Vabaerakonnast…


…ehk kuidas võib nii kandva idee nii lihtsalt ja labaselt p…sse keerata…Ette resümeerides : kaks oinast (kel teatavasti ei ole enam oma mune..) ei suutnud lihtsalt oma endistes (mune omavates ) ambitsioonides kokku leppida…ja nii ongi. Jutt siis loomulikult Arturist ja Andresest…Kus Artur oma munad kaotas, seda ei tea, isegi ei aima…kuid Andrese puhul on suht selge see, et pikaaaegne poliitiline töö sellisese struktuuris nagu IRL ei ole munanditele hea…

Ja veelkord resümeerides: Vabaerakonna kaotasid Eesti poliitiliselt maastikult A. Herkeli soov  olla nagu “päris” ja “õige” partei ja A. Talviku luul ajada selle partei raames mingit müstilist “kogukondade” asja…Erinevatel kogukondadel pole mingit asjatamisväärtust omavat ühist asja…nende asi on kogukonna piires olevad kiigeplatsid ja …surnuaiad. Ehitada selle najal üles mingit üleriiklikku poliitikat on näide tegelikust ideevaegusest ja ülekeevast ambitsioonikusest…

 

Advertisements

Hispaania saabas…


Kord keskajal olnud mingi kole piinarist-“hispaania saabas”. Sellega kutsuti korrale ususalgajaid ja usust taganejaid. Kui nüüd meid NATO õhuturbe missiooni raames meid siin kaitsev Hispaania relvajõudude hävitaja lasi Pangodi järve kohalt “kogemata” (lennujuhtide väitel kuhugi põhja suunas Endla rappa, Venemaa väitel aga nende territooriumi suunas) 120 km tegevusraadiusega lahinguraketi, tekib küsimus kas mitte NATO ei kasuta meie julgeolekupoliitika suhtes analoogi nn. “hispaania saapast”…Ehk korraldas siin meile väga valulikult lõppeda võiva provokatsiooni. Sest kui raketi tegelik lennusuund oli kas või riivamisi Venemaa territooriumi puudutav, oleks võinud vabalt toimuda Venemaa poolt peaaegu automaatne (sellist tüüpi rakett lendab ainult ca minut – käsuliin ei jõua sekkuda) vasturaketi väljatulistamine…Ja kokku oleks nad saanud meie territooriumi kohal…ehk oleks toimunud selge agressiooniakt Venemaa poolt. Kahtlusi lisab asjaolu, et…leidsid ikka aja “kogemata” raketikatsetusteks. Täpselt 10 aastat Vene – Gruusia sõjast…Suurepärane ettekääne meie territooriumile ettenihutatud raketikaitsesüsteemide paigutamiseks…

Kuid selline asjade käik oleks kahtlemata kasulik NATO le kui peaasjalikult Lääne suurriikide huvide kaitsjale, mitte põrmugi aga meile endile. Me muutuksime globaalse konfrontatsiooni korral praktiliselt esimeseks Venemaa sihtmärgiks. Ka siis, kui see konfrontatsioon saab alguse kuskil seitsme maa ja mere taga…näiteks Süürias.

Selline stsenaarium…Ameeriklased ründavad mingil põhjusel või ettekäändel Vene õhujõudude või mereväe baasi Süürias. Võib kindel olla, et venelased vastavad…Aga neil pole seal kandis eriti võimalusi vastata proportsionaalselt, ehk anda vastulöök samasuguse staatusega USA baasile Lähis -Idas. Süürias endas olevad ameeriklaste baasid on seal ebaseaduslikud ja nende ründamine pigem legalikseeriksid ameeriklaste sealviibimise, ümberkaudsetes naftariikides asuvaid ameeriklaste baase ei saa rünnata selle pärast, et naftasheikidega tahaks ka edaspidi hästi läbi saada.

Mida teha? (igavene Vene küsimus)…Kardan küll, et mõtlevad välja…Rünnata tuleb Ämari baasi…ja kohe joonelt taktikalise tuumarelvaga…

Sest nii nad vastavad proportsionaalselt: vastuseks oma kolmandas riigis oleva seadusliku baasi ründamisele NATO juhtriigi USA poolt ründavad nad mõnes kolmandas NATO liikmesriigis asuvat USA baasi. Nii et kui tõepoolest peetakse plaane paigutada Ämarisse midagi loendist Patriot, Aegis, THAAD, F-35…siis oleks Ämari ideaalne sihtmärk ja vahetuskaup nii eskalatsioon kruvimiseks, selle kontrollimiseks kui ka lõpetamiseks.

