…ei saa mitte vaiki olla…


…kui ajalugu ronib koduõuele…

Nägin nimelt täna hommikupoole kuskil 10 ja 11 vahel oma silmaga suht sinitaevas pilti, kus meid kaitsvad NATO hävitajad konvoeerisid mingit tundmatut propellerlennukit, suunaga Ämari… Kas tõesti voeti esmakordselt ja reaalselt maha üks nendest  , vähemalt jutu järgi pidevalt Eesti  (ja viimasel ajal rohkem pigem Läti ja Leedu) õhu (mere)piiri rikkuvatest Vene sõjaväe(transpordi) lennukitest…

Olin peaaegu kindel, et õhtuks on mingi uudis…Kuid uudist pole…Kas kardetakse “Kohver II” moodi värki, et venelased põõravad asja oma kasuks…

Oudekki läheb Euroopasse?


Pole vist rohkem kui aasta siia blogisse ridagi kirjutanud….Tegelikult, vaadates just kõrvalt sotsiaalmeedias (peavoolumeediast rääkimata) toimuvat, on kuidagi puhtam ja kuivem tunne kohe…

Aga poliitilise elu tähtsündmusi, igasugu valimisi, võiks ju oma ühiskonnaelu pideva jälgimise kontekstis kuidagi kajastada. Parim võimalus on selleks prognoosides ette valimistulemusi. Ehk siis see postitus on pühendatud homme toimuvatele meid rohkem puudutavatele Europarlamendi valimistele.

Nende valimiste peamine intriig on minu arvates see, et kas Keskerakond saab kolm kohta ja et kas meie poliitikamaailma uus tõusev täht, Oudekki Loone, läheb E. Savisaare asendusliikmena Brüsselisse. Etteruttavalt, minu vastus on, et pigem jah…

Minu argumentatsioon selliseks asjade käiguks on järgmine:

Keskerakond võitis teatavasti suurelt eelmised Europarlamendi valimised, saades ca 105000 häält ja jäädes napilt ilma kolmandast kohast. Praegune olukord tundub olevat keskile veelgi soodsam. Näiteks E. Savisaart ja tema peavoolu suhtes eristuvat suhtumist Ukraina kriisi on võimalik valida üle terve Eesti. On ka muid häältesaaki mõjutavaid faktoreid. Nii et esialgu rohkem detailidesse laskumata pakuks keskile kokku 125000 häält, millest 35000 oleks E.S. omad.

Eelmine kord oli fenomenaalsel teisel kohal Üksikkandidaat I. Tarand oma rohkem kui 100000 häälega. Seekord tal enam nii hästi ei lähe, aga ca 40000 pooldajat on tal vast kõigi rullide, lohode ja kristaf…-de kiuste siiski alles.

Kolmandal positsioonil oli eelmine kord reform vist mingi 60000 häälega. Seekord vist küll parandavad positsiooni, aga mitte häälesaaki.

Neljandal positsioonil oli eelmine kord IRL vist kuskil 40000 häälega. Seekord ei pakuks neile üle 30000 hääle.

Neljandad olid eelmine kord sotsid üle 30 000 häälega, mis andis neile tollal napilt viimase mandaadi. Seekord vanameister Lauristini juhtimisel vast parandavad end  ja saavad kokku üle 40000 hääle, edestades napilt ka üksikkandidaat Tarandit.

Eelpool loetletute vahel jagatakse siis 6 eurosaadikukohta. Tuginedes R. Taagepera  rahvalikule selgitusele d^Hondti meetodist, võtaks kesk taolise häältejaotuse juures 1., 3., ja 6. mandaadi. Reform saaks 2., sotsid 4. ja I.Tarand 5. mandaadi. IRL jääks päris ilma.

Nimekirjade siseselt võib ka tulemusi ja arenguid ennustada.

Keskis võtab suurima häältearvu teadagi E. S., aga tema koht läheb kellegile teisele. Mul on sihuke karvane tunne, et on kokku lepitud, et see läheb O. Loonele, kui Loone teeb isiklikult hea tulemuse. Üldse paistab nii, et keskis on vaikimisi kokkuleppeid veelgi, näiteks paarist Ratas-Simson saab võitja Brüsselisse ja kaotajale jääb võimalus tõusta uueks keski esimeheks(naiseks). Ja paarist Toom-Stalnuhhin on ka üks vaikimisi loobuja olemas, kuulu järgi Toom. Ehk siis europarlamenti maabuksid lõpuks tõenäoliselt keskist Ratas (võidab häältearvult Simsonit), Stalnuhhin….ja Loone. Kui saab vähemalt 5. isikliku tulemuse Savisaare, Ratta, Toomi, Stalnuhhini ja Simsoni järel. Teiste keskerakondlaste võimalusse väga ei usu.

Reformi koht läheb siiski vast Ansipile, kuigi üsna väikese eduga K. Kallase ees. See tegelikult rahuldab enam-vähem kõiki , sest Ansipist saab sügisel siiski kokkulepitult komisjonäär ja K.Kallas saab Ansipi asendusliikmeks. Muid intriige ei paista reformierakonna puhul ka olevat.

