Kas oled kodanik või "ajakirjanik"-Vol 2

Mõni päev tagasi käsitlesin siin meie uuriva ajakirjanduse kriitika kontekstis üht ammust lugu, ikka sedasama siin. Kuna asi jäi kindlasti veel väga segaseks, jätkan siin kogu loo sisulise tausta avamist. Madis Jürgen on oma suhtumise ja arusaamise tegelikult kokku võtnud oma loo esimeses lõigus: Agneta Tomingale, kõige vanemale puhtatõulisele rannarootslasele tehti Vormsi vallavõimude poolt kõvasti liiga. Edasine Jürgeni tekst ja otsitud detailid püüavad seda teesi ainult tõestada. Asja olemuse sisulist avamist, isegi erinevate poolte arvamuste ärakuulamist pole.

Et Agnete Tomingale tehti liiga, on kurb tõsiasi. Kuid liiga oli talle tehtud nende varasema 12 aasta jooksul, kui tollased vallavõimud väntsutasid teda maade tagastamise kadalipus. Jürgen paneb aga joonelt kogu vastutuse artikli ilmumise perioodi vallavõimu juures olevatele inimestele, kes tegelikult selles väntsutamises üldse ei osalenud, ega saanudki osaleda. See Madis Jürgeni lugu sai olla ainult tellimuslugu asjas tegelikult süüdiolnutelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Nüüd võin seda juba julgelt väita tänu hiljem selgunud asjaoludele. Madis Jürgen tuli omal ajal vormiliselt uurima neid asjaolusid, kuid ta ei kavatsenudki seda ausalt teha.

2002.a. 1. juulist hakkas kehtima Vabariigi Valitsuse määrus, mis pidi kuidagi reguleerima pikale veninud omandireformi seda tagastamise osa. Sest palju asju oli jäänud omandireformi senise 12 aasta jooksul lootusetult ripakile. Osa kunagi tagastamisavalduse esitanud inimesi (nn. subjekte) oli vahepeal surnud, osa kuskil vanadekodus unustuse küüsis…Vormsi “subjektid”  olid kohaliku omapärana veel mere taga teises riigis valdavalt tollesama meretaguse riigi kodanikena…Täiesti arusaadav, et selliseid ripakile jäänud asju oli Vormsis suhteliselt rohkem. Sest eks oli ka “subjektide” huvi selle meretaguse maa järgi väiksem… ja asjaajamine meie bürokraatiaga pidi ju olema ka veel riigikeelne…Siinkohal tuleb kohe öelda, et vast ainuke seadus, mida Vormsis rootslastest subjektidega rikuti, oli see riigikeele seadus.

Omandireformiga tegelevad riikliku ülesande täitmise raames kohalikud omavalitsused. Mingit omaloomingut olla ses mõttes, et sellele annan maad, ja sellele mitte, siin olla ei saa. Seda peab tagama seaduse tekst ja mõte ning kohapealse riigi huvide esindaja, maavalitsuse karm järelevalve. Seaduses antud tegevusjuhend oli selline: 

Kohalik omavalitsus teatab tähtaja koos käesolevas korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Kui tähtaegselt ei ole võimalik maa tagastamise toiminguid lõpule viia, võib kohalik omavalitsus enne tähtaja möödumist otsustada tähtaja pikendamise. Õigustatud subjekt võib taotleda tähtaja pikendamist, näidates ära takistavad põhjused ja esitades tõendid nende olemasolu kohta. Kui kohalik omavalitsus leiab, et toimingute tegemata või lõpetamata jätmine ei olenenud õigustatud subjekti tahtest, pikendab ta maa tagastamise toimingute lõpuleviimise tähtaega. Kui näidatud takistavad põhjused ei ole mõjuvad või õigustatud subjekt ei taotle tähtaja pikendamist, loeb kohalik omavalitsus isiku omandireformi aluste seaduse paragrahvi 12 lõike 7 alusel nõudest loobunuks ja lõpetab korraldusega tagastamismenetluse.

Nagu eelpool öeldud, hakkas seadus kehtima 2002. a. 1.juulil. Selle järgi pidi siis omavalitsuse poolt teatatama “subjektidele” toimingute lõpetamise tähtaeg (mis oli seadusjärgselt 1. jaanuar 2003) ja siis  tähtaja  kukkumisel , vastavalt laekunud avaldustele ja põhjendustele pidi omavalitsus otsustama, kellele anda pikendus, kellele mitte.

Lihtne nagu, kuid Eesti täielises vabariigis, kus kellegi ahned silmad olid ilmselt ammu märganud, et teatud kuupäevast alates võib hulk mereäärseid maid olla juriidiliselt vaba, ripakil, omanikuta-need asjad nii lihtsad pole. Et mingid valla jorsid otsustavadki need maad riiklikku ülesannet täites äkki riigile võtta…Et miks anda riigile, kui äkki saaks siiski omale…

Õnnetuseks oli see 2002. a. KOV valimiste aasta. Osa asju pidi tegema veel vana vallavalitsus, osa uus. Vormsil juhtuski see kurioosne lugu, ilmselt kellelegi kõige ebasobivamal hetkel, et võim vahetus otsustajate osas täielikult. Võimuläbirääkimised olid küll äärmiselt pingelised, kirglikud ja vastuolulised. Ilmselt sellesama asja pärast…Aga lõppkombinatsioonina tõepoolest võim vahetus, vallamajja tulid uued inimesed, ka selliseid, kes polnud seal varasemal perioodidel kunagi askeldanud .