Sest Ämari ühe taktikalise tuumalöögiga rivist välja viimine kahjustaks tugevalt  NATO võimalusi avaldada vastupanu  Balti mere regioonis, näitaks, et venelaste sõjalise doktriini põhipostulaadid (kaitsta oma riigi huve sõjaliselt mitte ainult enda vaid ka piirnevate riikide territooriumidel ja vajadusel kasutada esimesena ka tuumarelva) toimivad…ja üleüldse…suurriigid ja nende eliidid saavad ju aru ja lepivad kokku et,…ega midagi ju ei juhtunudki, tsiviilohvreid oleks  suhteliselt vähe ja elame parem edasi. Keegi ei taha rohkem surra mingi kauge maatüki pärast üleüldises katastroofis, seda enam, et võitjana väljub sellest kõigest pigem Hiina…

Aru ma ei saa, miks me oma vahvate poliitikute Venemaa “heidutuse” jutte uskudes oma pea pakule paneme…

 

Blogimisest, kommenteerimisest, facebukindusest…


Olin omal ajal, aastatel 2005-2015 ikka tollase konteksti kohta vast päris kõva blogija. Nii objektiivsete näitajate (postituste, külastajate ja kommentaatorite-kommentaaride arv) kui ka subjektiivsete (kindlasti kõrgendatud enesehinnangult, ka kiitvate vastukajade ja üldiselt väga kvaliteetse kommentaariumi poolest, mille üle olen eriti uhke ja tänulik tollastele kommenteerijatele). Eks see kõik peaks siin eespool ka alles olema, ja seega kontrollitav-hinnatav…

Tollal, 2005.a paiku, bloginduse plahvatusliku tõusu ajal oli anonüümne kommenteerimine täiesti normaalne ja tavaline, isegi eelistatud praktika, nii blogides kui ka ajalehtede ning portaalide kommentaariumides. Ja üllatus-üllatus, sellist vihkamisest kobrutavat vihakõne tulevärki, mis praegu facebook’is ja mujal kas siis lausa oma näo ja nimega või siis kergesti personifitseeritavate kasutajate vahel käib, küll ei olnud. Asi oli üldse palju viisakam ja vaoshoitum, ehk vanasti oli rohi palju rohelisem (sobib hästi minu praeguse pensionäristaatusega). Räägiti – kirjutati) rohkem asjast, mitte ei võetud ette isikuid ja nende omadusi. Mina (vähemalt omaarust) hoidsin oma kommentaariumit vaos veel ka sellega, et hoiatasin kommenteerijaid kohe ette, et mind ennast võite sõimata palju tahate, mul kama kaks, aga kui ründate minu territooriumil kedagi kolmandat, siis kustutan kommentaari halastamatult. Paar-kolm juhust oli…kuid ei midagi erilist…olime pärast sõbrad edasi. Aga et kedagi mingi ebaõnnestunud või kibestumisest tingitud arvamusavalduse pärast päriselt kommentaariumist eemaldada (ehk vist “bännida” tänapäeva keeles)…selle peale ma ei tulnudki. Või polnud tollal blogimisplatvormidel seda võimalustki. Võib-olla pole praegugi, ei viitsi seadetest järgi ka vaadata, loodan et niikuinii ei lähe vaja.

Nüüd siis Facebook’ist ja sellega kaasnevast. Vaatasin järele, et registreerisin end selles “lõustaraamatus” juba jaanuaris 2006 ja võib-olla olen üldse üks staazikamaid siinmaistest selle sotsiaalmeedia fenomeni kasutajatest, sest minu mäletamist mööda oli tollal regamine ametlikult piiratud USA territooriumiga aga miskitmoodi läbi ta läks. Ega ma teda algul üldse praktiliselt ei kasutanud ju ka ja mingi huvi tekkis kui see värk laienes ka siinmail massidesse, ehk ka tekkis mingi kodumaine sisu. Aga selleks ajaks, kui kõik olid ka siin juba facebook’s (kuskil 2012-2013), mina ei viitsinud ammu enam õieti blogidagi ega üldse enam millegi kohta arvamust avaldada. Pealegi miski selles platvormis mind häiris, ei oska täpselt öelda ega formuleerida, aga seal on kuidagi võimendatud isikute, gruppide, asjade, vaadete, eneseeksponeerimine, teiste ja eriti konkurentide mahategemine, ignoreerimine, mittearvestamine, sulgumine mingitesse kinnistesse gruppidesse jne. Toimub mingi tohutu ühiskonna killustumine erinevateks omavahel vaenujalal olevateks gruppideks, mille vahel on informatsiooniline side ainult nende kommuuniliikmete kaudu, kes jagavad ilusaid kassipilte. Ja ainult. No ma tõesti ei tea…Minu jaoks oleks eelkõige huvitav kuulata kellegi erinevat arvamust, arutleda selle üle, esitada vastuväiteid ja omapoolseid seisukohti…kuid see on riskantne. Vähegi reljeefsema väljenduse peale võidakse sind bännida, sõbralistist eemaldada…Koos sellega kaotad ka võimaluse saada osa sellest informatsioonitulvast, mille järele ju sinna fasebooki ronisid