Sotsid saavad oma koha tänu üldisele populaarsuse tõusule ja vanameister Lauristini kaasamisele, kes selle koha ka võtab. Küll ma ei usu, et ta Brüsselis täit perioodi istub. Eks ole ka juba kokku lepitud, et antakse ka järgmistele võimalus, muidu poleks ju kellegil isu mingit isiklikku kampaaniat teha.

I. Tarand võtaks siis ainsa üksikkandidaadina viimase keskist vabaks jääva koha (100000 omal ajal talle  isiklikult antud häält on ikka raske kõigile IT püüdlustele vaatamata maha mängida) , kuigi vast ka Meikar teeb päris hea tulemuse (pakuks ca 10000 häält).

IRL võib siis nüüd jälle (nagu esimestel eurovalimistel Respublica) sootuks kohast ilma jääda. Omad vitsad peksavad. See on see Reinsalu kombinatsioonide tulemus. Sest selline IRL-le iseloomulik omadevaheline petmine ja tõsimeelsete hanekstõmbamine nagu nende sisevalimistelgi, käib praegustel eurovalimistelgi täie hooga. Eks Kelamile lubati jätkamist ja Samostile Kelami pensionilesaatmist. Tegelikult käsitleb IRL-i tagatuba neid kui kasulikke idioote-häälepüüdjaid. Tegelik panus on tehtud hoopis M. Mihkelsonile, ja ka seda mitte selle pärast, et tahetakse teda hirmsasti Euroopasse, vaid ikka pigem selle pärast, et saaks ta uue parteijuhi valimise puhuks jalust ära…

Ongi kõik, jääb siis tulemusi ootama

P.S.

Ise valisin Oudekki Loone, peamiselt just selle tõttu, et ta tegi keskerakonda astumisega poliitiliselt mõnevõrra küll riskantse kuid samas julge ja järele mõeldes ka pragmaatilise käigu. Ja loomulikult on ta väga õige inimene Euroopasse…

 

Püha Andruse kiusamine…


…ja erinevalt M. Soidrost, ilma mingi irooniata, on see jätkuv inkvisitsiooniline nõiajaht olümpiasangar Veerpalu aule ja mainele. Mingi tegelikult väikeste, kiuslike ja väiklaste inimeste, olemuslikult ja mõttestampide poolest tundub et tõeliste sitapeade, mõtteviis ei luba lihtsalt tunnistada võimalust, et keegi võikski ollagi puhtam, ausam, parem neist endist, dopinguküttidest ja ajakirjanikest. Alustees, et kõik tippsportlased ju võtavad dopingut ja järelikult kõik ka petavad, saab tugineda ju ainult oma rikutusele, oma kogemusele, et kui juba mina petan igal võimalusel, teevad seda ju ka kõik teised…

See jätkuv tants Veerpalu varasemate dopinguproovide avamise ümber on puhtakujuline rusikatega vehkimine pärast kaklust ehk võimaluse otsimine anda selja tagant võitjale kaikaga. Ehk autundetu lähenemine veel autumate meetoditega. Ainult tõelised sitapead käituvad nii. Ja seetõttu olen ka mina, kes ma varem olin Veerpalu varasemate proovide avamise poolt, praegu juba kindlalt selle vastu. Sest sitapead on sitapead ja kasutavad kindlasti valet , võltsimist ja statistikat oma huvides

Ma tõepoolest usun, et Veerpalu ei kasutanud teadlikult kunstlikku kasvuhormooni. Minu uskumine tugineb kahjuks küll ainult intuitsioonile, et vähemalt kõik inimesed ei peta ega valeta. Ja kellessegi või millessegi peab ju ka uskuma…Muidu oleks ju sessinatses üsna si…s maailmas ju lausa võimatu elada

Ma loodan väga, et mu intuitsioon ei vea mind ka seekord alt…Seda lootust toetab ka tõepoolest sõltumatute inimeste, kes ka tegelikult midagi jagavad statistikast ja tõenäosustest, arutelu ühes väga huvitavas portaalis…
Kogu alljärgnev tekst sealt

by <a href=”http://arutelud.com/memberlist.php?
mode=viewprofile&u=5423″>nibbler
on 07 Apr 2013 12:15

td wrote:spetsialisti selgitus, kuigi natuke keeruliselt kirjelatud
<a href=”http://arvamus.postimees.ee/1193104/mootmise-dilemmad-et-suutut-ei-kuulutataks-kurjategijaks-et-haigused-ei-jaaks-avastamata/”>http://arvamus.postimees.ee/1193104/moo … vastamata/
=tõenäosus, kas inimene on süüdi (haige) sõltub ka süüdlaste (haigete) osakaalust antud uuritavate grupis. Kui süüdlaste osakaal on suur, on tõenäosus suurem; kui süüdlaste osakaal on väike, on tõenäosus väiksem konkreetse isiku puhul. Mida kehvem on test, seda vähem ta suudab eristada tegelikke süüdlasi ja tegelikke süütuid. Kehva testimeetodi puhul positiivne testitulemus harvaesineva haiguse puhul vajab edasisisi uurimisi (samamoodi nagu negatiivne tulemus sageliesineva haiguse puhul vajab lisateste)

