Elu on näidend, kord ilus, kord kurb,
maailm on kehade lõputu turg.
Kaubaks saab eetika, aated, moraal,
kui veel on viina, siis täitkem pokaal !

(tundmatu autor internetiavarustest)

Just ja ainult nii .Reinsalu võttis kuidagi sujuvalt ja märkamatult võimu mitte ainult IRL-s vaid tegelikult ka valitsuskoalitsioonis ehk siis kogu riigis. Nüüd sõltub ainult Reinsalust, kas valitsuskoalitsioon laguneb või püsib. Võimu saavutamise tee on hämmastavalt sarnane tollase suhteliselt halli parteiametniku J.V. Stalini võimuletulekuga Nõukogude Venemaal…

Aga kõigepealt, ajaloo huvides, kopeerin “Postimehest” siia eilse Suurkogu tulemused

Reinsalu poolt hääletas suurkogul 977 erakonna liiget, Herkeli poolt andis hääle 465 inimest ning Pakosta poolt hääletas 285 erakonna liiget, teatas partei pressiesindaja.

Ene Ergmat toetas 518 inimest, Juhan Partsi 393, Tõnis Lukast 319, Margus Tsahknat 155, Jaak Aaviksood 154 ning Marko Mihkelsoni 122 inimest. Mart Laar teenis auesimehe valimustel 1423 inimese usalduse.

Nendest avaldatud tulemustest võib kiirkorras teha mõned spekulatsioonid ja järeldused

Esiteks, kabritsate poolt manipuleeritud-ostetud hääli paistab olevat kuskil 600-700 vahel, ütleme jämedalt 650. Esimehe valimistel sai need hääled loomulikult Reinsalu, ehk siis tegelikke, oma peaga Reinsalu valijaid oli kuskil 300. Mis ju ka päris hea tulemus

Aseesimeeste valimisel, kus vajalik häälte arv võis ulatuda 400-ni ei hakatud riskima Lukase tõrjumisega. Sellest 650 kontrollitud häälest jäi ilmselgelt väheks kõigi kolme aseesimehe positsiooni hõivamiseks. Tehtigi panus kõige mugavama-Ergma-toetamisele , kellele eraldati kindla tulemuse saavutamiseks natuke isegi liiga palju-400 häält ja tehti väike näpuvibutus Partsi suunas: praegu anname sulle veel küll 250 ustavat häält…aga tööd tuleb teha…Vaene Mihkelson jäi tühjade pihkudega…Mina eeldasin, et tallegi midagi lubati, et ta esimeheks ei kandideeriks

Suurkogu valis ka 20-liikmelise eestseisuse, viieliikmelise revisjonikomisjoni ja üheksaliikmelise aukohtu.

Eestseisuse 20 kohale kandideeris 27 inimest. Valituks osutusid Tunne Kelam (494), Andres Herkel (446), Liisa Pakosta (378), Priit Sibul (371), Siim Kiisler (366), Helir-Valdor Seeder (360), Ken-Marti Vaher (360), Marko Pomerants (360), Peeter Laurson (350), Aivar Kokk (337), Tarmo Kruusimäe (326), Erki Nool (325), Sven Sester (278), Tõnis Palts (275), Toomas Tõniste (253), Andrus Saare (243), Annely Akkermann (236), Madis Kübar (235), Kaia Iva (234) ja Eerik-Niiles Kross (180).

Erakonna aukohtu üheksale kohale oli kandidaate 11, valituks osutusid Avo Üprus (677), Lagle Parek (588), Trivimi Velliste (554), Peeter Tulviste (539), Toivo Peets (475), Jaanus Barkala 567, Tarmo Loodus (440), Kaupo Reede (377), Reet Roos (365)

Revisjonikomisjoni viiele kohale oli kandidaate kaheksa, valituks osutusid Erik Sandla (667), Toivo Jürgenson (654), Ants Pauls (604), Tiit Leier (568) ja Olavi-Jüri Luik (332)

Kokku väljastati suurkogul 1767 mandaati.

Nende kogude koosseise ja saavutatud häältesaaki  analüüsides on samuti manipulatsioonid silmnähtavad. Enamus sisseostetud hääli läksid võtmetegelastele-manipuleerijatele ja näpuotsaga jagus ka mõnedele rumalamatele manipuleeritavatele selleks, et neid manipuleeritavaid sellesse kogusse üldse sokutada

Kokkuvõtteks tuleb siis öelda, et Reinsalu võttis kõik. Mängis küüniliselt, bütsantslike võtetega,  üle mitte ainult Herkeli ja “kampsunid”, vaid ka Rosimannuse ning Ansipi. Reform on seetõttu, et õigeaegselt ei visanud IRL-i koalitsioonist välja, nüüd ja edaspidi just Reinsalu pantvang. On ennegi nähtud, milline võib olla puudli mõju perenaisele…

Osav ja oskuslik on see vend võimumängudes küll. Lükkas mängeldes Kärmase abiga oma peakonkurendid IRL-i esimehe kohale Partsi ja Vaheri üle parda, õngitses nad siis veest välja, riputas kuivama ja nüüd presenteerib ennast nende ainupäästjana. Ja Vaheril ega Partsil, Ergmast rääkimata, pole enam midagi kobiseda. Sest vastasel korral lendavad uuesti üle parda külma vette. Ja nüüd juba avalikult. Ja päästma ei tule enam keegi…

Nii-et Reinsalu tuli et jääda. Konkurente tal enam IRL-s pole ega ka niipea tule. Mõistagi toimub Reinsalu sisulise valitsemise all olevas riigis see kõik pehmemalt kui Stalini ajal. Aeg ja koht on lihtsalt teine.

Edaspidi tuleb Reinsalu väljaütlemisi hakata tähelepanelikult jälgima ja mõtestama. Näiteks tema viimatised väljaütlemised teemal, et IRL ei hakka tema juhtimisel kunagi koostööd tegema Savisaare juhitud Keskerakonnaga on tegelikult selge hoiatus Ansipile: Ei mingit diili keskiga, muidu avalikustame (näiteks Kärmase abiga) e-valimispettuse või midagi veel hullemat…

(tundmatu autor internetiavarustest)

Tahaks kangesti jälle ennustada ja kutsuks oma alles jäänud kommentaatoreid ka seda tegema. Arutelu ja argumentatsiooni, miks just nii, jätaks aega peale tulemuste selgumist..

Niisiis..

Esimeheks saab Herkel Reinsalu ees suhtega 7:5

Aseesimeesteks saavad Mihkelson, Parts ja Ergma

Eestseisuse liikmeks saavad:

Aivar Kokk,  Andres Herkel, Andres Kaarmann, Andres Kõiv,  Annely Akkermann,  Eerik-Niiles Kross,  Erki Nool,  Helir-Valdor Seeder, Kaia Iva,  Ken-Marti Vaher, Liisa Pakosta, Madis Kübar, Marko Pomerants, Peeter Laurson, Priit Sibul, Siim Kiisler, Sven Sester, Toomas Tõniste, Tunne Kelam ja Tõnis Palts.

Aukohtusse valitakse:

Avo Üprus, Jaanus Barkala, Kaupo Reede, Lagle Parek, Peeter Tulviste, Reet Roos, Siim Roode, Tarmo Kõuts, Tarmo Loodus

Revisjonikomisjoni:

Ants Pauls, Erik Sandla,  Raivo Olmet, Tiit Leier ja Toivo Jürgenson.