…Nii et jah, tundub, et aastaid tagasi sai tehtud intuitiivselt õige valik: facebook on minu jaoks ühepoolne aken maailma, kust kõik läbi tuleb aga midagi tagasi ei lähe. Ei ole viga, üldjuhul on mingit arvamust omavad ja seda ka avaldavad inimesed ise huvitatud oma mõtete levitamisest ja lasevad end vabalt jälgida ja ka sõbraks võetakse kui oled vait, viks ja viisakas.

Aga Eesti ja maailmaasjade arutamiseks sobib blogi formaat minu arvates palju paremini. Ja endised ja tulevased võimalikud selle blogi kommentaatorid: jääge rahulikult anonüümseks. Järjest rohkem tundub mulle, et anonüümsel kommenteerimisel on eeliseid rohkem kui puudusi…

 

 

 

 

Tere kõigile endistele ja võimalikele uutele lugejatele..


Kuna nii maailma- (USA vahevalimised) kui ka kohalik poliitika (lähenevad EV parlamendivalimised) hakkavad sel sügisel koguma tuure, ning need tuurid võivad viia nii poliitikamootori täieliku kokkujooksmiseni ja üleüldise kollapsini, või siis ka vastupidi hoopis kiirenenud arengutele enamusele soovitud suunas, on huvitav. Kohe nii huvitav, et aastatepikkuse suhtelise passiivse ja lünkliku poliitikajälgimise ja mitte ridagi sellest kirjutamise perioodi järel tekkis (küll väga väike) tahtmine ooma mõtteid ja tähelepanekuid jagada. Kirjutamine läheb oi kui raskelt…ja eks vist igasugu vigu lipsab sisse…aga eks kannatage ära. Pole ka ju kohustust lugeda..

Aga siis asja ehk selle kirjatüki ajendi juurde…

Selleks on möödunud esmaspäeval meie lähinaabruses Helsingis toimunud ja kahtlemata ajalooline presidentide Trumpi ja Putini kohtumine. Õigemini selle kohtumise kajastus nii meie kui vene meedias. Nii nn. peavoolu või ametlikus kui ka sotsiaalmeedias. Jälgisin ise otsepildis seda kohtumist ja olen lugenud ikka hulgi erinevaid ja erinevate poolte kajastusi, aga pole kohanud ühtegi sellist, kus oleks kasvõi ära märgitud mitte ainult rohkearvulistele kehakeeleekspertidele vaid ka vilumatule maamehesilmale ilmselge fakt, et kohtumisejärgsel pressikonverentsil oli Putin ilmselgelt kõvasti närvis, aga seevastu Trump vana rahu ise. Tundub, et meedia on ikka täitsa haige ja üdini silmakirjalik. Püüab ümberkonstrueerida tegelikkust vastavalt oma (poliitilistele) soovunelmatele, mitte aga kajastada ja analüüsida seda tegelikkust. Arusaadav ju, Trumpi rohkearvulised vastased peavad näitama, kuidas Trump kgb-lasest türanni külma maopilgu all laseb omale koti pähe tõmmata ja Trumpi toetajad ei tahaks pedalleerida Putini tegelikel nõrkustel suhete normaliseerumise lootustes.  Puhas poliitika, mitte ajakirjandus.

