Kallutatud meedia võidukäik

Meedia kallutatusest on palju räägitud. Kuid tihtipeale jutuks see jääbki. Tõestada saab seda vaid hea informeerituse taseme korral. Ja isegi sellest jääb väheks, sest meedia on kallutatud enamalt jaolt mitte selle tõttu, et keegi esitab valesid ja väljamõeldisi, vaid seetõttu et õiged faktid edastatakse kallutatud nurga all. Ajakirjanik ei otsi tõde, ei küsi õigeid küsimusi olulistelt võtmeisikutelt, vaid vahendab kellegi soovi näidata avalikkusele asju kellegile soodsas suunas. Küsimus pole isegi meie olematu uuriva ajakirjanduse viletsuses, vaid tavalise ajakirjanduse (uudiste ja sündmuste vahendaja ja lahtirääkija) kallutatuses. Soovis kas siis päästa avalikkuse huvi käest mingeid kellelegi olulisi isikuid või nendega seotud seiku, või siis hoopis võimendada mingit asja kellelegi ärategemise eesmärgil. Allpool ühest sellisest kallutatuse näitest, kus üritati kinni mätsida ilmselge riigidotatsioonide “vasakule” minek, ja tehti kõik võimalik, et sellega ei seostuks Lääne maavanem S.Vare ja ärimees R.Kilgi nimed.

Asjast endast on juttu siin. Ja veel siin. Kahekuulise hilinemisega reageeris ka meie “ajakirjandus”. Hilinemist vabandati sellega, et vaja valimised ära oodata…sic!. Tõepoolest, kuidas saab enne valimisi mingi maakonnaleht rääkida valimistel kandideerivast istuvast maavanemast mitte kõige paremas kontekstis. Ega ei saagi. Ja siin see traagika ongi, et pole siis ka mõtet rääkida vabast ajakirjandusest ja südametunnistusega ajakirjanikest. Antud asja kajastusega on seotud veel üks kallutatuse tehnoloogia. Nimelt on meie ajakirjandus grupeerunud kontsernidessse, mille kombitsad ulatuvad ka maakonna tasandi lehtedesse. Konkreetsel juhul väljendub see selles, et üldjuhul “Lääne Elus” avaldatavad asjad avaldatakse kiirelt ka näiteks “Päevalehes”. Kuid seda lugu isegi ei refereeritud. Isegi oma kallutatuse, asjast möödarääkimise, otsese vassimise juures oli see L.Ilvese lugu kellelegi keskpressis avaldamiseks liialt ohtlik.

3 kommentaari “Kallutatud meedia võidukäik

  1. See on müstika jah. Mind huvitaks, vbl kunagi keegi paljastab, kuidas see praktikas toimub. Kas võetaksegi tööle ainult teatava sihitusega kirjatsurasid? Või toimib otsene käsuliin omanik-peatoimetaja-päevatoimetaja? Või toimib sotsiaalpsühholoogiline peksupoisi sündroom? Kõik lihtsalt teavad juba õhust, kellest peab kuidas kirjutama? Eks see ole aastate jooksul lihvitud, õige mõtlemisega neegrid nihkuvad võtmepositsioonidele, teisitimõtlejad marginaliseeritakse, hakatakse ullikesteks pidama ja palk ka ei tõuse…

Kommenteerimine on suletud.