Oled sa kodanik või "ajakirjanik"

Pealkiri on muidugi pihta pandud “väikeselt nõialt“. Loodan, et Kati ei pahanda, et kutsun teda nõiaks. Teen seda tema enda enesemäärangu alusel. Olen seepärast ettevaatlik, ja vabandan juba ette, et alles see enesemäärangu järgi “parandamatu siga” Lassie seda just tegi.

Kui Kati käsitleb elu kirjeldava ajakirjaniku võimalusi jääda ise inimeseks, siis alljärgnevalt pakuks lugu uuriva ajakirjaniku võimalustest või võimatusest jääda kodanikuks, mitte muutuda mingiks grupihuvi läbi suruvaks, grupihuvi teenistuses olevaks “ajakirjanikuks”. Sest, uuriva, ühiskonna asju lahkava ajakirjaniku oma positsioon võiks vist olla kodanikupositsioon.

Küsimus on ühes ammuses loos. Enne minu järgnevat juttu lugemata lugege see lugu kindlasti läbi. Ja lugege läbi ka siin see tolleaegne pöördumine, mille ajendil saabus Vormsi saarele suht haruldane külaline-“Ekspressi” tippajakirjanik Madis Jürgen. Kohe võiksite tähelepanu pöörata hea ajakirjanikutöö olulistele pisidetailidele: milliste valitud inimesi iseloomustavate pisidetailidega luuakse muljet, kuvandit…Kus kasutatakse hüüumärke, kus jäetakse midagi õhku rippuma. Kas ja kuidas asjaosalisi tsiteeritakse….

Lugesite. Mis mulje jäi. Pakuks, et segane. Kuid resümeerivalt vast umbes selline: viimasel ajal Vormsile elama asunud ahnevõitu, ilma eriliste vaimuanneteta, eriliste kodanikutunneteta, erilise kultuursuseta ja nüüd kohalikule võimule ligi pääsenud inimesed püüavad mingite kahtlaste nippidega üle lüüa eakate Vormsi rannarootslastest põliselanike maid.

Nüüd siis taustast. Madis Jürgen saabus saarele selle eelpool viidatud Vormsi vallavalitsuse ja volikogu ühispöördumise peale. Nii öelda uuriva ajakirjanikuna, et mis värk on. Selle pöördumise olin koostanud mina. Olin tollal vallavalitsuse liige ja selle hilisema Jürgeni artikli ühe “peakangelanna”-volikogu esinaise- abikaasa.

Kohale saabunud tundus et täiesti normaalse suhtumisega Jürgenil oli küll kohe algul paar (hiljem, tagantjärele kuidagi ebakõlalist) küsimust. Ta tundis huvi, et kas ka teisi ajakirjanikke on kontakte otsinud (et kas konkurente on) ja teiseks tundis ta kohe huvi selle vastu, kes on saarel selle maaafääri väljatoomise võtmeisik. Ma siis ausalt ütlesin, et mina olen. Edasi läks asi Jürgeni meenutustega sellest, kuidas ta selle tuntud ajakirjandusliku eksperimendiga (ärandas omaenda auto ja sõitis sellega politsei nina all ringi) kogus omale mõjukaid vastaseid igasugu võimustruktuurides ja kuidas ta lõpuks pääses krimasjast või vangiminekust, või ei tea millest veel alles pärast seda, kui oli organiseeritud talle kohtumine oli vist Pikaroga…keda ta muuseas tollal üldse ei olevat tundnudki ja kes ka formaalselt ei olevat tema ja politsei vastasseisus kuidagi tegev olnud. No ja et siis Pikaro olevat talle umbes  nagu öelnud, et olgu, halastame seekord sulle, Jürgen…Nii ta siis pääses…

Kuid milleks seda juttu tollal mulle rääkida…Kuidagi kontekstiväline…Kui ei ole mingit tagamõtet näidata, et ta käed on seotud…hoiatada mind võimudega vastuollu mineku eest…hirmutada mind Pikaroga. Järjest hullemaid variante võib välja mõelda.