Mis mind Veerpalu juhtumi puhul ettevaatlikuks muudab on see, et kaitsemeeskonna poolt puudub igasugune initsiatiiv uusi teste Veerpalu peal katsetada. Palun väga, võtku uus proov ja uus testmetoodika ja tõestagu faktiliselt, et Veerpalu puhul ongi tegemist ime-inimesega, kelle kasvuhormooni tase erineb püsivalt keskmisest inimesest piltlikult öeldes six-sigma võrra.

Postby td on 07 Apr 2013 13:04

Oletame, et 1000 suusataja kohta on dopingu tarvitajaid 10 ehk 1%. Oletame, et kasvuhormooni testimeetodi valideerimisel saadi, et 1000 proovi hulgas oli 9 tõestatud dopingutarvitajat, 1 valepositiivne (test näitas, tegelikult ei tarvitanud) ja 1 valenegatiivne (test näitas, et puhas, tegelikult aga tarvitas).
Justkui täitsa hea test, kas pole? :roll:
Selle testi sensitiivsus 90%, spetsiifilisus 99,9%. Seega mitte eriti hea sensitiivsus. Vaatame nüüd, mis juhtub sellise testi puhul tõenäosustega (antud algandmete korral on standardviga arvestades PLR vahemikus 124 kuni 6388). Kui uurime sarnast gruppi (kus dopingutarvitajaid on ikka see 1% ehk pretest probability on 0,01), siis selgub, et
= positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 90% ehk kümme sajast positiivse dopinguproovi andnust mõistetakse süüdi alusetult. Kui arvestada standarvea piire, siis tõenäosus on 56% kuni 99% ehk sajast positiivse proovi andnust 1 kuni 44 inimest (!) mõistetakse alusetult süüdi.
= negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,001 % ehk veapiiride korral 0,016% kuni 0,64% ehk tuhandest negatiivse proovi andnuist on kuni 6 inimest tegelikult patused
Kui sama testi rakendada grupis, kus 1000 sportlase kohta on dopingu tarvitajaid 20 ehk 2%, siis oleksid vastavad tõenäosused järgmised:
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 71% kuni 99% ehk 1 kuni 29 inimest sajast mõistetakse alusetult süüdi
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,03% kuni 1,29% ehk esineb võimalus, et üks negatiivse tulemusega sportlane sajast on tegelikult tarvitanud dopingut.
Kui sama testi rakendada grupis, kus 1000 sportlase kohta on dopingu tarvitajaid 1 ehk 0,1%, siis oleksid vastavad tõenäosused järgmised:
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 11% kuni 86% ehk 14 kuni 89 inimest sajast mõistetakse alusetult süüdi
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,002% kuni 0,06%
—-
OK, see test oli kehvake. Võtame nüüd ideaalilähedase testi, mille sensitiivsus ja spetsiifilisus on 99% ja selle standardviga on tühine. Sellisel juhul
kui dopingutarvitajaid on 1%, siis
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 50% ehk 50 inimest sajast saavad alusetu süüdstuse
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,01%
kui dopingutarvitajaid on 2%, siis
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 67% ehk 23 inimest 100-st saavad alusetu süüdistuse
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,02%
kui dopingutarvitajaid on 0,1%, siis
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 9% ehk 91 inimest sajast saavad alusetu süüdistuse
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,001%
kui dopingutarvitajaid on 80%, siis
=positiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 99,7% ehk valesüüdistuse saab 3 inimest tuhandest
=negatiivse dopingutesti korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 3,9% ehk 100st negatiivse proovi andnust on tegelikult 3 patused

Kui rakendada kahte testi, mille sensitiivsus ja spetsiifilisus on 99% ning mille vastavad uuritavad tunnused ei ole omavahel seoses (s.t. kaks ideaalilähedast testi; kui tunnuste vaheline seos on olemas, siis teine test mõjutab tulemust vähem ja tulemus sarnaneb rohkem esimesel testil saaduga, vt. eelmine lõik). siis kui mõlema testi korral on vastus sarnane
kui dopingutarvitajaid on 1%, siis
=positiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 99% ehk üks alusetult süüdistatu saja positiivse proovi kohta
=negatiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,0001%
kui dopingutarvitajaid on 2%, siis
=positiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 99,5% ehk viis alusetult süüdistatut tuhande positiivse proovi kohta
=negatiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,0002%
kui dopingutarvitajaid on 0,1%, siis
=positiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 90, 75% ehk ligi kümme alusetult süüdistatud saja positiivse proovi kohta
=negatiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,00001%
kui dopingutarvitajaid on 80%, siis
=positiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 99,997%
=negatiivsete dopingutestide korral on dopingu tarvitamise tõenäosus 0,0408%
Seega: Harvaesinevate nähtuste korral ei tohiks kergekäeliselt süüdi mõista. Lihtsam on hukka mõista kui mõista. :!: :idea: :HEAD

Postby td on 07 Apr 2013 13:06

Arvutuseks kasutasin Exceli faili, mille töötamise õigsust olen kontrollinud õpikunäidetel. Päris kindlalt ei saa välistada näpukaid – val asi valesse ruutu. Aga seaduspärasused toob see kenasti välja.