Kusjuures selle vastuolulise asja objektiivsust otsiv selgitus on minu arvates täitsa pinnal. Trumpil polnud midagi kaotada, ainult võita. Sest tema selja taga on kinnistunud ameerika demokraatia traditsioonid ja institutsioonid. Kõik need jäävad ka peale Trumpi sunnitud või korralist lahkumist ja tema isik läheb kindlasti positiivsena USA ajalukku. Aga Putini jaoks isiklikult ja ka Venemaa jaoks tervikuna on kõik praegu kaalukeelel. Sellei tohutu vastutusekoorma all ei tule mitte ainult õiged sõnad õigel ajal suhu ega hakka jalg all värisema, vaid võib juhtuda ka hullemat…

 

 

…ei saa mitte vaiki olla…


…kui ajalugu ronib koduõuele…

Nägin nimelt täna hommikupoole kuskil 10 ja 11 vahel oma silmaga suht sinitaevas pilti, kus meid kaitsvad NATO hävitajad konvoeerisid mingit tundmatut propellerlennukit, suunaga Ämari… Kas tõesti voeti esmakordselt ja reaalselt maha üks nendest  , vähemalt jutu järgi pidevalt Eesti  (ja viimasel ajal rohkem pigem Läti ja Leedu) õhu (mere)piiri rikkuvatest Vene sõjaväe(transpordi) lennukitest…

Olin peaaegu kindel, et õhtuks on mingi uudis…Kuid uudist pole…Kas kardetakse “Kohver II” moodi värki, et venelased põõravad asja oma kasuks…

Oudekki läheb Euroopasse?


Pole vist rohkem kui aasta siia blogisse ridagi kirjutanud….Tegelikult, vaadates just kõrvalt sotsiaalmeedias (peavoolumeediast rääkimata) toimuvat, on kuidagi puhtam ja kuivem tunne kohe…

Aga poliitilise elu tähtsündmusi, igasugu valimisi, võiks ju oma ühiskonnaelu pideva jälgimise kontekstis kuidagi kajastada. Parim võimalus on selleks prognoosides ette valimistulemusi. Ehk siis see postitus on pühendatud homme toimuvatele meid rohkem puudutavatele Europarlamendi valimistele.

Nende valimiste peamine intriig on minu arvates see, et kas Keskerakond saab kolm kohta ja et kas meie poliitikamaailma uus tõusev täht, Oudekki Loone, läheb E. Savisaare asendusliikmena Brüsselisse. Etteruttavalt, minu vastus on, et pigem jah…

Minu argumentatsioon selliseks asjade käiguks on järgmine:

Keskerakond võitis teatavasti suurelt eelmised Europarlamendi valimised, saades ca 105000 häält ja jäädes napilt ilma kolmandast kohast. Praegune olukord tundub olevat keskile veelgi soodsam. Näiteks E. Savisaart ja tema peavoolu suhtes eristuvat suhtumist Ukraina kriisi on võimalik valida üle terve Eesti. On ka muid häältesaaki mõjutavaid faktoreid. Nii et esialgu rohkem detailidesse laskumata pakuks keskile kokku 125000 häält, millest 35000 oleks E.S. omad.

Eelmine kord oli fenomenaalsel teisel kohal Üksikkandidaat I. Tarand oma rohkem kui 100000 häälega. Seekord tal enam nii hästi ei lähe, aga ca 40000 pooldajat on tal vast kõigi rullide, lohode ja kristaf…-de kiuste siiski alles.

Kolmandal positsioonil oli eelmine kord reform vist mingi 60000 häälega. Seekord vist küll parandavad positsiooni, aga mitte häälesaaki.

Neljandal positsioonil oli eelmine kord IRL vist kuskil 40000 häälega. Seekord ei pakuks neile üle 30000 hääle.

Neljandad olid eelmine kord sotsid üle 30 000 häälega, mis andis neile tollal napilt viimase mandaadi. Seekord vanameister Lauristini juhtimisel vast parandavad end  ja saavad kokku üle 40000 hääle, edestades napilt ka üksikkandidaat Tarandit.

Eelpool loetletute vahel jagatakse siis 6 eurosaadikukohta. Tuginedes R. Taagepera  rahvalikule selgitusele d^Hondti meetodist, võtaks kesk taolise häältejaotuse juures 1., 3., ja 6. mandaadi. Reform saaks 2., sotsid 4. ja I.Tarand 5. mandaadi. IRL jääks päris ilma.

Nimekirjade siseselt võib ka tulemusi ja arenguid ennustada.

Keskis võtab suurima häältearvu teadagi E. S., aga tema koht läheb kellegile teisele. Mul on sihuke karvane tunne, et on kokku lepitud, et see läheb O. Loonele, kui Loone teeb isiklikult hea tulemuse. Üldse paistab nii, et keskis on vaikimisi kokkuleppeid veelgi, näiteks paarist Ratas-Simson saab võitja Brüsselisse ja kaotajale jääb võimalus tõusta uueks keski esimeheks(naiseks). Ja paarist Toom-Stalnuhhin on ka üks vaikimisi loobuja olemas, kuulu järgi Toom. Ehk siis europarlamenti maabuksid lõpuks tõenäoliselt keskist Ratas (võidab häältearvult Simsonit), Stalnuhhin….ja Loone. Kui saab vähemalt 5. isikliku tulemuse Savisaare, Ratta, Toomi, Stalnuhhini ja Simsoni järel. Teiste keskerakondlaste võimalusse väga ei usu.