Auesimeheks Mart Laar

Veel võib Suurkogu tulemuseks lugeda seda, et Vaher ohverdatakse ehk astub tagasi…

(tundmatu autor internetiavarustest)

Kui nüüd “Reformimeest” natuke kõrvalt analüüsida, vaadata, mida, mis mahus ja kontekstis IRL-i juhikandidaate esitletakse, tundub küll, et reform oleks väga huvitatud tankist Pakosta ettenihutamisest. Võimalik on ka see, et Reinsalu on ka asjaga nõusse saadud ja käib juba palavikuline häälte ülesostmine ja kombineerimine saavutamaks näiteks tulemust suhtega:7:6:4 Pakosta eduks ja Herkeli kahjuks.

Sisu on selles, et reform ei saa vist lubada muidu oma soosiku Reinsalu võitu sellel lihtsal põhjusel, et IRL ja selle parlamendifraktsioon sellisel juhul ilmselt laguneks või vähemalt paralüseeruks koos varem või hiljem sellest tuleneva valitsuskriisiga. Herkeli aus võit ja “kampsunite” positsioonide paranemine aga tähendaks survet Vaherile ja Partsile valitsusest lahkumiseks. Võib arvata, et sellisel juhul viivad Vaher ja Parts täide oma ähvarduse ja lasevad Ansipi valitsuse tervikuna põhja.

Jääbki ainult Pakosta, mis säilitaks praeguse status quo. Näis, kuidas läheb aga tehniliselt on kabritsatel suht raske neid hääli jonksu ajada. Probleem on selles, et on väga raske hinnata, palju saaks Pakosta hääli ausatelt valijameestelt. Summa sõltub ju liidetavatest (ausad hääled ja juurdeostetud) ja ühe liidetava valesti äraarvamisega võib kergesti näppu lõigata. Ostad liiga vähe juurde, võib planeerimatult mõne häälega võita hoopis Herkel või Reinsalu. Ostad palju ja varuga, ei vali väga inimesi, kellelt ostad: võid kergesti vahele jääda…Tuleb arvestada sellega, et kahtlemata on sellel Suurkogul häälte ülesostmine suurema luubi all ja asja tuleb ajada varjatumalt. Selge on ka see, et läbinisti ausalt asju ajades oleks võiduvõimalusi ainult Herkelil.

Nii et väga põnevaks kipub minema. Võimalik on veel ka häältega manipuleerimise stsenaarium, mida katsetati edukalt Tallinna piirkonna üldkogul, kus lasti küll suurelt võita Herkelil aga tehti puhas töö ülejäänud juhtkonna valimistel. Tundub, et siin osteti hääli juurde ka Herkelile, et siis vajadusel, kui asi hakkab välja tulema, teda vaikima sundida. Reinsalu juba jõudis Vikeraadio debatis Herkelile vihjata, et ise petad ka. Ehk siis ka Suurkogul võib juhtuda , et Herkel võidab suurelt respublikaanide armust ja “äraostetute” toodud raha eest aga ülejäänud juhatus, eestseisus, aukohus (mis neil seal kõik on) osutuvad absoluutselt “kampsunite” ja aatevabadeks…

Isegi igasugu poliitmoraali keerdkäikudes karastunud Savisaar pidi nentima, et asjad on selles valdkonnas läinud täiesti käest ära ja tigedaks.

Ühesõnaga, meie ümber, meie hulgas on järjest rohkem meie elu juhtivaid poliitikutest sulisid, pätte ja vargaid. Kes järjest rohkem ja nahaalsemalt ning küünilisemalt teevad suli ja pätti ning varastavad meie, maksumaksjate ning valijate, tagant.

Kuid keda poliitikutest ja miks õnnistada selliste epiteetidega?

Katrin (Lust-) Buchanan räägib väga emotsionaalselt sellest, et vargad ja pätid on kaaperdanud meilt meie riigi…Loo kommentaariumis on need pätid ja vargad, keda see väljaütlemine loomulikult valusalt puudutab, asunud ringkaitsesse neile nii loomuomase demagoogiaga, nagu loo autor peaks varasteks ja pättideks kogu eesti rahvast, nagu oleks jutt varaste ja pättide riigist. Ei, jutt on ju varaste ja pättide JUHITUD riigist. Mis ei tähenda veel ka kaugeltki seda, et kõik teatud määral riigi juhtimisega avalikus sektoris tegevad inimesed oleksid sulid, pätid ja vargad. Sulide, pättide ja varaste domineerimisele viitavad siiski ja eelkõige kõige kõrgema taseme teatud otsused. Sellised asjad saavad sündida vaid päti- ja vargamentaliteedile tuginedes. Kuigi , tõele au andes, päris pätid ja vargad meil päris riigitüürile pole vast siiski pääsenud. Rohkearvuliselt sulisid aga küll.

Sest sulideks võiks vabalt pidada igasugu jokk-meetodite rakendajaid kui nad ei ületa mingit ähmast, raskesti defineeritavat , ujuvat , kuid samas ikkagi subjektiivselt selget piiri pättide ja varaste vahel.

Sulitempe on kindlasti teinud näiteks Laar, Savisaar, Strandberg, Reiljan, Michal, Kross, Lang, (juriidilisi) ka Reinsalu, ka Ilves oma “ärmatamise” ning Toompea korteriga…esimestena pähetulnutest. Aktuaalse Toobali puhul võiks temagi kanda suht  leebesse sulide kategooriasse, kui ta oleks taibanud vabandada. Mis teha, pätid tulevad ikka kehvadest lastetubadest.

Ehk siis pätid erinevad sulidest eelkõige selle pärast, et nad on sulidega  samaväärseid tegusid tehes veel ka ülbed, arrogantsed, oma õiguses kindlad, keeravad kõigile (ka omadele) mõnuga. Neil puudub kindlasti autunne, mis vähemalt mõnedel sulidel on olemas.

No ja vargad on siis poliitikas need, kes on oma pätiteo sooritanud viisil ja meetodil, mis seadusevastane ja saanud sest veel ka reaalset kasu.

Selline pikk sissejuhatus tundus olevat sobilik IRL-I  Suurkogu eel seal erakonnas valitsevat olukorda iseloomustama.

On ju IRL-i läbi aegade hämaruse (kaugetest “Isamaa” alguse aegadest isegi) iseloomustanud mingi omapärane poliitiline päti(blatnoi)kultuur. Oma armsatele aate- ja parteikaaslastele keeratakse…. Neid lastakse alla… Kõik meetodid on lubatud…Eesmärk pühendab abinõu. Ja eesmärgiks on väheste poliitiliste alfaisaste piiramatu võim. Poliitilise alfaisase peamisteks tunnusjoonteks  on võimuiha, intriigioskus, aadete kas täielik puudus või nende oskuslik mahasurumine, empaatia täielik puudumine ehk võime kõigist ja kõigest üle sõita…

Osad pätid on seal kindlasti ka vargad, sest nii see elamislubadega äritsemine ja häälte ostmine demokraatliku riigi mistahes valimistel on igal juhul kuritegu ja ka vargus. Ka parteisisestel valimistel justnimelt ja eelkõige vargus. Teistelt erakonnaliikmetelt varastatakse nende mõjuvõim erakonnasiseste otsustamiste osas. Varaline kasu on ka ju silmaga näha kui arvestada seda et nii mitmedki tänase IRL-i noorpoliitikud (näiteks Kabrits) on saanud oma kõrgepalgalise Riigikogu koha selle eest, et ostis valimisnimekirja koostavatele IRL-i funktsionääridele kokku hääli erakonna sisevalimistel.

