigi maksudest. Praeguses olukorras maksimummäärast kinnihoidmine on ikka reformi poolt küüniline küll. Minu arust võiks ülempiir olla keskmise palga juures ja kokkuhoitav raha suunata selle õnnetu 300 kroonise lapsetoetuse tõstmiseks.

Täiendatud: Maamaks läks meelest ära. Kuid see on väga oluline praegusel segasel ajal, kus suure hinnalanguse tõttu võib tekkida olukord, kus välismaine spekulatiivne raha võib kerge vaevaga omandada suuri maaüksusi, ja seda mitte tootmiseks või arendamiseks, vaid hilisemaks spekulatsiooniks. Viies maa kui ressursi pikemaks või lühemaks ajaks kasutusest välja. Nii et maamaksu tuleks tõsta, lisada sinna ka kinnisvarakomponent. Samas tuleks sarnaselt tulumaksule kasutada teatud ulatuses maamaksuvabastust. Arvestusega, et minimaalne krunt (näiteks 600m2) ja sellel asuv kodu oleks kõikjal (ka Tallinn-Nõmmel) sisuliselt maamaksuvaba…Pikemalt olen sellest kirjutanud siin. Mida võidaks. Aga seda, et suur maamaks hoiab ressursi kasutuses. Niisama hoida ja igaks juhuks kokku osta pole lihtsalt mõtet. Ja maa hind vastab paremini selle hetkeväärtusele. Hind on seda kõrgem, mida effektiivsemalt ja tulusamalt saab seal midagi toota. 

Ja kokkuvõtteks: kogu maksupakett peab vähemalt hoidma üldist maksukoormust samal tasemel, pigem vähendama, kui suurendama. Küll peaks maksukoormuse ümber jagama erinevate elanikkonna gruppide vahel. Võtta tuleb ikka sealt, kus kohalt on midagi võtta. Ainult selline lähenemine tagab ka (vähemalt lootuse) maksude tegeliku laekumise…

17 kommentaari “Maksuettepanekuid

  1. Äkki alustaks sellest, et küsiks, mida selle maksutuluga üldse tehakse ja kas äkki ei oleks otstarbekam avaliku sektori kulutusi piirata enne kui asud maksudega mängima?

    Ei ole teadlik riigist, mis oleks majanduskasvu aeglustumisest või veel parem majanduslangusest välja tulnud makse tõstes, küll aga olen teadlik mitmetest, kus avaliku sektori kulutuste piiramine ja maksumäärade langetamine on seda võimaldanud.

    Maksudest. Ma lugesin, mida sa kirjutasid ja leidsin ennast mõtlemast, et kadedus on ikka üks jube asi küll.

    Sa näid soovivat märksa progressiivsemat maksusüsteemi ent miskipärast ei maini, et sarnase süsteemiga riikides on hulgaliselt soodustusi, erandeid ja tasaarveldamist. Sa oled korduvalt kirjutanud siin keskklaasist, kuid nemad oleks taolises süsteemis kõige suuremad kaotajd – piisavalt rikkad, et maksta ja piisavalt vaesed, et mitte soodustusi ja erandeid kasutada. Mida keerulisem ja ette arvamatum on maksusüsteem, seda kallim on maksude kogumine. Maksude kogumise varjatud kuludest sa juttu ei tee. Miks?

    Üks huvitav lause: “Ülejäänud ühiskond ei pea onupojapoliitikat ja kellegi vedamist või õnne ülemäära kinni maksma”

    Kahjuks ei maini sa kuskil, mida “ühiskond” siis kinni maksab? Et inimese oskuste järgi on nõudmine, et õnnestus luua edukas ettevõtte, et sul vedas ja said suure väliskliendi? Mida see ühiskond siin kinni maksab?

    Sotsiaalmaks. Võiks vähendada, kuid seda alustades ülempiiri sisse seadmisega mitte lastetusmaksuga. Lastetusmaks ei ole minu jaoks vastuvõetav juba ainuüksi sellepärast, et maksustatakse inimese põhimõttelist valikut ja sisuliselt piiratakse tema valikuvabadust. Samas oled sa väga üldsõnaline ega maini kas tegu oleks ühekordse maksuga või iga-aastasega, kas see oleneks sissetulekust või millestki muust? Lastetud hoolitsevad juba täna enda pensioni eest ise. Vastupidine väide vajab selgitust.

