Kuna teema on tuline, nii tuline valitsuse istumise all, et valitsus on juba toolilt püsti tõusnud...teeks omagi poolt ettepanekuid olukorra mahajahutamiseks.
Tulumaksust. Tulumaksu alandamise peatamine on muidugi samm õiges suunas. Kuid vaid kukesamm, ja sellest kaugeltki ei aita. Tulumaksu tuleb tõsta, ja sisuliselt progresseeruvalt. Kuna sõna “progressiivne” maksude ja Savisaare-hirmu kontekstis pole sünnis kasutada, võib selleks (progressiivseks maksutõusuks) jätkuvalt kasutada proportsionaalset maksusüsteemi.
Selleks kehtestame tulumaksuvaba miinimumi mediaanpalga ulatuses ja tõstame tulumaksumäära näiteks 33%-ni. Sisuliselt tähendab see seda, et kuni keskmise palga tasemeni (ja isegi natuke üle) reaalne maksu suurus väheneb, seda nulltaset ületades hakkab tõusma. Praeguse olukorraga võrreldes, muidugi. Näiteks võiks vast praegu olla see mediaanpalk kuskil 6-7000 krooni piires. Kuni sinnani, ehk siis ka vähemteeniv pool töötajaskonnast, oleks tulumaksuvaba. Üle selle taseme küündiv palgakroon maksustataks siis 33%-ga, ehk keskmist palka (13000) saaval kodanikul on maksustatavat tulu kuskil 6-7000 krooni ja maksta tuleks sellelt umbes 2000-2300. Praegu aga maksab ta oma keskmiselt palgalt tulumaksu vähemalt 2700. Kahekordse keskmisega (26000) tulusaaja maksaks aga pea 9000 praeguse 5500 asemel. Kas see oleks hea ja õiglane. Minu arust küll. Sest jutt, et palk või tulu sõltub ainult inimese panusest ja võimetest, ei kõlba kuhugi. Palk või tulu sõltub (vähemalt meil) paljuski tutvustest ja juhustest. Kasvõi sellest, et olid õigel ajal õiges kohas. Ülejäänud ühiskond ei pea onupojapoliitikat ja kellegi vedamist või õnne ülemäära kinni maksma…
Sotsiaalmaks. Sotsiaalmaksu peaks vähendama. Pensionidele mineva osa arvelt (näiteks 5%). Selle puudujääva osa arvel sisse viia lastetusmaks ja suunata see samuti pensionifondi. Samuti taastada (küll suhteliselt väikesemääralisena) ettevõtte tulumaks- ja suunata ka see pensionifondi sotsiaalmaksu vähenemise kompenseerimiseks. Nii lastetusmaksu kui ettevõtte tulumaksu määrad peaksid olema sellised, mis mitte ainult ei kompenseeri pensionikassa vähenemist, vaid annavad sellele ka tuge. Seda tuge on lähiaastatel meil hädasti vaja. Tööjõu maksustamine väheneb ja lastetud hoolitsevad ise oma pensionipõlve eest. Samuti ettevõtjad oma töötajate pensionipõlve eest…
Aktsiisid. Aktsiisipoliitika meie väikese avatud majanduse ja euroliidu sisekonkurentsi tingimustes saab olla vaid üks: aktsiisid peavad olema minimaalsed, kõikuma siis seal lubatud alampiiri juures.Nad on meil kohati juba niigi kõrged ja eelarvekitsikuse väiksemalgi leevenemisel peaks kaaluma nende langetamist lubatud miinimumini. Lubatud miinimumtase annab seadusliku konkurentsieelise, erinevalt sellest ettevõtte tulumaksuvabastamisega “rehepapi” tegemisest. Aktsiisitõus, kui vahend halbade harjumuste tõrjumiseks võiks jääda rikaste riikide pärusmaaks. Enne 5 rikkama riigi hulka jõudmist ei tohiks sellest juttugi olla. Muidu tõstame inflatsiooni ja vähendame konkurentsivõimet ega jõuagi sinna tõotatud maale.