Kui ühest-kahest (ostetud) häälest piisab, et erakonna juhiks, asejuhiks või mõnele muule  olulisele positsioonile tõuseb Jüri asemele Jaan, siis tähendab see ju ka veel seda, et ka mõneks ministriks tõuseb Jüri asemel Jaan…Ehk siis ministrikoha võib vabalt (mingi juhuste kokkulangemise tõttu) osta näiteks 100 euro eest…Samas võivad need, kes tegelikult otsustasid, kellele see 100 eurot läks, kellesse see 100 eurot investeeriti, olla vabalt ka mõne võõrriigi sokutatud agendid. On kindlamast kindel, et selliselt pukki saanud ministri munad asuvad subjektist eraldi, teispool piiri…

Ehk kui IRL tahab saada ausate aatemeeste erakonnaks, oleks esimene möödapääsmatu asi ka sisevalimiste ja –häältega manipuleerijad erakonnast minema kihutada. Just nimelt minema kihutada, mitte lasta neil ise lahkuda nagu Raudse ja Stelmachiga tehti.

Hoiatuseks väike paralleel ka. Venemaal teatavasti toimusid hiljuti üle pika aja rahva, muuseas just nooremapoolse haritud ja majanduslikult suht eduka rahva, massiväljaastumised loosungite “ei valimisvõltsimistele” ja “maha sulide ja varaste “Uhtne Venemaa”…Kas nüüd täielik analoogia on või tuleb, aga tendentsid on hämmastavalt sarnased.

(tundmatu autor internetiavarustest)

See on IRL-i põhiprobleem

Siin maksaks ikka mokk päris vastu maad hoida…Venelased ja nende luurajad on võtnud sellest “Arctic Sea” episoodist igal juhul maksimumi. Eesti vastavatel struktuuridel tõmmati nahk pikalt üle kõrvade juba sellega, et süstiti eestlastele mingit lootust…äkki läheb mööda…NATO sõbrad ikka aitavad…Eesti vastavad struktuurid ei suuda mõelda rohkem kui üks käik ette. See tuleb ilmselgelt esile juba sellest, et EV jättis kasutamata võimaluse sekkuda sellesse Venemaa “Arctic Sea” asjus initsieeritud kohtufarssi siis, kui kohtu alla oli antud ka üks EV kodanik. Küll vene nimega…Sai vist 7 aastat…Meilt mingit reaktsiooni…Ju sai õige asja eest. Ongi piraat…Millised võimalused on meil nüüd oma luurekoordinaatori päästmiseks kobiseda…Õige. Polegi mingeid…Ja Krossil jäävad üsna ainukesed võimalused kas tõmbuda metsade sügavusse koduses EV-s või riskida (siiski suhteliselt vähenõutud) tagaotsitava eluga laias maailmas…Kus iga krõbin võib tähendada midagi…

TomP

10.01.2012 08:02

No ei usu neid Reinsalu võimalusi. On märke, et just tema võis olla elamislubade skandaali esilekerkimise ajastuse (parajalt enne IRL-i Suurkogu) taga eesmärgiga ellimineerida kandidaatidena Vaher ja Parts…Vaevalt Vaheri ja Partsi toetajad nüüd Reinsalu poolt hääletaks…Pealegi on ta ilmselgelt ja varjamatult reformi soosik sellele kohale. Ega seegi hääli juurde too…
http://tomp.wordpress.com/2011/12/29/reinsalu-re…

Kui näete, klikake ka allolevale selle blogi lingile. Andke tulemustest kommentaariumis teada…Siis seletan, mis värk on…

Täiendatud: Eksperiment jätkub, sest siiani olen aru saanud ainult seda, et miskit on ses asjas mäda…Tõe väljaselgitamise huvides postitasin “Delfi” selle ja selle loo kommentaariumisse “Delfi” võimalikke manipulatsioone kritiseerivad kommentaarid, Sealt tagasisidet väga miskipärast ei tule. Kuna mulle appi tõtanud IT guru Sander Soots mulle lahkesti seletas, et asi võib vabalt olla selles, et neid minu kommentaare näevad “Delfi” administraatorite heakskiidul ainult minu blogi lugejad,seega ainult Teie, paluks oma lugejatelt kaasalöömist (et ikka teised ka näeks) sellega, et pandaks “Delfi” nende eelpool viidatud lugude kommentaariumi link sellesama minu postitusega. Siis saaks lõpuks midagi vast teada…Manipuleerivad või mitte…

Millest selline spekulatsioon. Arutluskäik on lühidalt järgmine:

Teatavasti kinnitas riigiprokurör H.Sepp, et peamise opositsioonipartei peakorteri ja selle peasekretäri, Riigikogu liikme Toobali kodu läbiotsimisest KAPO 18 liikmelise löögirühma poolt ei peetud  riigi kõrgemat juhtkonda vajalikuks informeerida. See tähendab siis vist Ansipit ja Ilvest. See (riigi esimeste meeste mitteinformeerimine) ei saanud olla kindlasti Prokuratuuri või KAPO enese otsus. See sai olla vaid siseminister Vaheri otsus. Mis motiividel Vaher Ansipit ei informeerinud, võib muidugi kergesti arvata. Et nad kasvõi juhuslikult asjale kätt ette ei paneks, sest hetk oli ju magusamast magusam. Esiteks IRL-i elamisloaskandaali summutamise vajadus ja teiseks oli vaja blokeerida reformi ja keski Riigikogu fraktsiooni enamuse edasine lähenemine uue valitsuskoalitsiooni loomiseks.

Kõige olulisem on küsimus, miks just nüüd, nii järsku, kiirustades. Arvan, et isegi KAPO-s ja Prokuratuuris saadakse aru, et ametkondade renomee, poliitilise sõltumatuse seisukohalt on tegemist äärmiselt ebasobiva momendiga. Seletus saab olla ka ainult üks. Ilmselt just keski Savisaare väljavahetamise leilis siseopositsioonilt laekus KAPO-le vihje, et Toobali arvutist, keski või kultuuripealinna kontorist võib hetkel ja just praegu midagi põrutavat leida…Muidugi, esialgu ei olnud jutt kindlasti mitte lastepornost, vaid hoopis kaalukamast…Ja siis riskeerisidki KAPO, Prokuratuur ning mängu juhtiv kombinaator Vaher sellega, et saatsid KAPO hagijad naeruväärsel 500 eurosel ettekäändel ajakirjanduse silme all ja välklampide sähvides kontoreid läbi otsima. Kõrge mäng väärib muidugi küünlaid, aga juba Murphy omal ajal deklareeris, et kui miski asi saab p…sse minna, siis ta ka läheb…

Äkki näiteks KAPO informeerimisega samaaegselt anti vihje ka Toobalile, et ta jäljed likvideeriks. Toobali esialgne avaldus tundus küll kuidagi valmis mõelduna ja ettevalmistatuna…

Nii et KAPO-t ja Prokuratuuri päästaks ainult vana hea lasteporno…Isiklikult loodaks küll, et sealt siiski midagi enamat leitakse. See on ikka täielik jama kui niigi naeruväärsed parteimängurid naeruvääristaks lõplikult ka riigi julgeolekustruktuurid. See võiks olla naljakas, kui see nii lõpmatult kurb ei oleks…

Muidugi, Orwelli kirjeldatud riigis.