Uus vallavalitsus sai selle veninud lehmakauplemise tõttu koguneda alles 2002. a. päris lõpus, isegi alles peale jõule. Oli au selle töös osaleda…

…Ja vaat et esimene asi, mis ametnike poolt otsustamiseks lauale pandi, oli paks pakk vallavalitsuse korralduste projekte andmaks automaatselt pikendus kõigile “subjektidele”, kes üldse kunagi tagastamisavalduse esitanud… Mitte ühtegi “subjekti” enda vastavat avaldust või taotlust, mitte ühtki asjalikumat (näiteks haigus) seletust asjade venimise kohta…Ametnikelt palusime siis selgitust, miks neid asju siis “subjektide” selja taga ja nende eest aetakse. Selgus, et eelmine vallavalitsus polnud “subjektidele” välja saatnud ühtegi teadet ei tähtaja liginemise ega vajalike toimingute tegemise vajaduse kohta…! Ja üldse kogu tegevus, s.h. ka inimesele pikenduse andmine ilma tema enda seaduse järgi nõutava soovita, pidi toimuma asjatundjate, kureerivate maakonnaametnike soovituste, näpunäidete, instruktsioonide kohaselt. Et nii pidavadki asjadele lähenema.  Egas midagi, püüdsime siis seal laua taga asjale (umbes 50 “subjektist” koosnevale nimekirjale) läheneda sisuliselt ja individuaalselt. Meil ju oli riigi poolt antud ülesanne eristada terad sõkaldest, teha kindlaks, kellele anda objektiivsetel alustel pikendus, kellele mitte. Mõnede tuntumate nimedega, nende hulgas ka Madis Jürgeni loo kangelanna Agnete Tomingaga polnud erilisi probleeme. Tõesti tundus tema asjade venimise põhimine põhjus olevat vallaametnike endi loidus. Kuid siis põrkusime esimesele “subjektile”, kes teati kuulu järgi ju surnud olevat…Anname surnule pikenduse , et ta saaks  hauatagusest riigist oma tagastatava maa asju edasi ajada…? Ja edasi tuli rida (vast rohkem kui pooled nimekirjast) päris omapäraseid kaasusi. Nimelt on olemas juriidikas selline termin nagu nõudeõiguse loovutamine. Palju pikendamise korraldusi oli ette valmistatud nii eesti kui rootsi nimedega isikutele, kellele justkui need õiged “subjektid” on loovutanud oma maa tagastamisnõude (ehk siis sisuliselt maa enda). Kas, kuidas, mis tingimustel see toimus, kas kogu see värk on üldse juriidiliselt pädev tegevus…no millestki ei saa aru. Pole ka kuidagi võimalik kontrollida. Juriidilist pädevust pole..jne.jne. Aga otsustama peab, sest tähtaeg on kukil. Ja kui järele mõelda, pidi otsustama positiivselt, sest kohtus saaksid “subjektid” kahtlemata selle pikenduse juba sel põhjusel, et vald jättis nad avalduse esitamise tähtajast informeerimata. Nii me tegimegi, andsime ka tõenäoliselt surnud inimesele pikenduse oma maise maaga tegelemiseks. Ainult kuidagi hõre ja nurkaaetud tunne oli värskel vallavalitsusel, eraldades ca 1000 ha mereäärset maad näiteks advokaatidele, kes oskasid end õigeaegselt sättida kuskil Rootsi vanadekodus Alzhaimerit põdeva patsiendi voodiservale. Otsus oli ilmselgelt sunnitud ja riigi huvide vastane. Kuigi nii lihtsalt me alla anda ei kavatsenud. Tuli otsida juriidiliselt korrektset võimalust otsuse tühistamiseks. Kuigi tollal termin “jokk” veel käibel polnud, õnnestuski asi ära teha. Tühistati juriidiliselt pädeva  viitega Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele kõik antud pikendused. Seda seaduspunkti kasutades ei olnud tõesti võimalik teha enam vahet “headel” ja “pahadel”. Jätsime teadlikult selle vahetegemise pädevate kohtuinstantside kätte. Sest see oli selge, kohtuskäik vallal tuleb.