Sama lugu on põhimõtteliselt käibemaksuga. Igasugu tõstmistest, isegi uisapäisa erisuste kaotamisest peaks loobuma, kaaluma peaks hoopis kas üldist alandamist või siis erisuste suurematki sisseviimist (toiduainetele väiksem määr). Märksõnadeks samuti inflatsiooni vähendamine ja konkurentsivõime tõstmine.
Ja viimaseks siis automaksust. See on koht küll, kust riik raha saaks. Kuna olukord on maksulaekumistes suht erakorraline, võiks vast ühekordse automaksu sisse seada küll. Proportsionaalselt mootori võimsusele (kõige nõrgemad 100 krooni, kõige vingemad kuni 10000 krooni). Ja maksustada uued (esmaregistreeritavad) ning kuni kolm aastat vanad. Väikest kümnist võiks ju riik oma buumiaja autohullusest tabatud kodanikelt võtta. Lisaks võiks kaaluda luksusautode eraldi maksustamist või siis nende maksustamist ühtse luksuskaupade maksu raames. See käiks siis juba nimekirja järgi.
Ja veel vanemahüvitistest ka mõni sõna. Eks seegi tule meie kõigi maksudest. Praeguses olukorras maksimummäärast kinnihoidmine on ikka reformi poolt küüniline küll. Minu arust võiks ülempiir olla keskmise palga juures ja kokkuhoitav raha suunata selle õnnetu 300 kroonise lapsetoetuse tõstmiseks.
Täiendatud: Maamaks läks meelest ära. Kuid see on väga oluline praegusel segasel ajal, kus suure hinnalanguse tõttu võib tekkida olukord, kus välismaine spekulatiivne raha võib kerge vaevaga omandada suuri maaüksusi, ja seda mitte tootmiseks või arendamiseks, vaid hilisemaks spekulatsiooniks. Viies maa kui ressursi pikemaks või lühemaks ajaks kasutusest välja. Nii et maamaksu tuleks tõsta, lisada sinna ka kinnisvarakomponent. Samas tuleks sarnaselt tulumaksule kasutada teatud ulatuses maamaksuvabastust. Arvestusega, et minimaalne krunt (näiteks 600m2) ja sellel asuv kodu oleks kõikjal (ka Tallinn-Nõmmel) sisuliselt maamaksuvaba…Pikemalt olen sellest kirjutanud siin. Mida võidaks. Aga seda, et suur maamaks hoiab ressursi kasutuses. Niisama hoida ja igaks juhuks kokku osta pole lihtsalt mõtet. Ja maa hind vastab paremini selle hetkeväärtusele. Hind on seda kõrgem, mida effektiivsemalt ja tulusamalt saab seal midagi toota.
Ja kokkuvõtteks: kogu maksupakett peab vähemalt hoidma üldist maksukoormust samal tasemel, pigem vähendama, kui suurendama. Küll peaks maksukoormuse ümber jagama erinevate elanikkonna gruppide vahel. Võtta tuleb ikka sealt, kus kohalt on midagi võtta. Ainult selline lähenemine tagab ka (vähemalt lootuse) maksude tegeliku laekumise…
elust ja poliitikast (eriti) 
Maaslamajaid küll ei lööda aga ..
Pankrotiteema jätkub.
Nüüd keelatakse “lühikeseks müümine”. “Ajutiselt”.
http://www.cnbc.com/id/26781646
Augustis keelas SEC “ajutiselt 19 finantsasutuse lühikeseks müümise. Märkus: See ei ole aindanud ei Lehman Brothersit ega AIGd.
Veidi hiljem keelas Suurbritannia valitsus “ajutiselt” finantsettevõtete lühikeseks müümise. Paremaks pole sellest midagi läinud aga võibolla hoiti ära midagi halvemat.
Nüüd on siis päevakorras “ajutine” totaalne keeld USAs..
Meenutades kaugemat minevikku siis ..