Siin pole enam ammu suurt uudist. See Orwelli värk on niigi teada. Salapärasem ja põnevam on aimata, mis toimub kulisside taga. Seal, kus toimetavad teistest võrdsemad sead. Kes kellele käru keerab. Kes tõmbab niite.

Ma arvaks küll, et praegu domineerivad mängus “äraostmatud” ja konkreetsemalt Vaher ning keeratakse oma puutumatuse müüdis unelevale reformile ja konkreetselt Ansipile.

Sest peale sellist aktsiooni keskerakonna vastu pole Ansipil enam mingit võimalust teha uut diili keskerakonnaga. See diil (lepe Ratase, Simsoni ja Seppikuga ja Savisaare eemalejäämine) oli vist juba väga lähedal. Seda tõendavad Ratase ja Seppiku nukrad reaktsioonid ning Savisaare ja Simsoni vaikimine. Ansipil ja Co`l ei jää muud üle kui teenida Eesti riiki koos Vaheri ja Partsiga…Kuigi kohe kuidagi ei tahaks. See ju ammu teada.

Sest vastasel korral puistab KAPO juba reformi peakorterit ja Ansipi kodu. Pretsedent on ju loodud. Olemas. Kui juba peamist opositsiooniparteid tõesti demokraatlikus riigis on võimalik selliselt kohelda, siis peamist võimuparteid juba lausa peab.

Ega seal reformikontoris ja Ansipi koduski kõik arved euro täpsusega klapi. KAPO-l , Prokuratuuril ja selle juhtidel ning Vaheril pole ju viimaste sündmustega ja organisatsioonisiseste arengutega enam midagi kaotada. Ja otsustada nad seda selles kolmnurgas kindlasti saavad. Täiesti seaduslikult. Toeks on ka tohutu ühiskondlik ootus, et millal ometi reformi puistama hakatakse.

Kujunenud olukorras oleks Ansipi ainuke pääsetee viivitamatult vabastada Vaher, Aeg ja Aas kui demokraatliku riigikorra alustalade kallale kippujad. Vastasel juhul tuleb tal ise kanda poliitilist vastutust.

endine isamaa valija

04.01.2012 15:05

tühi plära. "visioon" ei saa erineda "persoonist", persoon kannabki sõnumit. see on tüüpiline rp-lik, reklaamibüroodes sõnumilihvijate arusaam – persoon pole oluline, tähtis on sõnum. paneme aga mingi topise pukki, anname talle "sõnumi" ette ja las tiksub rahva rõõmuks. ise aga ajame samal ajal omi asju.
see aeg on läbi, seltsimehed, respublikaanid.
isamaa ainus variant on panna seda juhtima mõni mees, kes on aastaid ajanud ühte asja ja kes suudab läbi oma isiksuse liita erakonna kokku, kes lõpetaks ära selle totra IRL – impotentide ja röövlite liidu ja moodustaks sellest klounaadist tõsise erakonna. teil on parteis need inimesed olemas, selleks pole kindlasti vaja mingit reklaamibüroos läikima löödud "musta hobust". ma ei kahtlegi, et kusagil praegu kellegi karva viksitakse, aga nagu tsahkna avaldus näitab, loodetavasti ei jõuta.

leitud väljendit.

Mis tundub küll sumbuurne kuid sisult väga täpne. Tõepoolest, kuidas nimetada rahvuslike, isamaaliste, vabariiklike, demokraatlike põhimõtete alusel nendele põhimõtetele vastava poliitika läbiviimiseks ühinenud suurt hulka inimesi, kes lasevad oma põhimõtted, oma erakonna, oma mõju poliitikas kaaperdada, varastada, üle võtta hoopis väiksemal grupil põhimõttelagedatel nahaalidel, otse öeldes pättidel. Autundeta röövlitel. Mune neil ju ilmselgelt pole, ju on siis nad ka impotendid.

Ja see teine pool, kes ilmselt just maksumaksjalt saadud rahaga ostab ära väheharituid ja olukorda adekvaatselt mitte tunnetavaid, tihtipeale muukeelseid ja sama tihtipeale segase kodakondliku kuuluvusega lihtsaid tööinimesi, topib nad bussidesse ja toob “Nokia” kontserdisaali hääletama. Teadagi kelle poolt. Need hääletuste manipuleerijad kabritsad on kõige selgemad röövlid. Nad röövivad oma manipulatsioonidega EV tegelike kodanikelt iseotsustamise õiguse ja võimaluse, sest nende mittekodanike häältega saavad algul parteis ja hiljem riigis pukki inimesed, kes on kas teadlikult või mitteteadlikult manipuleeritavad Eesti-väliste jõudude poolt…

Maailmalõpu aasta? Euroopa Liidu huku aasta? Ansipi kukkumise aasta?  Stagnatsiooni lõpu ja positiivsete muutuste aasta?

Mida arvata ja oodata?

Arvaks, et maailm sel aastal ei lõpe. Aga muutub, ja kardinaalselt, küll. Euroopa Liit, ka meie selle täieõigusliku liikmena samuti. Eurotsoon küll tõmbub koomale kuid see on nii sinna jääjatele kui sealt lahkujatele ainult kasuks. Hiljaks on natuke jäädud kuid parem hilja kui mitte kunagi. Nagu ebaõnnestunud abielu lahutuse või ebaõnnestunud (äri)ettevõtmise pankroti korral.

Ansip ja senine poliitiline reziim tõepoolest kukuvad. Selles osas olen nõus E. Savisaarega. Kuid loomulikult ei hävi nad kui parempoolsed vaid kui autud valimistevõltsijad.

Algab see muutuste aasta loomulikult jaanuariga, mille lõpus toimuval IRL-i Suurkogul heidetakse parteist välja vahetult varasemat häälteostmist koordineerinud ja sisevalimisi manipuleerinud isikud (Kabrits jt.) ning need, kelle kasuks hääli osteti, jäetakse partei tagumiste ridade pinkidele istuma. Selliselt uuenenud, sisekaemuse läbinud ja muutunud  partei etteotsa on võimalik valida Indrek Tarand. Selline asjade käik  tähendab ka IRL-i lahkumist valitsuskoalitsioonist. Alternatiivne, vähemtõenäoline, stsenaarium on partei ja ka parlamendifraktsiooni lõhenemine  kaheks vaenutsevaks pooleks, mis samuti viib valitsuse lagunemiseni.

Valitsus laguneb seega veebruaris, sest mõlema eelpool nimetatud stsenaariumi järgi kaob Ansipit toetav parlamendienamus. Järgneb pikk poliitilise ebastabiilsuse periood, kus Ansipil ei õnnestu uut valitsust moodustada. “Tänu” Ansipi rumalusele sotsid ei tule, Edgar (kelle poole Ansip viimases hädas pöördub) tuleks, kuid keskerakonna enamus on selleks ajaks juba Ratase poolel, kellele terenduvad hoopis paremad võimalused ühisvalitsuseks I. Tarandiga.

Ummikus, võimust ilma jääda kartev reform teeb veel vangerduse Ansip-Paet, kuid see enam ei aita. Sest vahepeal on tulnud avalikuks e-valimispettus viimastel Riigikogu valimistel, mis kutsub esile erakorralised parlamendivalimised selle aasta novembris. President Ilves on kujunenud olukorras lausa kohustatud andma valitsuse moodustamine keskerakonnale.