    Aktsiisid. Mõnega võib mängida küll (tubakas, alkohol), kuid parem kui nad ei tõuseks. Samas oleks otstarbekas välja öelda, kas aktsiisid on eelarveaukude lappimiseks või inimeste tarbimisharjumuste suunamiseks.

    Käibemaks. Mida madalamad maksud seda parem, kuid minu jaoks oleks aksepteeritav ühtne maksumäär kõigele. Üksikutele eranditele nagu arstimid ei kehtestakse mingit maksu. Meelelahutus- ja kultuuriüritused koos raamatute/ajakirjandusega läheks võrdselt muuga maksustamisele.

    Automaks. Ma pole küll mingi ekspert, kuid ma olen üpris kindel, et tagasi ulatuvalt maksude kehtestamine on põhiseaduse vastane. Kui automaks, siis aluseks CO2 mitte see kui suur on mootor või kui kallis on auto.

    Vanemahüvitis. Ma täheldan mõningast vastuolu vanemahüvitise vähendamise ja lastetusmaksu vahel.

  2. Omapärased ettepanekud. Aga ei aita. Ja ei saagi aidata. Muuseas kas igasugused pakutud numbrid põhinevad ka mingil analüüsil või lahmid niisama 33% ja 5% jne?

    Nüüd põhjustest, mis ei saa aidata.
    1. Tööealine elanikkond väheneb. Brežnevi ajal imporditud tööjõud hakkab pensionile minema. 90ndate väikesed aastakäigud hakkavad täisealiseks saama. Ja piir on lahti.

    Kui tööealine elanikkond väheneb, siis saab kulutada kohkem ainult tööviljakust tõstes. Tööviljakuse tõstmisega ei tegele mitte keegi ja seetõttu see ei saa tõusta. On täiesti ükskõik kuidas tulusid ümber jagada või jagamata jätta. Majandus tervikuna peab kokku tõmbuma.

    2. Kaader kes meid juhib (võttmepositsioonid nii era kui riigisfääris) on sama kes Brežneviaegse NSVLi pankrotti ajas. Ansip ja Savisaar, Rüütel ja Reiljan, Vähi ja Sillari jne.

    Nad ei suutnud ära majandada ka siis kui neil juurdepääs Siberi naftale ja gaasile. Venemaa on selles suhtes meist ees – nad on vahetanud parteilased sõjaväelaste vastu. Punt kes NSVLi pankrotti ajas on seal löödud juhivatelt positsioonidelt minema. Meil mitte.

    3. Globaal-liberaalne majandusmudel on pankrotis. Praegu räägitakse langusest ja eeldatakse vaikimisi, et sellele järgneb uus tõus. Võimalik, aga mitte enne kui on leitud energiaallikas, millega seda mudelit ringi ajada. Praegu seda allikat ei ole. Seega langus kestab kaua. Googelda “peak oil”.

    4. Venemaa. Venemaa kavatseb võtta käimas olevast ülemaailmsest kriisist maksimumi. Juhtkond seal on pädev, energiline, distsiplineeritud ja halastamatu. Seega ei saa loota, et ükskõik kelle tehtavad vead inimarmastuse nimel ära kasutamata jäetakse.

    Kokkuvõte: Loota majanduskasvule ja kulutusi suurendada on viga. Kõik plaanid peaksid eeldama majanduse (loe: elanikkonna – nii era kui riigi – käsutuses olevate vahendite)30-50 protsendilist vähenemist järgmise 5 aasta jooksul. Eriti energia osas. Lisamaksustamine mistahes kujul ei anna tulemusi. Ümberjagamine ei anna tulemusi.

  3. Hall Orav:

    “Globaal-liberaalne majandusmudel on pankrotis.”

    Kas selle väite taga peale trükimiseks kulutatud aja ka midagi on?

  4. Selleks kehtestame tulumaksuvaba miinimumi mediaanpalga ulatuses ja tõstame tulumaksumäära 33%. /—/ Näiteks võiks vast praegu olla see mediaanpalk kuskil 6-7000 krooni piires. Kuni sinnani oleks siis kõik maksuvaba. Üle selle taseme küündiv palgakroon maksustataks siis 33%-ga, ehk keskmist palka (13000) saaval kodanikul on maksustatavat tulu kuskil 6-7000 krooni ja maksta tuleks sellelt umbes 2000-2300. Praegu aga maksab ta oma keskmiselt palgalt tulumaksu vähemalt 2700. Kahekordse keskmisega (26000) tulusaaja maksaks aga pea 9000 praeguse 5500 asemel.