Reformi koht läheb siiski vast Ansipile, kuigi üsna väikese eduga K. Kallase ees. See tegelikult rahuldab enam-vähem kõiki , sest Ansipist saab sügisel siiski kokkulepitult komisjonäär ja K.Kallas saab Ansipi asendusliikmeks. Muid intriige ei paista reformierakonna puhul ka olevat.

Sotsid saavad oma koha tänu üldisele populaarsuse tõusule ja vanameister Lauristini kaasamisele, kes selle koha ka võtab. Küll ma ei usu, et ta Brüsselis täit perioodi istub. Eks ole ka juba kokku lepitud, et antakse ka järgmistele võimalus, muidu poleks ju kellegil isu mingit isiklikku kampaaniat teha.

I. Tarand võtaks siis ainsa üksikkandidaadina viimase keskist vabaks jääva koha (100000 omal ajal talle  isiklikult antud häält on ikka raske kõigile IT püüdlustele vaatamata maha mängida) , kuigi vast ka Meikar teeb päris hea tulemuse (pakuks ca 10000 häält).

IRL võib siis nüüd jälle (nagu esimestel eurovalimistel Respublica) sootuks kohast ilma jääda. Omad vitsad peksavad. See on see Reinsalu kombinatsioonide tulemus. Sest selline IRL-le iseloomulik omadevaheline petmine ja tõsimeelsete hanekstõmbamine nagu nende sisevalimistelgi, käib praegustel eurovalimistelgi täie hooga. Eks Kelamile lubati jätkamist ja Samostile Kelami pensionilesaatmist. Tegelikult käsitleb IRL-i tagatuba neid kui kasulikke idioote-häälepüüdjaid. Tegelik panus on tehtud hoopis M. Mihkelsonile, ja ka seda mitte selle pärast, et tahetakse teda hirmsasti Euroopasse, vaid ikka pigem selle pärast, et saaks ta uue parteijuhi valimise puhuks jalust ära…

Ongi kõik, jääb siis tulemusi ootama

P.S.

Ise valisin Oudekki Loone, peamiselt just selle tõttu, et ta tegi keskerakonda astumisega poliitiliselt mõnevõrra küll riskantse kuid samas julge ja järele mõeldes ka pragmaatilise käigu. Ja loomulikult on ta väga õige inimene Euroopasse…

 

Püha Andruse kiusamine…


…ja erinevalt M. Soidrost, ilma mingi irooniata, on see jätkuv inkvisitsiooniline nõiajaht olümpiasangar Veerpalu aule ja mainele. Mingi tegelikult väikeste, kiuslike ja väiklaste inimeste, olemuslikult ja mõttestampide poolest tundub et tõeliste sitapeade, mõtteviis ei luba lihtsalt tunnistada võimalust, et keegi võikski ollagi puhtam, ausam, parem neist endist, dopinguküttidest ja ajakirjanikest. Alustees, et kõik tippsportlased ju võtavad dopingut ja järelikult kõik ka petavad, saab tugineda ju ainult oma rikutusele, oma kogemusele, et kui juba mina petan igal võimalusel, teevad seda ju ka kõik teised…

See jätkuv tants Veerpalu varasemate dopinguproovide avamise ümber on puhtakujuline rusikatega vehkimine pärast kaklust ehk võimaluse otsimine anda selja tagant võitjale kaikaga. Ehk autundetu lähenemine veel autumate meetoditega. Ainult tõelised sitapead käituvad nii. Ja seetõttu olen ka mina, kes ma varem olin Veerpalu varasemate proovide avamise poolt, praegu juba kindlalt selle vastu. Sest sitapead on sitapead ja kasutavad kindlasti valet , võltsimist ja statistikat oma huvides

Ma tõepoolest usun, et Veerpalu ei kasutanud teadlikult kunstlikku kasvuhormooni. Minu uskumine tugineb kahjuks küll ainult intuitsioonile, et vähemalt kõik inimesed ei peta ega valeta. Ja kellessegi või millessegi peab ju ka uskuma…Muidu oleks ju sessinatses üsna si…s maailmas ju lausa võimatu elada