Vahevalitsuse kuni erakorraliste parlamendivalöimisteni moodustab seega suure tõenäosusega just J. Ratas (Savisaarel jätkub oidu ja riigimehelikkust pilli mitte lõhki ajada)

Erakorralised parlamendivalimised võidavad sotsid ja uuenenud IRL. Kes moodustavad koos keskerakonnaga ka uue, rahvusliku ühtsuse valitsuse.

Head uut, positiivsete muutuste aastat!

Igatahes nii paistab peale seda T. Kochi üllitist päris selgelt.

Kusjuures asetub täpselt omale kohale ka mõned nädalad tagasi “Keskpäevatunnis” juhtunu, kus vana pidurdamatu lobamokk Kilk korraga kilkas, et tema teab, kes on eluasemelubade skandaali avalikukstuleku, esilekerkimise, taga…Siis vakatas (sai aru, et räägib liiga) ja pika saatekaaslaste pinnimise peale lõpuks ütles , viitega Rosimannusele(!), et see on Reinsalu…Mispeale Hõbemägi teatas umbes miskit sellist, et nüüd saab küll ülejäänud meedia saatest priske uudise teha. Või kaks. Või mitu. Nagu ikka on neist nädalalõpu jutusaadetest uudiseid treitud.

Aga mida ei järgnenud, oli uudis sellest, et Reinsalu eemaldab Kärmase abiga (samad isikud ja meetodid olid “tegijad” ka Kadriorgia skandaali ajal) oma potentsiaalseid konkurente IRL-i bossi valimistel…Vastupidi, täielik vaikus, sellest Kilgi väljaütlemisest mitte sõnagi…

Niimoodi tehaksegi suurt poliitikat kontrollitava ajakirjanduse abil. Selge, et sellise spekulatsiooni liig varajane väljaütlemine Reinsalu kohta kahjustaks reaalselt Reinsalu võimalusi tõusta ka tegelikult IRL-i juhtfiguuriks. Kuna reformi arvates ja huvides ta sinna aga sobiks (mis iganes motiivil), keelatigi ajakirjandusel selles kontekstis Reinsalu teemaga tegelemine…

IRL-i Tallinna piirkonna kolm tegelast – Siim Kiisler, Siim Kabrits ja Indrek Raudne –jõulurooga valmistamas

Foto: herkel.net

Elame huvitaval ajal. Nagu nõukaaja lõpp. Päeval, mil seni vankumatuna näiv võim, võimukoalitsioon, hakkab suure tõenäosusega ja progresseeruvalt lagunema, jätkab peavoolumeedia tähelepanu kõrvalejuhtimiseks opositsiooni kallal järamist. Selle asemel, et kajastada revolutsiooniliseks paisuda ähvardavaid arenguid IRL-s.

Sest tänasest IRL-i Tallinna piirkonna juhatuse valimisest, mille tulemusest kahtlemata sõltub paljude asjade edasine käik nii IRL-s, võimukoalitsioonis kui ka Eestis tervikuna, pole seni ei “Postimehes” ega “Delfis” sõnagi…

Küsimus pole ei vene ärimeeste eluasemes ega idarahas. Küsimus on erakonna sisedemokraatias. Kui pole demokraatiat võimuerakonnas, pole demokraatiat ka tema võimu all olevas riigis.

Kui IRL-i juhatuses jätkab senine liin ja suund, siis jätkuvad valimispettused, valijatega manipuleerimised, juhitav või kontrollitud demokraatia demokraatia asemel nii IRL-s kui ka riigis tervikuna.

Kui leitakse endas jõudu sisekaemusesse süüvida, peeglisse vaadata ja suunda muuta, on lootust nii IRL-l kui Eestil tervikuna

Igal juhul paistab sel Prohhorovil, teatud mõttes Hodorkovski analoogil, olevat seda, mida Hodorkovkil ei olnud…Arusaamist, et millal on õige aeg…Praegu on õige aeg, sest sotsiaalmeedia võrgustikus kopuleeruv vene taastärkav keskklass otsib omale liidrit. Liidrit, kes on end raha teenimise tänamatu tööga tõestanud , ja otsib uut väljakutset. Kuidas maailma paremaks muyuta…

On täiesti selge, et IRL laupäevasel volikogul on raske jätta jätkuvalt massiivse rünnaku all olevaid IRL tulevase esimehe potentsiaalsetest kandidaatidest ministreid ametisse. Nende asendamine, nendest loobumine oleks aga R tiiva kapituleerumine I tiiva ees ja seega vaevalt usutav.

Kompromiss, kirik keset küla, oleks IRL lahkumine valitsusest tervikuna. Riigimehelik samm, sest uus eelarve sai ju kenasti just vastu võetud. Ja kuna Ansip saatis nüüd sotsid ennetavalt kukele, tähendaks see  IRL-i ja Laari (veel ju formaalselt IRL-i esimees)  jaoks sisuliselt ja garanteeritult uusi koalitsiooniläbirääkimisi sellesama Ansipi või kui Ansip enam ei taha, siis Mikseri ja Savisaarega…

Tundub, et Ansip natuke kiirustas oma seisukohavõttudega…

Igal juhul võib etenduse edasist käiku Laari “kirja erakonnakaaslastele” valguses ennustada küll. Kui püss on etenduse alguses laval, siis teeb ta ka pauku…Kui Laar on ette võtnud intriigi, siis eesmärgiks on Ansip. Mees, kes julges teda omal ajal alandada…

Ehk siis laupäevane IRL volikogu usaldab ju suure tõenäosusega üsna massiivselt Vaherit ja Partsi. Kuna selle volikogu on ju valinud Ida-Virumaalt bussidega kohale toodud vene maffioosod ja “ärimehed”. See usaldus teeb praktiliselt võimatuks ka nende meeste edasise omaalgatuse ministripositsioonilt taandumiseks. Ehk siis reformi, sotside ja “kampsunite” soositud valitsusremont ei teostu

Ansip on seega sunnitud jätkama tuima näoga istuvate ministritega, kelle vanu ning  uusi ja uusi patte nii ajakirjandus kui opositsioon just Ansipile nina pihta hõõruvad.

Nii nendest konkreetsetest ministritest kui üldiselt tülikaks osutunud IRL-st vabanemiseks on Ansipil ainult üks võimalik tee: kogu valitsuse tagasiastumine…

Ja uue moodustamine ei tarvitse Ansipil enam õnnestuda…mis ongi Laari eesmärk

Mida öelda? Parem hilja kui mitte kunagi…Olen varemgi avaldanud mõtet, et Laari suurim puudus poliitikuna on koostöövõimetus Savisaarega (õigemini, just Savisaare juhitud keskiga) ja eks asjaks võib tõesti minna ka 12.-ndal tunnil, kui ei Laaril ega Savisaarel kaotada või võita pole enam õieti midagi…

Selge on see, et Partsi ja Vaheri ametissejätmisega valis IRL konfrontatsioonilise tee edasistes suhetes reformiga. Nüüd peavad Ansip ja teised reformi võtmepoliitikud seda suppi sööma ehk ise vastutama. Arvata võib, et ega see neil lihtsalt käi. Pole harjunud.

