Kui veel kuu aega tagasi võis poliitkombinatoorika vanameister Edgar rahuldustundega nentida, et ,ViViimastel päevadel on Reformierakonna peaideoloog Rain Roosimannus Glorias koos oma nõuandjatega joonud ära lõputul hulgal punast veini, et mehi taas üles rivistada, aga seni tulemusteta
siis nüüdseks on selge: punane vein annab häid mõtteid küll…Eriti, kui appi võtta võimurite vanad läbiproovitud meetodid a’la jaga ja valitse..
Kraamitigi ustava Tuulikese kaasabil päevavalgele oma aega ootav IRL-i sisekonflikt ja asjalood võtavadki reformi jaoks hoopis soodsamad pöörded. Nii et IRL-i peasekretäri Priit Sibula põhijäreldusega tuleb nõustuda: käärimine IRL-is ei tulene mitte vanade või vähem vanade “isamaalaste” (taas)tärganud aatelisusest vaid pigem ja vist isegi ainult reformiideoloogide suunatavast poliitkombinatoorikast.
Asi on ju lihtne. Kui 27. augustil keski kongressil võidab Savisaar, siis lepitakse kohe kokku uus koalitsioon reform-sotsid-”kampsunid ehk EÜS”, Tarand võtab (vastutasuna osaliselt “kampsunite” baasil moodustatava “põliseestlaste” partei esimehe positsiooni eest) oma presidendikandidatuuri ise maha ja EÜS-lane Ilves valitaksegi ära. Alternatiive ei jõuta lihtsalt esitada.
Kui aga võidab Ratas, tuleb uus koalitsioon kesk-reform, kesk annab hääletuse presidendi küsimuses oma liikmetele vabaks (keski vana nipp juba Euroliitu astumise üle otsustamise ajast) ning Ilves valitaksegi jälle ära. Seda siis keski otsustavate salajaste häältega….
Maja võidab alati…
Ma ei kahtle, et Reformi põhieesmärk on võimul püsimine. Sest nende kukkumine tooks kaasa, nagu varem tihti mainitud, kohaliku maavärina. Tavakodanik seda ei märkaks, kuna see tähendaks mänguväljakul paljude väikeste nupukeste asendamist ilma suurema kärata. Taustsüsteemist pole ju rahval nagunii tavaliselt aimugi. Selline on juba kord riigi olemus, olgu ta siis demokraatlik või mitte. Aga automaatset sõbrunemist Keskerakonnaga (juhul, kui Ratas saab esimeheks) takistab minu hinnangul kodanik Ansip isiklikult. Rosimannus on kahtlemata osav PR mees, kuid mind paneb siiani imestama, et Reformierakond panustas peale Kallase lahkumist ainult n.ö Tartu linnapea häältele, mitte vaimupagasile. Ja tollase valiku vigade parandus on lasknud end kaua oodata. Pronksiöö tegi ju kodanik Ansipist rahvuskangelase ja siis läks reformijate eneseupitamine suisa koomiliseks, kuid partei populaarsus tervikuna säilis või isegi kasvas. Mis ongi naljakas ja samal ajal huvitav, et kui kaua on võimalik püsida parteina edetabeli tipus, kui selle partei juht esindab masendavat vaimset keskpärasust?
Oletame nüüd, et välise surve mõjul õnnestubki vahetada Keskerakonna esimees ning paneme seejärel kõrvuti Ansipi ja Ratase. Sõltumata sellest, et Ratas on noor ja vähemkogenud, on ta poliitikuna selgelt värskem ja karismaatilisem, kui Ansip. Ainult pime ei näe seda (ja reformierakondlased). Mistõttu nende kahe rahulik kooseksisteerimine ei ole tegelikult võimalik, sõltumata sellest, mida kombineerib Rosimannus. Reformierakond ongi tegelikult oma esimehe ohver või teisisõnu PR-plärale toetuv, kuid tegelikkuses sisutu sõpruskond. Täitsa võimalik, et olen nende suhtes ülekohtune, aga olemasolev info lihtsalt ei võimalda muid järeldusi teha.
Kokkuvõttes arvan, et Keskerakonna tulevase esimehe isik ei ole võtmeküsimus ja kohe, kui Ratas on pääsenud troonile, roojatakse ta meedia poolt täis. Võtmeküsimuseks jääb tegelikult reformiklanni kõrvaldamine võimult ja kuna Ratasel-Mikseril kokku parlamendis piisavalt hääli ei ole, siis kalduks minu toetus hetkel Edgarile, sest tema suutlikkus mängida teiste pealesurutud reeglite järgi ja nende poolt kujundatud inforuumis on juba varem kinnitust leidnud.
Pingback: Tarandil on siiski tõsi taga « elust ja poliitikast (eriti)