Kevadel hakati andma pankadele föderaalreservist “ajutisi” 10+ miljard laene. Suvel seda paraktikat “ajutiselt” pikendati. Suurendati nii laenuperioodi pikkust, osalejate hulka kui ka laenatavaid summasid. Tagatisi “ajutiselt” vähendati. Viimati 14 septembril.
Teises teemas kommenteeritakse EEKi võimalikku devalveerimist. Juhiksin tähelepanu ühele selle veel nimetamata tagajärjele.
1. Hetkel läheb selle järjest kasvava finantsmaailma musta augu toitmiseks umbes 6% Eesti palgafondist. II pensionisamba kaudu.
2. Eestis mõõdetakse sambaid kroonides aga nimetatud musta auku toidetakse dollarite ja eurodega.
3. Krooni devalveerimisega kaasneb selle USDs ja EURs mõõdetava rahavoo vähenemine.
4. Kuigi Eesti on väike, siis ikkagi räägime me kuuest protsendist 600k inimese palgafondis.
Järeldus: Eesti kroonil võib olla toetajaid finantsmaailma vägevate seas. Selliseid, kelle tahtmine käib üle Neivelti arvamusest ja EV riigikassa vajadustest.
Jah, enamuse “halli orava”mõttekäikudega tuleb nõustuda. Ka selle viimase kommi mõttega, et jama pole veel kaugeltki lõppenud…Ja viljad valmivad…Praegu määravad ju kõike spekulandid. Turgude volantiivsus on kohutav, vist enneolematu. Eks kauemalt asja jälginud ja ajalugu uurinud teavad täpsemini öelda, ma siin asjaarmastaja vaatleja teadmiste baasilt.
aga mõne asjaga pole päris nõus:
“Orav”: Loota majanduskasvule ja kulutusi suurendada on viga.
Majanduskasvule loota lähema kahe-kolme aasta perspektiivis on muidugi viga. Lausa kuritegelik viga, sest annab majandussubjektidele valesid signaale. Ja raskused võimenduvad. Kuid kulutama riigi elutähtsatele funktsioonidele peab. Kui tahame seda riiki siin pidada. Ja kriitiliselt elutähtsatele, milleks on minu arvates haridus ja teiseks regionaalne jätkusuutlikkus, peaks kulutama isegi ennaktempos. Haridus tagaks tulevikus jätkusuutliku inimkoosluse ja regionaaltasandil elu säilitamisele pealemaksmine selle, et sellel tulevasel inimkooslusel oleks koht, kus elada, töötada, areneda. Kui me ei maksa peale maal elu ülevalhoidmisele, viib see kokkuvõttes maa hinna drastilisele langusele ja maa ülesostmisele välisriikide spekulantide poolt. See, et välismaal elavad ja töötavad eestlased saavad kunagi rikkaks ja ostavad maa tagasi, on ohtlik ja täitumatu illusioon.
Ühesõnaga, raha on riigil siiski vaja, ja mitte vähe. Selle kogumiseks on pea kõik vahendid head, isegi maksude tõstmine , aga eriti maksukoormuse ümberjagamine
Seepärast ei ole kategooriliselt nõus “orava” väitega , et
” Lisamaksustamine mistahes kujul ei anna tulemusi. Ümberjagamine ei anna tulemusi.”
Sest see on puhas paniköörlus ja maailmalõpukuulutamine. Tuleb otsida teid, kasvõi ebatraditsioonilisi, maksupoliitika selliseks muutmiseks, et üldise maksukoormuse taseme enam-vähem säilitamisega jagada koormus ümber maksustamissubjektide vahel nii, et võtta rohkem neilt, kellelt on ka majanduslanguse perioodil midagi võtta. Kapitali piiramatule väljavoolule tuleb panna piir.