Ma loodan väga, et mu intuitsioon ei vea mind ka seekord alt…Seda lootust toetab ka tõepoolest sõltumatute inimeste, kes ka tegelikult midagi jagavad statistikast ja tõenäosustest, arutelu ühes väga huvitavas portaalis…
Kogu alljärgnev tekst sealt

by <a href=”http://arutelud.com/memberlist.php?
mode=viewprofile&u=5423″>nibbler
on 07 Apr 2013 12:15

td wrote:spetsialisti selgitus, kuigi natuke keeruliselt kirjelatud
<a href=”http://arvamus.postimees.ee/1193104/mootmise-dilemmad-et-suutut-ei-kuulutataks-kurjategijaks-et-haigused-ei-jaaks-avastamata/”>http://arvamus.postimees.ee/1193104/moo … vastamata/
=tõenäosus, kas inimene on süüdi (haige) sõltub ka süüdlaste (haigete) osakaalust antud uuritavate grupis. Kui süüdlaste osakaal on suur, on tõenäosus suurem; kui süüdlaste osakaal on väike, on tõenäosus väiksem konkreetse isiku puhul. Mida kehvem on test, seda vähem ta suudab eristada tegelikke süüdlasi ja tegelikke süütuid. Kehva testimeetodi puhul positiivne testitulemus harvaesineva haiguse puhul vajab edasisisi uurimisi (samamoodi nagu negatiivne tulemus sageliesineva haiguse puhul vajab lisateste)

Mis mind Veerpalu juhtumi puhul ettevaatlikuks muudab on see, et kaitsemeeskonna poolt puudub igasugune initsiatiiv uusi teste Veerpalu peal katsetada. Palun väga, võtku uus proov ja uus testmetoodika ja tõestagu faktiliselt, et Veerpalu puhul ongi tegemist ime-inimesega, kelle kasvuhormooni tase erineb püsivalt keskmisest inimesest piltlikult öeldes six-sigma võrra.

Postby td on 07 Apr 2013 13:04

Oletame, et 1000 suusataja kohta on dopingu tarvitajaid 10 ehk 1%. Oletame, et kasvuhormooni testimeetodi valideerimisel saadi, et 1000 proovi hulgas oli 9 tõestatud dopingutarvitajat, 1 valepositiivne (test näitas, tegelikult ei tarvitanud) ja 1 valenegatiivne (test näitas, et puhas, tegelikult aga tarvitas).
Justkui täitsa hea test, kas pole? :roll:
Selle testi sensitiivsus 90%, spetsiifilisus 99,9%. Seega mitte eriti hea sensitiivsus. Vaatame nüüd, mis juhtub sellise testi puhul tõenäosustega (antud algandmete korral on standardviga arvestades PLR vahemikus 124 kuni 6388). Kui uurime sarnast gruppi (kus dopingutarvitajaid on ikka see 1% ehk pretest probability on 0,01), siis selgub, et
= positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 90% ehk kümme sajast positiivse dopinguproovi andnust mõistetakse süüdi alusetult. Kui arvestada standarvea piire, siis tõenäosus on 56% kuni 99% ehk sajast positiivse proovi andnust 1 kuni 44 inimest (!) mõistetakse alusetult süüdi.
= negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,001 % ehk veapiiride korral 0,016% kuni 0,64% ehk tuhandest negatiivse proovi andnuist on kuni 6 inimest tegelikult patused
Kui sama testi rakendada grupis, kus 1000 sportlase kohta on dopingu tarvitajaid 20 ehk 2%, siis oleksid vastavad tõenäosused järgmised:
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 71% kuni 99% ehk 1 kuni 29 inimest sajast mõistetakse alusetult süüdi
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,03% kuni 1,29% ehk esineb võimalus, et üks negatiivse tulemusega sportlane sajast on tegelikult tarvitanud dopingut.
Kui sama testi rakendada grupis, kus 1000 sportlase kohta on dopingu tarvitajaid 1 ehk 0,1%, siis oleksid vastavad tõenäosused järgmised:
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 11% kuni 86% ehk 14 kuni 89 inimest sajast mõistetakse alusetult süüdi
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,002% kuni 0,06%
—-
OK, see test oli kehvake. Võtame nüüd ideaalilähedase testi, mille sensitiivsus ja spetsiifilisus on 99% ja selle standardviga on tühine. Sellisel juhul
kui dopingutarvitajaid on 1%, siis
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 50% ehk 50 inimest sajast saavad alusetu süüdstuse
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,01%
kui dopingutarvitajaid on 2%, siis
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 67% ehk 23 inimest 100-st saavad alusetu süüdistuse
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,02%
kui dopingutarvitajaid on 0,1%, siis
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 9% ehk 91 inimest sajast saavad alusetu süüdistuse
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,001%
kui dopingutarvitajaid on 80%, siis
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 99,7% ehk valesüüdistuse saab 3 inimest tuhandest
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 3,9% ehk 100st negatiivse proovi andnust on tegelikult 3 patused