Postby td on 07 Apr 2013 13:15

nibbler wrote:

td wrote:spetsialisti selgitus, kuigi natuke keeruliselt kirjelatud
http://arvamus.postimees.ee/1193104/moo … vastamata/
=tõenäosus, kas inimene on süüdi (haige) sõltub ka süüdlaste (haigete) osakaalust antud uuritavate grupis. Kui süüdlaste osakaal on suur, on tõenäosus suurem; kui süüdlaste osakaal on väike, on tõenäosus väiksem konkreetse isiku puhul. Mida kehvem on test, seda vähem ta suudab eristada tegelikke süüdlasi ja tegelikke süütuid. Kehva testimeetodi puhul positiivne testitulemus harvaesineva haiguse puhul vajab edasisisi uurimisi (samamoodi nagu negatiivne tulemus sageliesineva haiguse puhul vajab lisateste)

Mis mind Veerpalu juhtumi puhul ettevaatlikuks muudab on see, et kaitsemeeskkonna poolt puudub igasugune initsiatiiv uusi teste Veerpalu peal katsetada. Palun väga, võtku uus proov ja uus testmetoodika ja tõestagu faktiliselt, et Veerpalu puhul ongi tegemist ime-inimesega, kelle kasvuhormooni tase erineb püsivalt keskmisest inimesest piltlikult öeldes six-sigma võrra.

Nii, eeldame, et Sinu test ( tunnusega: "kaitsemeeskkonna poolt puudub igasugune initsiatiiv uusi teste sportlase peal katsetada" – JAH/EI) on samuti sensitivisuse ja spetsiifilisusega 99%. ;) Vaata minu eelmist postitust – kui palju muutub tõenäosus, et Veerpalu on süüdi. Lisaks veel see, et WADA testi sensitiivsus ja spetsiifilisus pole kindlasti sama hea. Kahjuks pole teada, kui palju on patuste oskaal (pretest probability) suusatajate hulgas. Kuna test selekteerib edukalt välja puhtad suusatajad ja patuseks on tembeldatud ainult Veerpalu, siis võib väita, et pretest probability on väga väike, seega tõenäosus valesüüdistuseks on lubamatult suur.

Postby nibbler on 07 Apr 2013 13:33

td wrote:Kuna test selekteerib edukalt välja puhtad suusatajad ja patuseks on tembeldatud ainult Veerpalu, siis võib väita, et pretest probability on väga väike, seega tõenäosus valesüüdistuseks on lubamatult suur.

Mind ei huvia, kas Veerpalu on süüdi või süütu mingi testi alusel. Mind huvitab, kas Veerpalu organismi kasvuhormooni tase on püsivalt erinevkeskmise inimese kasvuhormooni tasemest (või erineb see ainult teatud võistlusolukordades). Kaitsemeeskonna väide on, et Veerpalu organismil on iseäralik hormonaalne tasakaal, mida esineb vähem kui 1 inimesel 1000’st. Kas alguses ei väidetud mitte isegi mingisugust geneetilist eripära?
Demonstreerige mulle seda eripära faktiliselt! Kaitsetiim oleks pidanud produtseerima autentse andmeseeria Veerpalu kasvuhormooni taseme kohta (näiteks aastase ajaperioodi kohta, et oleks näha nii treeningfaas kui puhkefaas). Seda ei tehta, vaieldakse mingi statistilise testi parameetrite üle.

Postby td on 07 Apr 2013 13:55

nibbler wrote:

td wrote:Kuna test selekteerib edukalt välja puhtad suusatajad ja patuseks on tembeldatud ainult Veerpalu, siis võib väita, et pretest probability on väga väike, seega tõenäosus valesüüdistuseks on lubamatult suur.

Mind ei huvia, kas Veerpalu on süüdi või süütu mingi testi alusel. Mind huvitab, kas Veerpalu organismi kasvuhormooni tase on püsivalt erinev keskmise inimese kasvuhormooni tasemest (või erineb see ainult teatud võistlusolukordades). Kaitsemeeskonna väide on, et Veerpalu organismil on iseäralik hormonaalne tasakaal, mida esineb vähem kui 1 inimesel 1000’st. Kas alguses ei väidetud mitte isegi mingisugust geneetilist eripära?
Demonstreerige mulle seda eripära faktiliselt! Kaitsetiim oleks pidanud produtseerima autentse andmeseeria Veerpalu kasvuhormooni taseme kohta (näiteks aastase ajaperioodi kohta, et oleks näha nii treeningfaas kui puhkefaas). Seda ei tehta, vaieldakse mingi statistilise testi parameetrite üle.