    Kõik proportsionaalse tulumaksu ettepanekud tunduvat olevat samas stiilis: umbes kuni keskmise palga saajad ei maksa mitte midagi või ainult väheke, ja palju raha võtame “kuradi rikkuritelt”. Aga siin on probleem, et neid “kuradi rikkureid” on Eestis ikkagi väga vähe, ning nendelt suure protsendi korjamine ei suudaks eelarvet täita. Kas sinu pakutud arvud arvestavad, kuidas muutuks laekuv tulumaks sinu skeemi puhul?

    Kunagi ma otsisin maksu- ja statistikaameti lehelt infot selle kohta, kuidas jaotuvad eesti inimesed sissetulekute lõikes, aga ei leidnud. Kui keegi selle infoga välja tuleb, võin teha veebilehe, kus igaüks oma maksuidee tagajärgi mudeli peal katsetada saab. Kõige parem oleks algandmeteks tabel, kus on näiteks iga 1000kr vahemiku kohta kirjas, kui palju inimesi Eestis täpselt nii suurelt tulult makse maksab.

    Kas see oleks hea ja õiglane. Minu arust küll. Sest jutt, et palk või tulu sõltub ainult inimese panusest ja võimetest, ei kõlba kuhugi. Palk või tulu sõltub (vähemalt meil) paljuski tutvustest ja juhustest. kasvõi sellest, et olid õigel ajal õiges kohas. Ülejäänud ühiskond ei pea onupojapoliitikat ja kellegi vedamist või õnne ülemäära kinni maksma…

    See on minu arvates suhtumine, mille korral Eesti majandus kunagi ei tõusegi, ehk langeb ka 5 vaesema Euroopa riigi hulka.

    Elus ongi palju juhuslikku, eriti äris. Aga väga palju saab ära teha selle juhuse enda kasuks kallutamisega: teha unetult tööd oma ettevõte kallal, tutvuste hankimiseks, turuuuringuid just õigel ajal õige tootega äri alustamiseks. Eestis ei ole vaja praegu rohkem panustada haridusele, teadusele, innovatsioonile, millel pole minuarust häda midagi. Vaid just nimelt ettevõtlikusele ja riskimisele hea maine andmisele. Muidugi peab olema ka sotsiaalselt “õiglane” sellest ebatõenäoliselt, aga väga palju teenida, sest miks muidu üldse riske ette võtta? Siis julgeks igaüks proovida asutada oma äri, sinna ka oma säästud ja investorite raha panna, ja läbikukkumise korral olla julge ja kogemusega ettevõtja, mitte luuser. Küll 3. või 4. kord ka õnnestub ja teenib eelmised kahjud kuhjaga tagasi. Kui ei õnnestu, siis paha lugu, aga vaid riski võtmise ja sellest ebatavaliselt palju teenimise sotsiaalselt heaks kiitmisega saab majandust sütitada.

    Inimesele, kes ei julge riskida sellega, et 3 aastat ja kõik senised säästud ebaõnnestunud startupi alla paned, võib see ehk ebaaus tunduda, et teised meeletuid kasumeid saavad (enamus kusjuures ei saa, vaid mõned töökad ja õnnega kokku sattunud). Aga ka talle on teiste riskimine ja majanduse kasv kasulik, sest ainult edukatel firmadel on tööd pakkuda ja raha kõrget palka maksta. Ja edukad maksavad inimese kohta nagunii rohkem maksudeks, mille hüvesid kõik kasutada saavad. Parem on olla poole vaesem kui tulumiljonär kui võrdselt ja “õiglaselt” natuke vaesem kui ministripalgasaaja. 🙂

  5. Jüri Saar,

    kogu teema on veidi liiga mahukas, et seda internetti kirja panna. Majandusmudelit olete kindlasti oma silmaga näinud: rahvusvaheliselt laiali määritud pensioni ja muud fondid. Laenu ja liisingulepped millele tehakse “financial engineeringut”. CDO-d ja CDO-ruudud. jne

    Mille lühikokkuvõte on et kogu raha mis suudetakse teenida, laenata, varastada või kerjata antakse “finantsanalüütikute” kätte, kes paigutavad seda oma parema äranägemise järgi.