Kui rakendada kahte testi, mille sensitiivsus ja spetsiifilisus on 99% ning mille vastavad uuritavad tunnused ei ole omavahel seoses (s.t. kaks ideaalilähedast testi; kui tunnuste vaheline seos on olemas, siis teine test mõjutab tulemust vähem ja tulemus sarnaneb rohkem esimesel testil saaduga, vt. eelmine lõik). siis kui mõlema testi korral on vastus sarnane
kui dopingutarvitajaid on 1%, siis
=positiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 99% ehk üks alusetult süüdistatu saja positiivse proovi kohta
=negatiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,0001%
kui dopingutarvitajaid on 2%, siis
=positiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 99,5% ehk viis alusetult süüdistatut tuhande positiivse proovi kohta
=negatiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,0002%
kui dopingutarvitajaid on 0,1%, siis
=positiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 90, 75% ehk ligi kümme alusetult süüdistatud saja positiivse proovi kohta
=negatiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,00001%
kui dopingutarvitajaid on 80%, siis
=positiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 99,997%
=negatiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,0408%
Seega: Harvaesinevate nähtuste korral ei tohiks kergekäeliselt süüdi mõista. Lihtsam on hukka mõista kui mõista. :!: :idea: :HEAD

Postby td on 07 Apr 2013 13:06

Arvutuseks kasutasin Exceli faili, mille töötamise õigsust olen kontrollinud õpikunäidetel. Päris kindlalt ei saa välistada näpukaid – val asi valesse ruutu. Aga seaduspärasused toob see kenasti välja.

Postby td on 07 Apr 2013 13:15

nibbler wrote:

td wrote:spetsialisti selgitus, kuigi natuke keeruliselt kirjelatud
http://arvamus.postimees.ee/1193104/moo … vastamata/
=tõenäosus, kas inimene on süüdi (haige) sõltub ka süüdlaste (haigete) osakaalust antud uuritavate grupis. Kui süüdlaste osakaal on suur, on tõenäosus suurem; kui süüdlaste osakaal on väike, on tõenäosus väiksem konkreetse isiku puhul. Mida kehvem on test, seda vähem ta suudab eristada tegelikke süüdlasi ja tegelikke süütuid. Kehva testimeetodi puhul positiivne testitulemus harvaesineva haiguse puhul vajab edasisisi uurimisi (samamoodi nagu negatiivne tulemus sageliesineva haiguse puhul vajab lisateste)

Mis mind Veerpalu juhtumi puhul ettevaatlikuks muudab on see, et kaitsemeeskkonna poolt puudub igasugune initsiatiiv uusi teste Veerpalu peal katsetada. Palun väga, võtku uus proov ja uus testmetoodika ja tõestagu faktiliselt, et Veerpalu puhul ongi tegemist ime-inimesega, kelle kasvuhormooni tase erineb püsivalt keskmisest inimesest piltlikult öeldes six-sigma võrra.

Nii, eeldame, et Sinu test ( tunnusega: "kaitsemeeskkonna poolt puudub igasugune initsiatiiv uusi teste sportlase peal katsetada" – JAH/EI) on samuti sensitivisuse ja spetsiifilisusega 99%. ;) Vaata minu eelmist postitust – kui palju muutub tõenäosus, et Veerpalu on süüdi. Lisaks veel see, et WADA testi sensitiivsus ja spetsiifilisus pole kindlasti sama hea. Kahjuks pole teada, kui palju on patuste oskaal (pretest probability) suusatajate hulgas. Kuna test selekteerib edukalt välja puhtad suusatajad ja patuseks on tembeldatud ainult Veerpalu, siis võib väita, et pretest probability on väga väike, seega tõenäosus valesüüdistuseks on lubamatult suur.

Postby nibbler on 07 Apr 2013 13:33

td wrote:Kuna test selekteerib edukalt välja puhtad suusatajad ja patuseks on tembeldatud ainult Veerpalu, siis võib väita, et pretest probability on väga väike, seega tõenäosus valesüüdistuseks on lubamatult suur.