Aga kas probleem polegi mitte selles, et statistilisi algtõdesid arvesse võttes ongi antud juhul tegu määramatusega – testi alusel ei olegi võimalik leida tõde, on vaid tõlgendused. Asi laheneb siis, kui suudetakse luua parem meetod.
Seda testi võib kujutada voltmeetrina, mis annab trafo mõõtmisel 10V pinge puhul ettearvamatuid väärtusi vahemikus 1 kuni 19 ja lubatud pinge piir on 12V. Ühel mõõtmisel saadakse nii, teisel naa. Selleks, et saada viga alla, on vaja teha väga palju sarnaseid mõõtmisi (ja arvutada keskmine väärtus koos standardveaga). Neid aga ei tehta samal ajahetkel, vahepeal on võibolla tegelik pinge trafo klemmidel olnud 6V või 12V (aga võibolla tõesti ka 15V, kui tarvitati dopingut).
Mina ei taha võtta seisukohta ei Veerpalu poolt ega vastu. Jään seisukohale – määramatu. Pean aga lubamatuks inimese väntsutamist. See on peaaegu sama kui inkivistsioon – kui ei upu, siis on nõid ja läheb tuleriidale.

see kaitsetiimi esimene väide, et eripära, on muidugi lahja väide – kui selgus, et test on ebatäpne. Ma ei oska öelda (ja ei viitsi järgi uurda), kui palju peaks tegema teste, et saada mingi täpne tulemus mingi talutava mõõtevea suurusega. Kardan, et see testide arv on sadades. Ma arvan ka, et WADA meetod ja Eesti tiimi meetod on täiesti erinevatel alustel (üks mõõdab hormooni alamtüüpide suhet ehk püüab avastada mittelooduslikku, teine mõõdab aga kasvuhormooni aktiivsust). Wada meetodit aga Eesti tiim ei saa kasutada sellel lihtsal põhjusel, et selle kitte WADA ei väljasta.

Voltmeetriga on asi lihtne – tuleb leida teine voltmeeter, millega taadelda vigast voltmeetrit (või mõõta voolutugevus ja takistus ja arvutada kaudselt). Niikaua kui kasvuhormooni alamliikide määramiseks pole muud meetodit kui vaid selle alamtüüpide süstimine organismi ja seejärel mõõtmine, siis on väga raske ka korrigeerida seda meetodit. Tegemist on multifaktorilise tunnusega, mis ei sõltu vaid voolutugevusest ja takistusest. (nii nagu voltmeetri ümber võiks sporaadiliselt ringi tiirutada üks nähtamatu lind, mille külge on riputatud nähtamatu püsimagnet, mis osutit kõrvale veab)

Veerpalu…ja IRL-i pätid…


Seoses Veerpalu juhtumi õnneliku lõpu ja IRL-i poliitikute jätkuva pätitegemisega Eesti poliitilisel maastikul avaldan uuesti oma kahe aasta taguse kirjutise, kus need kaks asja oli huvitaval kombel kokku kleepunud…Liimiks ajakirjaniku, konkreetselt Tuuli Kochi, eetiline pale…

———————-

H.H.Luik: Meie bisnis on tõde

Kas ikka on?

Eesti suusatamist ja sporti üldiselt tabanud dopinguskandaal on keeratud, ja päris osavalt-peab ütlema, praktiliselt ühe mehe, kahekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu enda probleemiks. Väga inetu lugu. Oli seal mis oli, päris lõplikku tõde ei saa me siin ilmselt kunagi teada, kuid teha avalikkuse ees Veerpalu põhivastutajaks on ikka mage küll. Sportlase asi on treenida ja tippspordi tasemel tuleb ka suht vastuvaidlematult alluda treeneri, spordiarstide, kogu toetava meeskonna juhistele. Tuleb sisse süüa need tabletid, taluda neid süstlatorkeid, mida töövõime suurendamise ja taastumise kiirendamiseks vajalikuks peetakse.

Isikliku subjektiivse arvamuse kohaselt läksid meie  Veerpalu toetustiimi selle valdkonna eest vastutavad liikmed erinevate (lubatud) keemiliste ainete segamisel ja Veerpalule manustamisel natuke liiale. Mingi keemiliste ainete kombinatsioon tingis kasvuhormooni plahvatusliku tõusu organismis üle WADA lubatud piiri. Unustati ära tõsiasi, et kuigi üks keemik võib meil juhtida pikaaegselt ja suht edukalt tervet riiki, on siiski vähetõenäoline, et meie siiski maailma mastaabis asjaarmastajatest ja põlve otsas tegijatest Veerpalu toetustiimi liikmetest saaksid väljapaistvad keemikud…Pole enam keskaeg, pole enam alkeemia aeg..