    Ainuke kontrollmehhanism on aktsia/võlakirja/muu väärtpaberi kurss börsil, sest riiklikel struktuuridel puudub ülevaade, vahendid ja soov üldse midagi asjast teada või öelda.

    Selle börsi toimimise eeldused on osutunud valeks ja seetõttu on tagajärjeks kogu börsi väärtuse piiramatu lähenemine nullile. See ei toimu üleöö. Süsteem on suur ja selle lagunemine võtab aega. Üleeile Fanny Mae. Eile Lehman Bothers. Täna midagi muud.

    Taustaks panen lingi, mis illustreerib börsi ja panganduse usaldust üksteise vastu.

    http://www.federalreserve.gov/newsevents/press/monetary/20080914a.htm

    excrept/

    The collateral eligible to be pledged at the Primary Dealer Credit Facility (PDCF) has been broadened to closely match the types of collateral that can be pledged in the tri-party repo systems of the two major clearing banks. Previously, PDCF collateral had been limited to investment-grade debt securities.

    /end excrept

    USA föderaalreserv ei ole KUNAGI aktsepteerinud tagatisena eraisikute võlakirju. IMHO näitab see, et Federal Reserve ei ole enam “lender of last resort” vaid on “the only lender in town”.

    Pangad peavad lahti olema, sest ühiskonna toimimine sõltub neist. Pankadel raha ei ole, sest keegi pole nõus hoiustama/laenama vajaminevaid koguseid. Noh, siis “võtke” sellest masinast mis raha trükib, tagatiseks tooge mingi paber. Selline paber mida suudate tuua. Pankrott.

  6. Teoreetiliselt saabub pankrott on siis, kui võetud kohustused ületavad varasid.

    Praktiliselt saabub pankrott siis, kui saabub keegi kohustusi tõendava paberiga ja nõuab kohustuse täitmist. Ja seda kohustust ei ole võimalik täita.

    Pankroti praktilise saabumise vastu võitlemisele ongi praegu pühendunud kõik maailma keskpangad.

    Tänane ohver muide on AIG. Soovitan muide tagasivaadet selle ülevõtmise viimastest päevadest.

    Veel reedel räägiti 40st miljardist (mida on vaja KOHE), nädalavahetusel sai sellest 50. Esmaspäevaks oli vaja 75. Ja nüüd on sellest saanud 85 miljardit. Dollarit muide.

  7. Radikaalsem l2henemine.
    1. Kaotada prantslaste v2lja m6ldud idiootsus nimega k2ibemaks. T2ielikult! Esiteks on selle maksmise, kogumise, kontrollimise ja tasarveldamisega seotud meeletu kogus kaudseid kulusid. Teiseks on see igasugu petturlusele ja nihverdamisele ideaalne pinnas. parem kui seda yldse poleks.
    2. T6sta yksikisiku tulumaksu 18% — kaubd peaks k2ibeka kadumisel odavnema rohkem kui 18% (mida pikem ahel tootjast tarbijani seda rohkem) seega v6iks inimestele rohek raha k2tte j22da.
    V6idu saaksime ressursipealt mispraegul2heb k2ibeka korjamisele.

  8. Ainuke kontrollmehhanism on aktsia/võlakirja/muu väärtpaberi kurss börsil, sest riiklikel struktuuridel puudub ülevaade, vahendid ja soov üldse midagi asjast teada või öelda.

    Heh!

    Täpsuse huvides olgu õeldud, et kriis sai alguse teadaolevalt halbade kinnisvaralaenude (subprime mortgages) ja nende baasil kokku klopsitud esoteeriliste finantsvahendite turult. Mis on tõepoolest reguleerimata. Praeguseks on jama levinud ka nendele turgudele, mis ON reguleeritud, niivõrd-kuivõrd.

    Kinnisvara hind ‘meerikamaal aga muudkui langeb, esoteeriliste finantsvahendite tõttu ei ole ka päris selge, kui suur osa investeeringutest on tegelikult hapuks läinud… Nii et tantsu ja tagaajamist peaks finantsturgudele jätkuma veel pikaks ajaks 😉

    PS. Börsil kiskus täna jälle paanikaks, S&P 500 langes 4,71%, Dow ja Nasdaq kukkusid samuti. Uue tulijana sai märgi maha Morgan Stanley, mille aktsiate hind langes 30%, A.I.G’st rääkimata…

  9. .. ja täna siis Lloyds’i HBOSi ülevõtmine .. huvitav mida homne toob ..

Kommenteerimine on suletud.