Mind ei huvia, kas Veerpalu on süüdi või süütu mingi testi alusel. Mind huvitab, kas Veerpalu organismi kasvuhormooni tase on püsivalt erinevkeskmise inimese kasvuhormooni tasemest (või erineb see ainult teatud võistlusolukordades). Kaitsemeeskonna väide on, et Veerpalu organismil on iseäralik hormonaalne tasakaal, mida esineb vähem kui 1 inimesel 1000’st. Kas alguses ei väidetud mitte isegi mingisugust geneetilist eripära?
Demonstreerige mulle seda eripära faktiliselt! Kaitsetiim oleks pidanud produtseerima autentse andmeseeria Veerpalu kasvuhormooni taseme kohta (näiteks aastase ajaperioodi kohta, et oleks näha nii treeningfaas kui puhkefaas). Seda ei tehta, vaieldakse mingi statistilise testi parameetrite üle.

Postby td on 07 Apr 2013 13:55

nibbler wrote:

td wrote:Kuna test selekteerib edukalt välja puhtad suusatajad ja patuseks on tembeldatud ainult Veerpalu, siis võib väita, et pretest probability on väga väike, seega tõenäosus valesüüdistuseks on lubamatult suur.

Mind ei huvia, kas Veerpalu on süüdi või süütu mingi testi alusel. Mind huvitab, kas Veerpalu organismi kasvuhormooni tase on püsivalt erinev keskmise inimese kasvuhormooni tasemest (või erineb see ainult teatud võistlusolukordades). Kaitsemeeskonna väide on, et Veerpalu organismil on iseäralik hormonaalne tasakaal, mida esineb vähem kui 1 inimesel 1000’st. Kas alguses ei väidetud mitte isegi mingisugust geneetilist eripära?
Demonstreerige mulle seda eripära faktiliselt! Kaitsetiim oleks pidanud produtseerima autentse andmeseeria Veerpalu kasvuhormooni taseme kohta (näiteks aastase ajaperioodi kohta, et oleks näha nii treeningfaas kui puhkefaas). Seda ei tehta, vaieldakse mingi statistilise testi parameetrite üle.

Aga kas probleem polegi mitte selles, et statistilisi algtõdesid arvesse võttes ongi antud juhul tegu määramatusega – testi alusel ei olegi võimalik leida tõde, on vaid tõlgendused. Asi laheneb siis, kui suudetakse luua parem meetod.
Seda testi võib kujutada voltmeetrina, mis annab trafo mõõtmisel 10V pinge puhul ettearvamatuid väärtusi vahemikus 1 kuni 19 ja lubatud pinge piir on 12V. Ühel mõõtmisel saadakse nii, teisel naa. Selleks, et saada viga alla, on vaja teha väga palju sarnaseid mõõtmisi (ja arvutada keskmine väärtus koos standardveaga). Neid aga ei tehta samal ajahetkel, vahepeal on võibolla tegelik pinge trafo klemmidel olnud 6V või 12V (aga võibolla tõesti ka 15V, kui tarvitati dopingut).
Mina ei taha võtta seisukohta ei Veerpalu poolt ega vastu. Jään seisukohale – määramatu. Pean aga lubamatuks inimese väntsutamist. See on peaaegu sama kui inkivistsioon – kui ei upu, siis on nõid ja läheb tuleriidale.

see kaitsetiimi esimene väide, et eripära, on muidugi lahja väide – kui selgus, et test on ebatäpne. Ma ei oska öelda (ja ei viitsi järgi uurda), kui palju peaks tegema teste, et saada mingi täpne tulemus mingi talutava mõõtevea suurusega. Kardan, et see testide arv on sadades. Ma arvan ka, et WADA meetod ja Eesti tiimi meetod on täiesti erinevatel alustel (üks mõõdab hormooni alamtüüpide suhet ehk püüab avastada mittelooduslikku, teine mõõdab aga kasvuhormooni aktiivsust). Wada meetodit aga Eesti tiim ei saa kasutada sellel lihtsal põhjusel, et selle kitte WADA ei väljasta.

Voltmeetriga on asi lihtne – tuleb leida teine voltmeeter, millega taadelda vigast voltmeetrit (või mõõta voolutugevus ja takistus ja arvutada kaudselt). Niikaua kui kasvuhormooni alamliikide määramiseks pole muud meetodit kui vaid selle alamtüüpide süstimine organismi ja seejärel mõõtmine, siis on väga raske ka korrigeerida seda meetodit. Tegemist on multifaktorilise tunnusega, mis ei sõltu vaid voolutugevusest ja takistusest. (nii nagu voltmeetri ümber võiks sporaadiliselt ringi tiirutada üks nähtamatu lind, mille külge on riputatud nähtamatu püsimagnet, mis osutit kõrvale veab)