Siinkohal tuleme asja ajakirjandusliku kajastamise juurde. Kas ajakirjandus otsib ikka tõde?

Nimelt oli eilsel pressikonverentsil üks huvitav seik. Seal avaldas treener Alaver (vist omaalgatuslikult, mitte otseselt küsimusele vastates), ja au talle, et nad tõesti kasutasid selle kasvuhormooni taseme timmimiseks teatud lubatud preparaate. Isegi nende keemiliste ühendite nimed ütles ja ka seda otsesõnu, et ta ise kahtlustas-kahtlustab just neid preparaatide tingitud mõjusid. Alaver tahtis selgelt ja aumehelikult tuld Veerpalu pealt enda peale juhtida. Kuid….ajakirjanikud ei võtnud kuidagi vedu, neile oli tähtis just Veerpalu mõnitavate küsimustega pommitada ja tema pisaraid pildistada…

Sellise ajakirjanike ilmutatud hundimoraali (maaslamaja lõhki kiskuda) valguses peaksimegi tagasi pöörduma loo alguse ja selle ajakirjandusliku käsitluse juurde. A-proovi positiivsus sai Veerpalule,  Suusaliidule ja ilmselt siis ka T.Kochi “allikale” teatavaks vist 15.veebruaril. Arvata võib, et see “allikas” ei hoidnud asja oma teada. Miks kohe asjaga välja ei tuldud. Hea küll, ei tahetud löögi alla panna Eesti suusakoondise esinemist veebruari lõpus toimunud MM-il . Enam-vähem arusaadav. Kuid hiljem? Valimised? Kas tõesti jälle poliitiline manipuleerimine Kochi ja tema selja taga seisvate jõudude poolt, nagu me nägime idarahaskandaali kajastamisel. Edasi. Miks tuldi välja just sellel nädala- ja kuupäeval, laupäeval 2. aprillil? Kas ainult selle pärast, et laupäevane leht on traditsiooniliselt suurema levikuga ja mingit löövamat teemat polnud hetkel võtta? Või kas tõesti selle pärast, et ajalehele oli teada 5. aprillil toimuv B-proovi avamine ja täiega oli olemas võimalus, et suht algusjärgus olev kasvuhormooni ülemäärase ja kunstliku suurendamise avastamise metoodika annab tõrke, ja B-proov osutubki negatiivseks…Ehk siis dopingujuhtumit polegi ja Veerpalule ei saagi enam sisse sõita…Milline huvitav lähenemine ka maffiategelastesse muidu väga empaatiliselt suhtunud ajakirjaniku poolt…

Kui ajakirjanduse ja konkreetse ajakirjaniku eesmärgiks on tõde ja ainult tõde selle ehedaimal kujul, peaks ta selle tõe avaldama kohe esimesel võimalusel. Vastasel juhul tekib põhjendatud kahtlus tõega manipuleerimises. Ehk esmatähtis pole mitte tõde, vaid see, kuidas saab seda tõde kõige kasulikumalt müüa. Kui poliitikute puhul on tõega valikuline ümberkäimine veel kuidagi aktsepteeritav, siis ajakirjanike puhul peaks lood küll teisiti olema. Pealegi, oli ju T.Koch ise see inimene, kes “idarahaskandaali” avalikustamise hetke valikut selgitas-põhjendas just ajakirjaniku eetikaga. Et ajakirjanik ei saanud talle teatavaks saanud ühiskondlikult olulist informatsiooni kauem kinni hoida.

T. Koch on peamiselt sisepoliitilistel teemadel kirjutav ajakirjanik. “Idarahaskandaali” avalikustamise-valgustamise eest teenis meie uuriva ajakirjanduse kohaliku Pulitzeri-Bonnieri preemia. Minu arvates küll natuke teenimatult, sest ajakirjanduslikku “ise jälgede ajamist” oli seal vähe. Pigem kätte saadud (kätte sokutatud) delikaatsete ja konfidentsiaalsete materjalide refereering. Milleks nüüd ümber kvalifitseeruda paljastavaks spordiajakirjanikuks? Kas oli vaja selliste meetoditega õigustada Bonnieri avanssi?

Ise ma hindan T. Kochi hoopis seetõttu, et ta on praktiliselt ainukese ajakirjanikuna käsitlenud probleeme meie parteide sisedemokraatiaga. Näiteks “äraostmatute” ja “kampsunite” võitlust, kus kasutatavad meetodid ei sea ohtu mitte ainult partei enda sisest demokraatlikku protsessi, vaid kogu ühiskonna demokraatliku arengu.

