See Õiguskantslerit (mitte isikut, vaid institutsiooni) koos hoidev liim on minu arvates segu õiglusest, seaduslikkusest ja siiski ka õiguskantsleri ametikohal oleva konkreetse isiku tervest mõistusest ning eetilisest selgroost. Kui üks komponent on puudu, toimet ei ole…Omakorda see eetiline selgroog õiguskantsleri isiku puhul võiks tähendada meie väikese ühiskonna tingimustes eelkõige seda, et Õiguskantsler püüab oma tegevustes ja otsustustes järgida lausa piinlikult üldisi huve ja erapooletust. Ega see loomulikult meie klanniühiskonnas lihtne ole.
EV Põhiseadus ütleb, et meie riik “ on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele”. Ehk siis need väärtused on raamiks, kandvaks konstruktsiooniks, mille najal meie riik üldse püsib. Vundamendiks on rahva vaba tahe, mis väljendub (täpsemalt peaks väljenduma) vabadel demokraatlikel valimistel vettpidavate protseduuride raames. Ja Õiguskantsleri esmane mure oleks just see vundamendi ja seejärel sellel seisva konstruktsiooni seisundi terane jälgimine ja õigeaegne sekkumine. Kahjuks just ja eriti viimasel ajal jääb küll mulje, et Õiguskantsler tegeleb pigem ja parema meelega meie riigiehitise igasugu nurgaliistude kinnituste ja värvilahendustega. Andestust, rotid on ammu vundamenti hiiglaslikud augud närind ja tegutsevad juba usinalt kandekonstruktsioonide kallal….
Alles see oli, kui Õiguskantsler kurjustas Narva linnavõimude kallal, kes piiriületusprobleemide lahendamisel leidsid küll mingi lahenduse, võib-olla mitte kõige seaduslikuma kirjutatud seadusetähe mõttes, võib-olla nende omaalgatus riivaks pikemas perspektiivis ka põhiseaduslikku konstruktsiooni…kuid halbades kavatsustes pole siin vast neid küll põhjust kahtlustada. Soov ju oli leida mingigi lahendus, mitte et lükata probleemi lahenduse otsing riigi või kellegi muu kaela. Piltlikult võtsid Narva linnavõimud, jah, volitusi pisut ületades, vastu otsuse riigiehitise ühe detaili kinnituse küsimuses. Sest tegelikult seatud ja valitud otsustajad tegelesid kurat teab millega, aga probleem vajas lahendamist. Kas Õiguskantsler peab just omal initsiatiivil olema tõesti see viimase lihvi järele valvaja, viimase tõe kvintessents, kes ütleb, mis detail hea, mis halb ja markeerib nõukaajast tuntud olukorda: iga initsiatiiv on karistatav…Ja karistatav pole isegi mitte ainult tegu, vaid juba ka mõte…Nagu selgus siis kui õiguskantsleri sõnaline kritiseerimine ühe peaaegu ametniku poolt viis kiirele karistusele teenistuskorras…
Ja hullemaks läheb. Edasi polnud Õiguskantsler rahul Tallinna linnavõimudega, kes, kujutage ette, maksavad lapse sünnitoetust ainult neile lapsevanematele sellel tingimusel, et mõlemad vanemad on sellesama Tallinna elanike registris. Ehk siis omavalitsus tahaks jagada ümber ainult seda oma elanike raha ja omadele elanikele, mida neiltsamadelt elanikelt varem maksudena sisse kasseerinud. Kas Õiguskantsler pole tõesti midagi kuulnud Euroopa Omavalitsuste Hartast, kus sätestatakse, et “
kinnitades, et selleks on tarvis demokraatlikult moodustatud otsusi langetavatele organitele tuginevaid kohalikke omavalitsusasutusi, millel on oma kohustuste, nende kohustuste täitmiseks vajalike vahendite ja viiside ning tarvilike rahaliste vahendite suhtes ulatuslik autonoomia”
või ei pea ta Tallinna kohalikuks omavalitsuseks, või ei pea ta siseriiklikku Kohaliku Omavalitsuse Korralduse Seadust eimillekski oluliseks, või …mis kahjuks näib just nii, ei pea ta Tallinnas võimul olevaid parteisid lihtsalt “õigeteks”. Sama Narva kohta. Sest samasuguseid, ja kaugelt hullemaidki, rikkumisi kohtab meie õiguspädevuspuudulike omavalitsuste seas hulgim. Ju aga pole õiguskuulekus ja õiguspädevus mujal nii oluline. Peaasi on kuulekus “õigetele” parteidele.