Hetk on ju soodne teatud ühiskondliku restardi tegemiseks järgneva stsenaariumi alusel:

1. IRL-i eestseisus otsustab täna, et IRL lahkub sisepingete tõttu valitsusest ja pühendub mõneks ajaks sisekaemusele.

2. Järgneb vältimatu Ansipi tagasiastumine

3. President teeb Ansipile ettepaneku moodustada uus valitsus

4. Uue valitsusliidu moodustamise konsultatsioonide tulemusena tõstab Ansip kiirelt käed ja loobub : “pingutasin, ja tahtsin parimat…aga..

5. Presidendi juures toimuvate konsultatsioonide tulemusel teeb President ettepaneku Mikserile.

6. Mikser moodustab uue valitsuse, kus võtmepositsioonid ja suurima mõjukuse säilitavad reformarid, kuid midagi jagub ka keski Ratase tiivale ning vast ka mõnele IRL-i sisetülis neutraalsemale positsioonile jäänud tegelasele…

Selline lahendus aitaks Ansipil vääriliselt taanduda ja valitsusest hoitaks eemal just üksteisele ärapanevad ja purelevad poliitikud. Valitsus saaks tegelda sellega, milleks ta on seatud- riigi valitsemisega. Mitte poliitikute omavahelises kismas punktide kogumisega.

Kahjuks niiviisi vist ei lähe, just “kampsunite” poolse destruktiivse tagasitegemise tahtmise tõttu…

4. 

Vandenõuteooriate püstitamine pole ilmselt Nestori tugevam külg…Vandenõud nii primitiivsed (et kellele väliselt ja esmapilgul kõige rohkem kasulik) siiski ei ole…Üks korralik vandenõu tuleb siiski sellesama vandenõu ohvrite kõige lähimast ümbrusest…Nii ka praegu. Ehk otsige lekitajat ja koordinaatorit Raudse, Vaheri, Partsi siseringist…

Esimene neist seetõttu, et käib reformierakonna möödutundetu võimuvertikaali kindlustamine, löögi all on seni veel kuidagi toimiv poliitiline pluralism ja mitmeparteisüsteem. Venemaa tüüpi juhitud demokraatia mudeli meil rakendamine hävitab kahtlemata meie sisulise omariikluse, isegi igasuguse omaotsustuse võimaluse. Kui Putin ja tema selja taga olevad jõud Venemaal tegutsevad nii enda kuid kahtlemata  ka Venemaa huvides, siis meil on kindel ainult see, et Ansip ja tema selja taga seisvad jõud tegutsevad küll kindlasti enda ja oma võimu kindlustamise huvides.

IRL-ga ja sisuliselt ka endise “Isamaaga” paistab olevat nüüd küll lõpp. Pärast sellist reformipartei poolset täpselt ajastatud ja suunatud kontsentreeritud lööki nad enam ei kosu. Kusjuures lõplik hävitustöö tehakse ära nende kõige “isamaalistema” “kampsunite” ja oma kaitseministri kohast kümne küünega kinni hoidva Laari kätega. Juba praegu on näha, kuidas Laar, Lukas, Nutt on alla neelanud reformi poolt söödastatud konksu ja vist tõsimeeli arvavad, et “äraostmatute” ohvriks toomisega päästetakse “Isamaa” ja saadakse reformiga rahulikult edasi valitseda. 

Võib arvata, et isiklikult on suurimas hädaohus ja kaotavad kõige rohkem just Vaher, Raudne, Kabrits. Kaotavad oma parteilised positsioonid ja sellest sõltuvad ametikohad. Tundub, et ka Partsi aeg on läbi. Lisaks sellele, et reform tahab juba ammu tema hallatavat majandusministeeriumi, on tal mõjukaid vaenlasi ka IRL rahastajate hulgas, kes ei näeks heameelega Partsi IRL-i eesotsas. Nende favoriit on nüüd Mihkelson.

Tundub küll, et reform võtab jälle oma. Kuigi just viimasel ajal tekkis tunne, et äkki õnnestubki kolmel erakonnal seljad kokku panna ja reformile “kambakas” teha…Aga reformi ennetava ja õnnestunud löögi tõttu paistab see olevat päris võimatu. Ettekujuteldamatu, kuidas Savisaar, Vaher, Raudne ja Mikser teevad koalitsiooni Eesti rahva ja riigi päästmiseks reformierakonna türanniast… 

Sest selline idee, et kohalik omavalitsus koonduks kohaliku kooli ümber, toetuks sellele, sobiks küll pooleteisesajandi tagusesse “Papa” Jannseni aegadesse, mitte tänapäeva.  Kool, koolikorraldus on praegu paratamatu totaalse ja pöördumatu murrangu künnisel. Teadmisi ei saa juba tänaste kommunikatsioonivahendite juures ja seda enam edaspidi mitte küla ainsa targa ja haritud inimese –õpetaja-käest, vaid pigem igalt poolt mujalt. Kui vaid lapsel ja vanematel tahtmist neid teadmisi hankida on. Kool traditsioonilises mõttes jääb neile, kellel või kelle vanematel mingitel subjektiivsetel või objektiivsetel põhjustel seda tahtmist napib ja ühiskond on sunnitud oma hälbinud liikmete toimetuleku tagamiseks, neile eluks vajalike baasteadmiste andmiseks kasutama mõistlikku sundi. Kool muutub vaimselt vähenõudlike repressiivorganiks ja omamoodi sotsiaalasutuseks ka vormilt. Sisult on ta oma stagnatsioonis seda , kusjuures kõigi –ka andekate ning teadmishimuliste – laste suhtes,  juba praegu. Seda vohavat nähtust kirjeldas mõni aeg tagasi hästi Maimik.

Üsna kurioosne, et koolikorra ja omavalitsemise kivistamise ettepanekuga tulevad poliitikud meil välja ajal, kui mujal maailmas levivad hoopis teised meeleolud.

Seega, kui nüüd ikka natuke loogiliselt mõelda:tuleviku kool (just keskastme kool, mida ju omavalitsuste reformijad silmas peavad) ei sobi omavalitsemise keskuseks, baasiks, kohe mitte kuidagi. Sellise kooli olemasolu omavalitsuse territooriumil tähendaks ju seda, et seal on palju juba täies elujõus inimesi, kes ei saa või ei taha saada ei paremaks, targemaks ega omadega hakkama.

Teine tera oleks vanadekodudega, kuhu koonduvad laias maailmas kogemusi ja teadmisi kogunud ning oma sünnikohta tagasi pöördunud inimesed. Moodustuks omamoodi vanematekogu.Sealt saaks tarkust, kuidas piirkonda valitseda. Idas see asi ju niimoodi enam-vähem toimib. Ja Ida, Ida mõtteviis hakkab juba valdava arvamuse järgi 21. sajandi maailma valitsema…Nii-et kui juba reform, siis ikka pilguga tulevikku…

Eufooriline ootus, et meid on Saksamaale ja teistele EL “vanadele” tuumikriikidele mingi näidispaipoisina veel vaja, ei pruugi aga täituda. Õliste naeratustega euroonud on meid näppinud ja silitanud küll ja pakilisemate asjade peale tulles kaotanud meie vastu tegelikult igasuguse huvi.