Teatud saatuse irooniana segas see IRL-i sisevõitlus ja kõrgete  parteifunktsionääride sekkumine minu asukohavalla kohalikesse valimistesse natuke ka minu elu ja pöördusin ajendatuna T: Kochi järjekordsest teemaarendusest “Postimehes” siis ka otse “Postimehe” ja T. Kochi poole üsna pika meiliga (10.veebruaril ), millest väljavõtteid siinkohal avaldan

Subject:Põhimõtted kampsunite all

Toomas Puurmann

to tuuli.koch

Tere

Kirjutan Teile Vormsi saarelt, ja, nii imelik kui see võiks ka tunduda, seoses Teie artiklitega IRL (eriti Respublica tiiva) käitumisega eetilises plaanis. Kõige rohkem siis ajendatuna Teie viimasest artiklist sellel teemal.

Nimelt ilmneb järjest rohkem märke ja paistab selgemalt see, et meie, kes me siin saarel igapäevaselt elame ja varsti jälle valima läheme (et elu ikka veel paremini läheks), oleme toodud mingiks ohvriks kas siis IRL-i sisestele võimumängudele või toimub siin hoopis mingi värk maksumaksjate rahade kantimisega  partei rahastamiseks.

Nimelt viimastel KOV valimistel investeeris mingi kõrvaline jõud kõvasti kohalikku võimu, tuues saarele elanike registrisse sissekirjutamise teel kolmandiku võrra uusi valijaid, kes siis hääletasid nii nagu vaja ja aitasid absoluutsele võimule linnast tulnud mehed ja nende välja valitud järeleandlikumad tegelased päris kohalike hulgast.

———–

3. nov. 2010 “Pealtnägija” käsitles neid probleeme, kuid jättis asjaosalistelt küsimata olulised küsimused . Küsimused, mis paratamatult tekivad kui võrrelda Vormsi KOV valimissituatsiooni Teiegi poolt kirjeldatud IRL juhtorganite valimistel toimunuga, mida omakorda on vaimukalt käsitlenud teater NO99 omavalimiskoolis nr. 3.

Mulle küll järjest rohkem tundub, et siin Vormsil kasutati valimiste võitmiseks täpselt samu meetodeid ja ilmselt ka samu inimesi, keda kasutati Respublica tiiva poolt võimu võtmiseks erakonnas.

Kui erakonnasisesed võimumängud ja demokraatia reeglite eiramine oma sisevalimistel võiks veel kuidagi jääda erakonna siseasjaks, siis see, kui need jokk- meetodid kantakse üle üleriigilistele ametlikele valimistele, peaks ju olema küll kuidagi tõkestatav ja ka karistatav. Kui midagi muud seadusandluse puudulikkuse tõttu teha ei saaks, siis avalikustada skeemid ju ikka saaks. Kuid nii uurimisasutused, VVK kui ka õiguskantsler laiutavad rohkearvulistele pöördumistele vaatamata ainult käsi. Isegi valijate nimekirju ainult nimede tasandil, mis lubaks legaalselt kontrollida erakondade varjatud tegevust parteisõdurite suunamisel võimu varjatud ülevõtmiseks mõnes väikevallas, ei anta mitte mingil tingimusel välja. Kuigi seadus deklareerib, et valijate nimekirjad on avalikud…

Seega, vast oleks ajakirjandusel siiski mingit võimalust ja tahtmist selle, vähemalt meie jaoks siin Vormsis, olulise teemaga tegeleda. Olen nõus igakülgselt taustainfoga selles asjas abistama kuid pole tingimata eriti huvitatud  oma nime ajalehest lugema.

——

No ja edasi. Ei midagi. Isegi vastust selle kohta, et “Postimehe” ametlikule meiliaadressile saadetud meil pärale jõudis, pole…Aga pärale ta jõudis, muidu oleks tagasi tulnud…

No ei usu enam hästi (tegelikult muidugi juba päris ammu), et meie ajakirjandus otsib tõde ühiskonna üldiseks hüvanguks. Pigem laveeritakse väljaandjate ja mõnede juhtpoliitikute määratavas majandusliku ja poliitilise otstarbekuse rägastikus.

Tavaline “äraostmatus”…


…ehk ka jesuiitlus oma halvimal kujul ja vormis ilmutas end viimastel Riigikogu aseesimeeste valimistel, kui J. Ratas sai kusagilt “eikuskilt” juurde 10 häält ja E. Nestor 4.

See, et sellist asja seletatakse hääletamise saladuse ja saadikute südametunnistuse avaldumisena, on luulude süstimine lollidele…

Tõnis Kõiv on kahtlemata õigel teel, kuid asi on veel hoopis hullem. See ongi respublikaanide poolt välja mõeldud ja teatud mõttes täiuseni aretatud süsteem igasuguste valimiste puhul kontrollitud, aga samas näivalt eklektilise ja justkui vaba tahteavalduse toel saadud tulemuse saavutamiseks…

Nii ongi, hääli anti juurde kontrollitult mõlemile, nii Ratasele kui Nestorile…Tulemuseks on usaldamatus ja pinged parlamendis.