Erinevus kõikidest hilisematest “jokk”- idest oli see, et see “jokk” oli ainulaadne, avalikes huvides tehtud “jokk”. Sest järgnenud kohtuprotsesside käigus eraldati siiski terad sõkaldest. Surnud hinged (õigemini need, kes olid surnud hingede taga) ja nõudeõigusega mängivad suuremad sulid jäid peaaegu käes olnud maast siiski ilma ja nüüd on Vormsis riigile, e. meile kõigile, e. avalikes huvides kasutatavat maad mitmesaja ha võrra rohkem. Ja need, kellel oli õigus tagastatavale maale, nende hulgas ka Agnete Tomingas, said oma maa kätte. Tõsi, möönan, teatud ebameeldivustega. Seda, et me tegelikult ajasime õiget asja, kinnitab kaudselt ka kohtuprotsessidele järgnenud olukord, kus kohtus formaalselt küll kaotanud ja ka kohtukulud hüvitama pidanud vallalt ei nõutud võitnud poolte poolt neid kohtukulusid tegelikult välja. Eks nad kartsid asja teravdada, esialgu rahulduti saavutatuga.

Kuigi praeguseks on asi  kahjuks jälle teravalt päevakorrale kerkinud, sest sulid pole andestanud neile tehtud “ülekohut”. Maavalitsus on algatanud minu perekonnalt meie erastatud maade kohtu kaudu äravõtmise. Hädasti oleks vaja abiks juristi. Kuid ausat juristi. Kogu see selle vennaskonnaga asjaajamine kahjuks ei kinnita selliste erilist levikut.

Mis oleks aga resümeeks Madis Jürgeni käsitlusele ja tema enda rollile antud loos. Madis Jürgen oli sulide suuvooder ja advokaat, keerates asju üsna õnnestunult pea peale. Kas ta tegi seda teadlikult või mitteteadlikult: mis vahet seal on.  Agnete Tominga pretsedent oli selle näilisuse loomise tööriist.

Kogu selle jama juriidilis-tehnilisest poolest koos mõnede dokumentidega on juttu siin.

2 kommentaari “Kas oled kodanik või "ajakirjanik"-Vol 2

  1. Sattusin juhuslikult lugema kahte viimast kirjutist. Väga huvitav juhtum. Kui kõik ongi nii nagu kirjutate siis on muidugi hr. ajakirjanik tõesti kellegi tööriist olnud ja ajanud ikka totaalset jama kokku, kuigi oleks võinud ka kirjutada teglikest sündmustest ja eesmärkidest.
    Hüva, aga tekkis küsimus miks eeldate , et need nn. surnute taga olid kõik sullerid ja Alzhaimerit põdevate vanurite petjad. Tõenäoliselt ei huvita enamus inimesi kes on Vormsil 1000 h omanikud, ega satuta saarele terve elu jooksul ka mitte, st. tegmist mingi kitsa seltskonna teemaga. Selles plaanis tundub Teie poolt riigi hüvanguks toodud 200 hektarit suht mõttetu arvestades kogu ajakirjanduse , kohtute jms. jama.
    Neid uusi maaomanikke oleks saanud ju seaduse raames piirata ehituse, raie jms. tegemisel või pole seda Vormsil lihtne teha.
    Kuidas on võimalik , et jääte jällegi kellelegi ette endale erastatud maade asjus.
    Kas need vintsutused on nüüd tagantjärgi põhjendatud või on kogu aeg olnud eesmärgiks seaduse täpne järgimine enda ja ühiskonna hüvanguks.

  2. Sullerite suhtes järgmist: tõepoolest mulle nii -öelda emotsionaalsel baasil ei tundu kuigi ausad inimesed olevat need, kes tahavad surnud inimeser nimel ja selja taga teha veel mingeid olulisi toiminguid ilmsel eeldusel, et küll ajavad pärast paberid jonksu. Ka meelemõistuseta vanuritest subjektide otsimine ning moosimine, võileivahinna eest nõudeõiguse omandamiseks pole minu arust kuigi eetiline tegevus. See selleks. Sest tegeliku õigusliku hinnangu andis asjale siiski kohus. Just kohus eemaldas taotlejate nimekirjast nii surnud hinged kui ülemäära hoogu läinud nõudeõigusega manipuleerijad.
    Kitsast seltskonnast niipalju, et kahjuks pole see sugugi ainult Vormsi probleem. Samasugune susserdamine surnud hingede ja nõudeõigusega toimus üle vabariigi. Loosi läks mitte see 1000 ha Vormsi maid, vaid vähemalt kümneid tuhandeid hektareid peamiselt Lääne-Eesti mereäärseid maid. Miks Lääne-Eesti. Sest siin oli massilise 1944. a. väljarände tulemusena piisavalt just neid maatükke, mille omandiõiguse küsimused jäid üsna lahtiseks (näiteks inimesed hukkusid Rootsi põgenedes). Algas mäng sugulaste otsimise ja muu sellega (mingi aeg lausa osade advokaadifirmade põhitegevus)
    Kuidas ma ette jään, sellest annan edaspidi piisava ülevaate…
    Mingi seadusefänn ma pole ja põhimõte on selles, et kui seaduse mõte sobib minu tõekspidamistega, teen loomulikult kõik selle seaduse täpseks täitmiseks. Mis selles siis nii halba on..

Kommenteerimine on suletud.