Tundub, et väljapääsu nagu jälle polegi. Teisel pool on ju Venemaa. Kuid juba 39.a. oli olemas üks uks, mida miskipärast ka tollal ei tahetud kasutada. Soome. Oleks tasunud usaldada tollal ja tasuks usaldada praegu Soome valikuid. Sest Soome tegi tollal, tegi vahepealsel perioodil, ja paistab ka praegusel ajal tegevat õigeid, rahvuse ja riigi jätkusuutlikkuse seisukohalt õigeid valikuid.

Merkozy “kahekiiruselise” Euroopa jaoks ei paku meie üksinda mingit huvi. Küll pakub neile seda huvi Soome. Majanduslikku, rahalist, geopoliitilist jne. Soomel on võimalus hästi kaubelda. Soomel on võimalus ka loobuda. Mida meil üksi enam  pole.

Seega, on tõepoolest viimane ajalooline võimalus ühineda Soomega… 

Sisuliselt on otsused vast Merkozy ühises ajus juba enam-vähem ka formaliseeritult olemas, nagu näiteks

eurotsooni (õigemini selle tuumikut) püütakse igal juhul päästa. Sest see on maailma vägevate huvides.

selleks lastakse Kreekal ja teistel soovi avaldavatel väiksematel velledel suht takistusteta eurotsoonist minna. Kreeka enam rohkem raha ei saa, saavad nad uue valitsuse kokku või ei saa. Seal paistavadki asjad juba niiviisi, et probleem ongi selles, et otsitakse liidrit, kes suudaks (ise) veendunult juhtida riik ja rahvas tagasi drahmitsooni. Kreeka kaotus on eurotsooni ja halval juhul ka EL jaoks siiski vaid maskoti kaotus. Maskotti võib ka vahetada.

Teine lugu on Itaaliaga. Itaalia on osa EL ideest. Ilma Itaaliata pole tõesti ei eurotsooni ega EL-i. Seepärast tehakse kõik, et Itaaliat päästa. Ega siin muud varianti paistagi, kui tagasipöördumine algse kaubandusliidu idee juurde uue poliitilise integratsiooni tingimustes. Paistab, et sinna poole liigutaksegi.

Mis saab meist. Eks tehakse ettepanek , millest on raske, kuid vast siiski mitte võimatu keelduda. Sest see ettepanek pole kuigi tungiv. Me pole Merkozy jaoks lihtsalt olulised. Ja ka selle pärast, et hea naaber Soome (vähemalt esialgu) ilmselt keeldub.

Aga üldiselt meil siin selle eurokriisi pärast järsku palju hullemaks ka ei lähe. Pigem läheb kaudselt ja tasapisi selle pärast, et tegus ja maksujõuline ja makse maksev rahvas siit paratamatult Lõuna-euroopa languse taustal veel rohkem õitsele puhkevatesse põhjamaadesse lahkub…

Kuigi keegi ei taha sellest rääkida, on kurja juur ju selle reformi põhimõttes: tasuta on ainult eestikeelne kõrgharidus. Kuigi tundub, et kõik nagu korras, PS preambula ju ütleb, et riik on meil eesti keele ja kultuuri huvides, on siiski tegelikkus selline, et sellise põhimõtte formaalse seadustamisega rikume omaenda PS totaalselt. Kõigil meie kodanikel pole nüüdsest võrdset õigust saada tasuta kõrgharidust. Segregatsioon toimuks keele alusel. Mingite hüvede jagamine muidu võrdsetele kodanikele ainult keele hea valdamise tingimustel on ikka selline asi, millest ei tohiks tänapäeva Euroopas isegi mõelda, valjusti rääkimisest, ja veel parlamendi kõnetoolist …Üsna ennekuulmatu.

See väiklane ja nõme meie venelastest kodanikele ärategemine pöördub ju ka praktiliselt meie riigi tuleviku vastu. Kas tõesti mõni veel usub, et ülikoolidel oleks nüüdsest parem võimalus avada tasulisi venekeelse õppekavaga gruppe, kui me oma andekad venelased peletame Londonisse, Peterburgi, Moskvasse. Maksma peab ju ka seal ja sealt saab tagasi vähemalt kvaliteetse hariduse. Kes ja mis motiividel peaks siia meie venelastest tühjaks jäävatesse venekeelsetesse tasulistesse gruppidesse õppima küll tulema?

Kui mingi riik tahab anda, peab vajalikuks ja võimalikuks anda, tasuta kõrgharidust, saab ta sellele üleüldist ja massilist juurdepääsu piirata vaid kodakondsuse alusel. Kui kõigile kodakondsetele ei suudeta seda tasuta haridust tagada, pole mõtet ka sel teemal populistlikult hämada. Las ta olla siis kõigile kodanikele võrdne osaliselt tasuline kõrgharidus.

Samas tasuks vast tagasi pöörduda omaaegse Lukase idee juurde kõrghariduse takkajärgi kinnimaksmise osas. Vast sellisel modifitseeritud kujul...

Juba nendele eeldustele ja faktidele tuginedes, ja kõrvutades viimase aja poliitsündmusi ,  võib ka ise vabalt sukelduda poliitilisse astroloogiasse ja teha mõned järeldused:

Ansipi aeg on tõepoolest ümber ning mõlemad koalitsioonipartnerid teavad seda ning manööverdavad oma paremate positsioonide nimel Ansipi järgsel poliitmaastikul

IRL-i juhtpoliitikud on, arvestades IRL-i kui homogeense ja tugeva poliitjõu vältimatut kadu tuleva aasta jaanuarikuise suurkogu tulemusel, selges ajahädas ning on lausa sunnitud valitsuskriisi esile kutsuma võimalikult ruttu. Reform aga tahab oodata kevadeni, et siis ilma parteita jäänud “äraostmatud” üle parda visata.

Rullil on õigus, kui ta pakub et Ansip lahkub kas olemasoleva koalitsiooni säilitamise või uue koalitsiooni moodustamise hinnalipikuna, kuid see esimene on küll Rulli soovmõtlemine

ehk siis koalitsioon laguneb hiljemalt kevadel, kus uue koalitsiooni kokkupanemisel sotside ja ärakaranud “isamaalaste-kampsunitega” teatatakse, et valitsust on võimalik kokku panna ainult Mikseri juhtimisel. Respublikaanid ja kesk välistatakse valitsemisest põhjendusel, et nad on ohuks demokraatiale viidetega IRL-i valimisvõltsimistele ja keski korruptsioonijuhtumitele. Nii säilitavad reformarid võimu, vabanevad poliitiliselt tülikaks osutunud Ansipist ja vabanevad ka vastutusest jätkata enesetapjalikku neoliberaalset majanduspoliitikat. Ehk astmeline tulumaks, rikaste ja luksuse suurem maksustamine, üldiselt riigi suurem sekkumine majandusse tulevad väliselt sotside juhtimisel kuid tegelikult ainult tänu pragmaatikutest reformarite vaikivale heakskiidule.

Arvestades aga sellega, et IRL-l on vesi tõeliselt ahjus, aega pole enam üldse (seda näitab ka IRL-i suuvoodrist Delfi tänane initsiatiiv Ansipi küsimuse tõstatamisel), siis võib vabalt juhtuda, et valitsuskriis ülaltoodud stsenaariumil on lähikuude küsimus ja ettekääne leitakse eelarvevaidlustelt…Pealegi, reformil pole IRL-lt enam ju muud saadagi kui see närune Lääne maavanema koht…Niikuinii peab andma selle uutele koalitsioonikaaslastele sotsidele, kellele see ju ennegi kuulus.