See selleks. Igatahes jutuajamine asjast meil (kolmekesi) oli ja mul jäi küll algul mulje, et ta nagu sai ka asjale pihta. Kuigi ta mitu korda vabandavalt nagu ütles, et hästi ei saa ju aru, ja et ajakirjanikud ongi olemuslikult pinnapealsed, et mitte öelda lollid.

Lubatud artikli ilmumine jäi aga miskipärast venima, lõpuks ilmus ta alles kuskil kolme nädala pärast. Vahepeal käis Jürgen veel korra või isegi kaks saarel midagi nagu täpsustamaks, kuid meiega kohtuda ei soovinud…Ellega ta telefoni teel suhtles ja ootasime muidugi ka seda, et artikli mustandit vast ikka ka näidatakse enne avaldamist. Võta näpust. Artikkel ilmus sellisena, nagu ta on, ja küsimusele, miks ta selline on, vastas Jürgen: “ajakirjandusega tuleb osata läbi saada…”

Mis seal siis nii hullu. Asjast (nii-öelda uuritavast) endast pole sisuliselt üldse juttu (Siin ma olen püüdnud hiljem seda “Ekspressile” selgitada). Rohkem nagu olukirjeldus maailma ääre peal elavatest metslastest…Minu abikaasast (loodusteadusliku kraadiga viie lapse emast)  on pisikeste detailide ja rõhuasetustega maalitud ikka päris kole saamaahne, kultuuritu- hariduseta Vormsi tüüpilise väikese maainimese (Aeg-ajalt Vormsil resideeruva kirjaniku Viivi Luige lemmikväljend kohalike iseloomustamiseks) pilt. Tema suhu pandud poleemilisemad ja teravamad väljendid on pigem pärit minult. Viidet minu olemasolulegi pole aga olemas, sest Jürgen sai väga hästi aru, minuga ei oleks asi sugugi nii lihtsalt läinud…Jürgen ründas nõrgemat…Alatuvõitu värk tundub siiamaani.

Miks valiti just Jürgen “Ekspressi” poolt sellest loost kirjutama. Tema ampluaa pole ju korruptsioon ja majandusasjad. Ilmselt sellepärast valitigi, et välja paistaks vaid segased inimsuhted. Veel ka just sellepärast, et tema lood inimestest on ju  valdavalt olnud positiivsed…Et kui just tema nüüd kirjutab vastupidiselt negatiivses toonis, on see usutavam. Ega M.Jürgen inimesetundmises ju mööda ometi pane…Ühesõnaga, teadlik maine hävitamise kampaania eesmärgiga tõrjuda kohalikust elust ja poliitikast välja kellegi mustade tegude jaoks sobimatu ja tülikas inimene. Nii läkski. Elle astus volikogu esinaise kohalt tagasi…milleks närve rikkuda. Mina vallavalitsusest samuti  pärast kohtulahingute formaalset kaotamist. Kuid eks tüli oli kellelegi kõvasti tehtud, ja pealegi umbes kolmandik vaidlusalustest maadest jäigi kohtu otsusel Eesti riigile ehk kõigile meile ja ei läinudki välismaa kodanike kätte. Selle eest muidugi pead ei silitata…Maavalitsuse poolt on algatatud juba meie erastatud maade tagasivõtmine riigile…Uued kohtukäigud ees…

Sellised “uuriva ajakirjanduse” lood siis…Eks neid tule veel…Ja ka varem olen ma selle nähtuse kohta halvasti öelnud.

3 kommentaari “Oled sa kodanik või "ajakirjanik"

  1. Mis mulje mulle jäi, ainult artiklist, ilma seaduste kallale minemata, et mida võib ja mida ei või teha.

    Jäi mulje, et kohalikele käib pinda see, et mõned ei viitsi oma erastamisasju ajada ja selleks, et saarel saaks normaalset elu elada, kuulutati välja tähtaeg. Miks nendel “venijatel” asjad veninud on, see jääb ebaselgeks, arvatavasti on vigaseid taotlusi. Samuti jääb mulje, et vald ei ole piisavalt efektiivselt tegelenud nende “venijate” teavitamisega.

Kommenteerimine on suletud.