Lapsed valijateks? Jah, kuid teisiti kui Hvostovil.
Se ammune, juba paljudes variatsioonides esitatu, ja nüüd Hvostovi ja “nooreestlaste” poolt uuesti ülessoojendatud kava päästa eesti rahvus väljasuremisest, andes lastele valimisõiguse ja selle realiseerimisõiguse (täiskasvanuks saamiseni) nende vanematele, pani ka minu suviselt raugenud mõtted natike liikvele…
Põhimõtteliselt oleks ma Hvostovi kava ja tema selle kaitseks esitatud argumentidega nõus. Asi hakkaks vast lastesõbralikuma ühiskonna kujundamisel toimima küll. Kahjuks aga ei usu võimalust selle reaalseks teostatavuseks meie kodukootud parteipoliitilises mänguruumis. Ei tule välja, sest osa parteisid haistavad võitu, teised kaotust. Lastest ei mõtle niikuinii keegi. Kui siis ainult niipalju, et jätkata võitlust partei edu nimel kuni viimase lapseni…
Ehk siis, vaja oleks leebemat, üleminekulisemat programmi. Mis ellimineeriks ka Hvostovi esitatu vastase kõige tõsisema argumendi: vastsündinule valimisõiguse andmine on vist ikka liiast…
Valimisõigus (piiratud) anda lastele sellest vanusest (kõige varasemast), mil neil tekib arvestatav juriidiline arvamusõigus mingis muus valdkonnas. On ju teada (minu arust on vähemalt niimoodi), et lapsel on teatud vanusest valiku- ja (otsustus?)õigus siis, kui vanemad lähevad lahku. Vähemalt lapse käest küsitakse tema arvamust, kellega kuhu ta tahaks minna…Miks mitte ei võiks siis sellises vanuses laps otsustada ise, et kas valib ise või delegeerib oma valiku tegemise ühele vanematest. Enne iga valimist otsustab uuesti. Tehniliselt on see ju ID-kaardi abil samuti lihtsamast lihtsam.
Ja selle jutu kohta, et lastega hakatakse manipuleerima (muidugi keskerakonna huvides)…Muidugi mingil määral hakatakse, ja mitte ainult keski huvides…Täpselt samamoodi nagu praegu manipuleeritakse (kindlasti suuremas mahus) dementsete vanuritega. Ja mitte ainult dementsete vaid ka täie mõistuse juures olevatega. Enamgi veel, olen täiesti kindel, et paljud vanad pakuvad täiesti vabatahtlikult enne ID kaardiga hääletama asumist välja mõtte: mis nüüd mina enam, pojake (tütreke), aja see asi minu eest korda…Oma äranägemisel…Miks me ei võiks lubada seda ka lastele alates sellest vanusest, kus nende arvamust on võimalik teada saada…
Laste valimisõiguse kohta on mul eriarvamus – kui selline õigus lastele tõesti antakse, siis samaaegselt tuleks valijatele kehtestada ka vastutus ebaõnnestunud valiku puhul. See tähendab kui minu valitud partei viib riigi allakäigule ja majanduse langusteele, siis võib mind karistada vabadusekaotusega. Karm, aga õiglane, kas pole?. Ma muidugi ei tea, kes kogu seda lugu administreerima hakkab.
Tahtsin öelda, et minu arust pole küsimus selles, kes on valimiste hetkeks pädev, kas nutikas noor või elukogenud pensionär. Küsimus on selles, et teatud vanuseni toimub inimese küpsemine ja pole vaja seada talle lisakoormust lisavalikute näol. Ta peab nagunii otsustama, et kelleks saada, mida õppida, keda kinno kutsuda, millist muusikat kuulata, millal k***i teha jne. Mida rohkem valikuid, seda juhuslikumad need on ja nii läheb ka valimistega. Aga laias laastus pole ühiskonnas võimalik valimiseelistusi järsult muuta. Tegemist on pigem suundumustega. Keskerakond oleks viimastel valimistel võtnud peaaegu kolm kohta. Ja see asjaolu taheti riigimeedia poolt välja mängida kaotusena! Absurd, sest ei tahetud tunnistada, et valitsuse juhterakond on hävinguteel. Aga minu arust antud juhul seda hävingut ei saa peatada, sest Tartu “koerasõber” andis suuna kätte ja nüüd anna valimisõigus kellele tahes, suunda järsult muuta pole võimalik (nagu suurte laevade puhul). Selleks peaks ilmselt vahetuma erakonna ladvik, mis aga pole valija võimuses.
Mingi arusaamatu lugu Su kommidega, poobmarli. Juba mitmendat korda jäävad spämmi kinni. Seni tuvastamata põhjustel.
Aga asjast niipalju, et Su pakutud võimalus valijate vastutusest viiks ebaõnnestunud partei ja tema valijad ühisesse ringkaitsesse, kinnistaks ühiskonna korporatiivsuse, lõppeks mingi klannidevahelise “Rooside sõjaga”…
Teiseks, minu mõte oleks just see, et anda varaküpsenud noorele inimesele võimalus sekkuda aktiivselt ja teadlikult avalikku ellu. Teha ise teadlikke ja põhjendatud valikuid. