Esimene kohtumine Alataluga oli kaugel stagnaajal..Mina noore tudengina olin varastel seitsmekümnendatel võtnud sisse koha mingis tollase TRÜ (Tartu Riikliku Ülikooli-kes veel ei tea, näiteks Aaviksoo) mingis auditooriumis (vast siis Ringauditoorium) ja ootas (mingi seletamatu eelinfo põhjal), et kohe hakkab rääkima mingi mees, kellel olevat luba rääkida “midagi muud”…Ehk siis päris mitte “Pravda” ümberjutustamist…No eks ta õigustas muidugi suht rohkearvulist kohaletulnute usaldust…Jutt Ladina-Ameerika revolutsioonide ja sõjaliste diktatuuride sümbioosist oli huvitav, uudne, kuidagi tervendav…ja tekitas tunde, et on inimesi, kes võivad rääkida…asjast või midagi…
Igal juhul peab praegu Alatalu tunnustama…Olgu mis ta on, mis kompromisse ta on pidanud oma arusaamise väljendamise võimaluse ja südametunnistusega tegema- fakt on see, et tal on vähemalt ka vanas eas tahtmist anda oma teadmiste tasandilt edasi oma nägemus asjast…
Tom! Ilma igasugu irooniata ,inimene ,kes on elanud erinevates ideoloogilistes tõmbetuultes hakkab aru saama ,et tollal väga rumalat juttu ei aetud,polnud teksapükse,tosse ja värvilisi kilekotte, aga see ei olnud katastroof.Mis aga puudutab maailma poliitika kommenteerimist imperialismi, kapitalismi seisukohalt-siis kõik on paika pidanud….ehk tuleb ikkagi klaasikute poole pöörduda-üks samm edasi…euoopa ühendriigid jne….
Noh, enam-vähem…nii ta on suht jah..