Ja mis puutub krooni devalveerimisse, siis jah, maailma rahanduse praegune olukord ei soodustaks praegu seda ettevõtmist. Võib nullida hetkega sellest saadava kasu. Kuid lugu on vist juba nii kaugel, et krooni devalveerimine muutub lähima poole aasta jooksul siseriiklikult hädatapuks. Mul on miskipärast selline karvane tunne, et me praegu sööme juba neid paljukiidetud reserve, eelkõige kassareservi. Sest teist negatiivset lisaeelarvet ju ei tehtud, kuigi on tunnistatud kassavoogude jätkuvat negatiivsust. Riigiasutused aga kulutavad täiega …Aasta lõpuks on kõik läbi löödud…ja uue aasta maailma rahanduse olukord võib vabalt olla selline, et keegi ei annagi (isegi riigile) vähegi mõistlikel tingimustel mingit laenu. Jääb üle vaid devalveerimine…
Seepärast ei ole kategooriliselt nõus “orava” väitega , et
” Lisamaksustamine mistahes kujul ei anna tulemusi. Ümberjagamine ei anna tulemusi.”
/tsitaadi lõpp
Vabandan mitmeti mõistetava teksti eest.
Lisamaksustamisena pidasin silmas riigieelarve osa (%) kasvatamist üldises majanduspirukas. Ümberjagamise all pean silmas maksukoormuse ümberjagamist (mitte vahendite ümberjagamist riigikassa kaudu).
Proovin uuesti.
Kui majanduspirukas jääb väiksemaks (majanduslangus), siis selleks, et riigi osa pirukas (“üldise maksukoormuse tase”) jääks proportsionaalselt samaks, peavad riigi kulutused vähenema. Proportsionaalselt majanduslangusega. Kui need ei vähene, siis elanikkonnal tervikuna maksukoormus kasvab. Ükskõik kas neid kulutusi finantseeritakse laenude, uute maksude või millegi muuga. Murul käimise eest trahvimisega näiteks.
Praeguseks on suur osa elanikkonnast (maksustamissubjektid) oma kulude ja tuludega suhteliselt kinni jooksnud. St. kulutavad ära kõik mida teenivad. Kui suurendada kütuseaktsiisi hakkavad nad toa soojana hoidmise nimel sööma kassitoitu ja kogutavate maksude summa (kütuseaktsiis+käibemaks toidult) ei kasva. Surm ka ei võta sealt, kus ei ole.
Inimesi ja ettevõtteid läheb pankrotti suht regulaarselt juba praegu. Väidan, et lisamaksustamine kiirendab seda protsessi ja lõpptulemusena kogutav summa ei kasva.
“Kapitali piiramatule väljavoolule tuleb panna piir.” Ummm… Vist ei ole teostatav. Kapitali vaba liikumine on millise organisatsiooni aluspõhimõte?
Paniköörluses ja maailmalõpukuulutamises ei tunnista ennast süüdi. Pigem ennustan elu-olu umbes nagu 50ndatel. Elu läheb edasi, aga kitsas on. Tuleb elada 4kesi 50m2 korteris, sest suurema eest ei jaksa maksta. Ei jaksa maksta ka Iirimaal. Liiklusummikud vähenevad. Lõhkine särk on suurem häda kui lõhkine põlv. Sest särk ei parane ise. Sedasorti kitsikust. Näljahäda ei ole Maarjamaa pinnal olnud põhjasõjast saadik. Ei tule ka nüüd.
Neile kes peavad praegust elatustaset inimõiguseks on see muidugi julm shokk. Nii siin kui Ameerikas. Kes mäletab kuidas potipõllundus töötab, kuidas puid lõhkuda, oskab midagi oma käte ja mõistusega teha ning pole tarbimislaenuga Austraalias käinud, selle jaoks ei muutu just palju. JUHUL KUI valitsus oma tegevusega ei tee isetoimimist võimatuks. Näiteks maksustades potipõllunduslikku maad stalinliku kolhoosirajamise innukusega. Või subsideerides küttepuudest “rohelise” elektri tootmist ja eksporti Soome.