Täpselt sama süsteemi, kus kontrollitult suunatakse vabatahtlike, palgatud või orjastatud parteisõdurite hääli just väliselt usutava tulemuse saavutamiseks “õigete omade jopede” kõrval ka  ettemääratult kaotajaks jäävatele, on ju äraostmatud kasutanud nii oma sisevalimistel kui ka  kohalikel valimistel nendes huvipakkuvates valdades, kus mõnekümne või –saja kontrollitud häälega on võimalik mägesid liigutada. Ehk võtta võim…või keerata partnerile…

Juku-Kallel vesi ahjus…nartsissism tuli avalikuks


Mis juhtub hingelt (vähemalt omaarust) punkariga, kui ta poliittehnoloogiliste kombinatsioonide ja juhuse sümbioosi tulemusena satub näiteks (meie) Riigikokku…Vormiliselt täiesti respektaabliks seaduseandjaks.. Meie väikest ühiskonda ja imporditud presidendi kiiksudega seonduvalt isegi Presidendi Sõbraks…

Ei muud…Inimene, isegi punkar, kaotab lihtsalt pinna…Hakkab kombineerima tekste, õigustamaks oma olemasolu Riigikogus, näitama ennast suure poliitikuna, olemaks ka  edasi Presidendi Sõber, olemaks edasi pildil…Aga…pildil olek iga hinna eest on ju punkarluse vastand-nartsissism..

Savisaare saatuslik viga


Vanameister paistab olevat väsinud…Millegi muuga oleks raske seletada seda poliitilist tähelepanematust kui saatis pikalt mõtlemata oma alluvatele edasi selle nüüd “Postimehe” kätte sattunud peasekretär Toobali meili

From: Priit Toobal [mailto:priit@keskerakond.ee]

Sent: Friday, March 01, 2013 3:32 PM

To: Edgar Savisaar

Subject: Kiri

Lugupeetud erakonna esimees,

Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole alljärgnevad erakonna liikmed oma kohustusi erakonna ees täitnud ning seoses sellega teen ettepaneku kaaluda ametitest vabastamist järgmiste töötajate puhul:

Tallinna Linnavalitsuse Keskkonnaameti juhataja Otto Popel

Tallinna Kesklinna Valitsuse vanema asetäitja Reena Tolmik

Tallinna Munitsipaalpolitseiameti juhataja Monica Rand

Tallinna abilinnapea nõunik Johannes Merilai

Lugupidamisega

Priit Toobal

————————-

From: Edgar Savisaar <Edgar.Savisaar@tallinnlv.ee>

Date: 1. märts 2013 15:38.25 GMT+02:00

To: Kalle Klandorf <Kalle.Klandorf@tallinnlv.ee>, Arvo Sarapuu <Arvo.Sarapuu@tallinnlv.ee>, Mihhail Korb <Mihhail.Korb@tallinnlv.ee>

Subject: FW: Kiri

Lugupeetavad!

Arvestades selle taotlusega, aga ka sellega, et nimetatud inimestega on probleeme ametikohuste täitmisel tervikuna, palun järgmisel esmaspäeval esitada mulle nende lahkumisavaldused.

E.S.

No Toobal võib oma nooruserumalusest ja isiklikust ahtrast, ainult parteibroileri,  kogemusest muidugi veel mitte teada, et isegi ühe ja ainsa partei baasil moodustatud omavalitsus ei muutu (vähemalt demokraatlikus õigusriigis) automaatselt selle partei algorganisatsiooniks, kuid Edgar oleks pidand ohtusid aduma…

Ja nagu ikka taolistel juhtudel, kui ämber juba jala küljes, siis jääb ta sinna kauaks…Vead vea otsa…

Ei oleks tohtinud hakata Toobali käitumist õigustama vaid oleks pidanud ise üliagarale poisinolgile koha kätte näitama.

Mitte mingil juhul ei olnud antud juhul ka poliitiliselt otstarbekas süüdistada delikaatse kirjavahetuse kaaperdamises KAPO-t. On ju kõigile terveltmõtlevatele inimestele (ka Edgarile endale) selge, et lekke taga on tegelikult keegi partei siseringist. Keegi, kellele Toobali ülipüüdlikkus käib ammu närvidele..

Nüüd lähevad nii partei kui Edgari enda jaoks asjad halvaks…

Esimene keskpartei ja tema mõjujõu kallale asunud raisakotkas on juba kohal…Siit tuleneb järgmisel nädalal Riigikogu aseesimehe koha kaotus, sealt omakorda Ratase ja tema keskparteisse allesjäänud toetajate pettumine…Edgaris eelkõike. Edasi muutub ähmaseks uue koalitsiooni lootus koos reformiga. Sest reformaritel on ju lihtsam teha koalitsiooni koos uue ja suurema sotside ja demokraatide ühisjõuga.

Sügisestel KOV valimistel pole absoluutne võit enam sugugi kindel. Ja ka koalitsiooni tegemine sotsidega raskem.

Isiklik soov lõpetada oma seni siiski suhteliselt särav poliitiline karjäär EV Presidendina muutub vaid unistuseks