Tundub, et polegi nagu midagi teha. Võla- või demokraatia kriisi nõiaringist, juba eksliku tee valinuna ja totaalselt eksinuna polegi nagu pääsu. Kuid…alati on eksinul võimalus, kui ta jättis tuldud tee meelde või tegi sellele kergesti leitavaid märke. 

Praeguseks sohu ja tupikusse jõudnud eurointegratsiooni tee ja sammud on ju täpselt teada ja dokumenteeritud. Nii et pole midagi teha, ainuke pääsetee ongi liikumine tagasi lätete juurde. See tähendab siia, Euroopa Söe-ja Teraseühenduse (ECSC) loomise aegade juurde.

Ehk asi võiks välja näha nii, et praegune eurotsoon taandub koos suurema tsentraliseerimise ja föderaliseerimisega Saksa, Prantsuse, Itaalia, Peniluxi ruumi. Loodetavasti suudavad nad kamba peale stabiliseerida ka oma murelapse-Itaalia. Euroopa Ühendriikide tulised eesvõitlejad Saksamaa ja Prantsusmaa võiks seega veenda föderatsiooni eelistes kõigepealt Itaaliat , enne kui Ida- ja Põhja-Euroopa väiksemate vellede käsi väänama hakkavad

Ülejäänud 11 praegust eurotsooni kuuluvat riiki võivad, kui jaksavad (riigirahandus korras nagu meil), jätta käibele euro või minna (kui ei jaksa) tagasi rahvusvaluutale. ilma mingi abita ja loomulikult ka ilma mingite sanktsioonideta. Muus osas jääks EL korraldus muutmata ja ta toimiks edasi peamiselt majandusühendusena.  See oleks uus, kahekihiline, tõenäoliselt muidugi ka kahekiiruseline Euroopa, kus tuumik oleks üles ehitatud  föderatiivsetel alustel ja perifeeria moodustaks assotsieerunud liikmed, kel oleks loomulikult võimalus soovi korral ja tõenäoliselt karmidel tingimustel saada föderatsiooni täisliikmeks. 

Ei näeks sel plaanil mingeid suuremaid takistusi peale Merkozy kannatamatut soovi ahmida seedimiseks liiga suur suutäis…

Sest millised on EL valikud. Ainult kaks. Kas pritsida Kreekale edasi pappi nii enne kui pärast referendumit ilma mingeid Kreeka suveräänsust piiravaid tingimusi esitamata, lootuses et referendumil tuleb “ja” eurotsoonile, või, pappi mitte andes leppida sellega, et Kreeka lahkub eurotsoonist omadel tingimustel ja püstipäi…

Kodumaine parempoolne opositsioon võib ju homme usaldushääletusel Papandreou ka vormiliselt kukutada, kuid referendumi ärajätmine oleks juba selline selgrootuse ilming mis pikemas perspektiivis toob taas võimule vasakpoolsed koos Papandreouga. Ehk siis referendum toimuks ikkagi.

Sõjaväega, kelle juhid Papandreou siiski igaks juhuks, olukorra kindlustamiseks, välja vahetas,  on veel lihtsam. Ei kujuta ette sõjaväejuhte, kõige vähem Kreekas, kes võtaksid võimu oma riigis selle nimel, et võõrvõimule (kelleks EL Kreeka jaoks ju siiski on) vabatahtlikult alla heita. Papandreou kukutamist ja referendumi ärajätmist täpselt nii tõlgendataks.

Mõnele mehele on ikka antud nii poliitilist vaistu kui kavalust. Isegi Merkozy on sellest lõpuks aru saanud.

Etteruttavalt, saatuse irooniana, ainuke adekvaatne reaktsioon tuli Ansipilt, kes täiesti õigesti märkis, et pole tema asi võtta mingeid seisukohti teise riigi peaministri sisepoliitiliste otsuste kohta. Ehk ainult Ansip adus, millal on targem vait olla…

Ülejäänud selles küsimuses sõna võtnud meie, ka Euroopa, riigijuhid, analüütikud, massiteabevahendite toimetused ei paista üldse aduvat, et Kreeka on siiamaani siiski iseseisev ja demokraatlik riik, kus kogu selle riigi rahvast puudutavates konkreetsetes küsimustes küsitakse loomulikult aeg-ajalt ka rahva arvamust. Eriti veel kreeklaste jaoks sellistes eksistentsiaalsetes küsimustes nagu , et kas nõustuda ulatuslike kärbetega avalikus sektoris, kas jääda eurotsooni, kas jääda Euroliitu…Mida iganes. Ümberringi käib aga mingi etteruttav hädakisa et kreeklased vastavad valesti, teevad enesetapu jne. Meie oma DELFI toimetuse “oraaklid” on kohe nii kõvad mehed, et langetavad viimase instantsi tõena lõpliku kohtuotsuse.

Ega minu poolt muidu väga lugu peetud Lobjakas ka palju parem pole, kui räägib kreeklaste enesetapjalikust otsusest. Ma aktsepteerin, et Lobjakas on ise juba rohkem eurooplane kui eestlane, kuid ei maksaks määrida kreeklastele kaela oma väärtushinnanguid, et nad ka seal peaks olema rohkem eurooplased kui kreeklased.

Kokkuvõtteks. Kõik võib veel hästi minna kui demokraatlike väärtuste prioriteedi unustanud Euroopa föderalistid vinti üle ei keera. Jõuga, isegi sõjalise jõuga, ei suudetud isegi tugevalt tsentraliseeritud Nõukogude Liitugi koos hoida. On lootusetu vägisi hoida koos juba lagunemise, desintegratsiooni teele asunud eurotsooni ja vast isegi Euroliitu. Igasugune ebademokraatlik vastutegutsemine loomulikule desintegratsioonile viib just pingete kasvule ja halvimal juhul isegi sõjani. Nii nagu hüpoteetiliselt oleks võinud omal ajal Balti riikide õigeaegne lahtilaskmine NSVL rüpest päästa vast ülejäänud Nõukogude Liidu, võib ka Euroliidu päästerõngaks olla just Kreeka lahkumine eurotsoonist. Laseme neil kreeklastel seda ise otsustada ja las nad lähevad. Jah, loomulikult lähevad nad kogu sinna maetud Euroopa rahadega. Aga see on väga väike hind… 

Küsimus pole ainult selles, et Kiisler muutuks temalt haldusreformi leivanumbri ja poliitilise päästerõnga äravõtmisel täiesti mõttetuks meheks ja läheks kiiresti põhja, vaid hoopis suuremas ja kaugeleulatuvamas. Kui küsimus oleks ainult Kiisleris või selles, et seda haldusreformi peaks tegema jõulisemalt mõne jõuministeeriumi vedamisel, antaks asi ju Vaheri juhitud Siseministeeriumile. Et Vaher ega tema ministeerium ei tule reformile nagu meeldegi, näitabki seda, et tegelik sihtmärk oli Vaher  ja koalitsioonipartner tervikuna, sest Vaher on siiski hetkel IRL-i liider de facto .

Tundub, et reform tegi sellise koalitsioonipartnerit alandava, “alla laskva” käigu selge sooviga lõpetada koalitsioon veel enne eelarve vastu võtmist. Et mitte anda IRL-le võimalust blokeerida koos opositsiooniga eelarve õigeaegne vastuvõtmine,  initsieerimaks ennetähtaegseid parlamendivalimisi.