Ja rahvas ei lähe kuhugi. Kui siin on kitsas ja Belgias buum, siis minnakse. Aga kui Belgias on samuti kitsas ja immigrandid põletavad autosid – siis ei ole sinna asja.
Minupoolseks teema lõpetuseks.
Igasugused reservfondid võib IMHO maha kanda. Need on tehniliselt pankrotis. Praktiliselt saavad nad olema pankrotis siis kui tuleb minister paberiga “volitatud võtma sellest reservfondist miljard krooni”. Ja ei ole anda. Sellepärast sealt ei võetagi.
Need rahad paigutati ju konservatiivselt. Ja “konservatiivselt” tähendab AAA reitinguga võlakirju ja rahaturufonde. Lehman Brothersil näiteks oli AAA reiting. Enne pankrotti. Ja rahaturufondidele võlgnes ta kümneid miljardeid dollareid ja eurosid. Aga sellest pole hullu, sest need laenud olid kindlustatud. Kindlustusfirmas AIG. Millel oli ka AAA reiting. Enne kui USA valitsus selle kaks päeva tagasi üle võttis.
Täna räägib USA saadik Eesti majandusministrile, et:”Onu Sam valvab isiklikult, et teie rahaga midagi ei juhtu. See on sama hea kui pangaarvel olemas. Lihtsalt et tööd on väga palju ja kas te paneks oma eelarve kokku ilma nende arvete torkimisega tööd juurde tegemata. Kohe kui see ajutine kriis läbi saab ja majanduskasv taastub maksame kõik välja koos protsentidega. Ausõna.”
jajah, jälle peaaegu kõigega nõus. Välja arvatud kaks asja:
1. et elu läheb tagasi 50-ndate olustikku ja tasemesse (no ei usu kuidagi, mäletan ise (kuigi ähmaselt)) ja
2. et polegi midagi teha. Kõik läheb ettemääratult. Ma siiski jään arvamusele, et alati on midagi teha. Ja tuleb midagi teha. Ja need ülalpool toodud ettepanekud on just sellepärast tehtud. Ei maksaks nende üle ironiseerida ironiseerimise enda pärast, või siis mingi majandustsüklilisusele tugineva ajaloolise determinismi seisukohalt, et midagi pole teha, kõik on p…ses niikuinii…
Taas maamaksustamisest ja selle hinna tõusust: kui maamaks kerkib tavainimesele normaalsest tasemest kõrgemale, siis hakkavad levima naabritevahelised hõõrumised.
Nimelt paljudes kohtades on maad mõõdetud selliselt, et looduslike käänakuid ei arvestatud. Nii on näiteks mõnes külas kaardi järgi külatee või vallatee joonlauaga tõmmatud, aga tegelikkuses teeb, ütleme kas mõne puu, heki vms, kõrval väikese jõnksaku, tungides suuremal või väiksemal määral naaberkrundi sisse.
Juhul kui maamaks kerkib üle mõistuse kalliks, jätame siin sihukese lalina a la 600 ruutu linnas (vs 2ha maal) on maksuvaba (kui seda seadust pole vastu võetud, siis on see juba spekulatiivne õrritamine), võin ma kihla vedada, et naabritevahelised hõõrumised alles algavad.
Hakatakse poste (piirdeid jms.) püsti panema plaani järgi, a la: ei huvita, kust tee läheb ja kuidas sinna saab, mina panen postid plaani järgi. Maksa selle teelõigu eest, siis pääsed oma krundile. Kui ei, siis lenda kas või “Concorde”-ga.
Mul hakkas peas keerlema üks mõte: omal ajal, kui suur erastamine käis, jagati neile, kes nimetasid ennast heauskseteks, põlistalude arvelt 2ha suuruseid maalappe, mis ei kuulunud tagastamisele endistele omanikele või nende järglastele. Nüüd küsimus: kas tehakse järjekordne kingitus uusmaasaajatele, vabastades nad maamaksust?
See juba on liiast.
Mina teeksin sellisel juhul ettepaneku üldse maamaksust loobuda.