Samas oleks ju Õiguskantsleri tegelik tööpõld lai. Parteide rahastamine on jätkuvalt reguleerimata. See ei ole normaalne, et Õiguskantsler tõstab probleemi ees käed püsti ainult sellepärast, et ta ei saa parteide ringkaitsest jagu. Tema on siiski institutsioon, parteid aga kamp mittetulunduslikult organiseerunud kodanikke. Tõsi küll, väga mõjukaid. Kuid kas peab tõesti õiguskantslerile meelde tuletama seda, et elame ju õigusriigis, kus isiku soovi üle peab valitsema õigus ja seadus.
Põhiseadust ei täideta ka demokraatliku riigikorra aluste püsimise seisukohalt tähtsaimast tähtsaima protseduuri, vabade valimiste, regulatsioonis. Põhiseadus sätestab meil nimelt, et “Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel”. Kus on see proportsionaalsus, kui valimistel 30% häältest saanud partei saab 40% Riigikogu kohtadest? Ja 4% saanud partei mitte ühtegi. Muidugi, valimisseadusega on see Põhiseaduse mõttest ja kirjatähest möödavaatamine justkui seadustatud selle 5% valimiskünnise seadmisega. Kuid selline Põhiseaduse mõtte seadusega muutmine peaks olema paremini põhjendatud. Ei piisa ju põhjendusest, et suurema hulga parteide parlamenti pääsemisel oleksid valitsuskoalitsioonid laialivalguvamad ja ebapüsivamad. Kui stabiilsuse ja võimu püsimise ühtedes kätes nimel sülitame Põhiseaduse mõttele, milleks meile üldse selline Põhiseadus ja demokraatlik riigikord?
Edasi. Põhiseaduse järgi: “Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud”. Põhiseaduse mõte peaks siin ju olema täiesti selge. Isegi ja eriti Õiguskantslerile…Kohaliku elu üle otsustavad püsivalt selle koha peal elavad inimesed…Aga jälle on osavalt kasutatud seadust, et sellest põhimõttest mööda hiilida. Seadus nimelt sätestab, et valimistel osalev püsielanik on see, kes on end vähemalt kuu enne valimisi valla hingekirja ehk elanike registrisse munsterdanud. ehk nõukaaegse terminiloogia järgselt sisse kirjutatud. Ainult erinevalt nõukaajast, kus miilitsa üks põhitegevusi oligi selle sissekirjutuse reeglite täitmise jälgimine, ei huvita meie õiguskaitseorganeid see sissekirjutuste kord karvavõrdki. Võib vabalt kirjutada sisse kuuse alla ja veel koos 100 hõimlase või parteikaaslasega. Millised ammendamatud võimalused parteikontorites istuvatele poliittehnoloogidele ja valimistulemuste kujundajatele…50 ustava ja õigelt hääletava või piisavalt stimuleeritud inimese oskusliku kasutamisega võib vabalt võtta absoluutse enamuse ja seega absoluutse võimu kohalikus volikogus kuni 500 elanikuga väikevallas, 100 inimesega on postiivselt hõlvatav juba 1000 inimesega natuke suurem vald. 200 tulemusele orienteeritud valijaga teeb imet juba täiesti harju keskmises vallas, jne..jne. Võimule pääsedes pääsetakse ligi nii valla rahakotile kui muudele ressurssidele. On ainult nende nn. “uute tegijate” sisemise eetika küsimus, kuidas nad tegelikult ju kergelt kättevõidetud võimu kasutavad. Kas sõidavad kohalikest pärismaalastest rulliga üle, varastavad valla puhta paljaks või võtavad vaid seda, mida hädapärast vaja. Näiteks Kihnu saare üle võtnud “Püha Loomaaed” piirdus vaid sellega, et kasutab saart peo panemise kohana ja kohalikke pärismaalasi teenindajatena. Kehvemini läheb ilmselt Vormsi saarel, kus kogu saar koos elukeskkonnaga pannakse progressi nimel ja tuulikute abil mõjukatele niiditõmbajatele prisket raha teenima.
Õiguskantsler ei näe miskipärast nendes demokraatliku valimissüsteemi grimassides erilist probleemi. Vähemalt mitte sekkumisväärset probleemi. Kuigi sekkumine oleks ju lihtne nii praktilisel kui seadusandlikul tasandil. Praktilisel tasandil võiks vahel saata kordniku mõnda ülerahvastatut kuusealust kontrollima:kas asukad ikka kohal ja tunnevad end hästi. Seadusandlikult piisaks vast aastasest paiksustsensuse nõudest , et võtta “valimisturismi “ mänedzeridel trumbid peost.
Kahju, kui kogu Eestimaa jagatakse “õigete” parteide vahel ära läänideks. Selline riigihoone ülesehitus lihtsalt ei saa olla püsiv ja stabiilne. Ammugi mitte demokraatlik…
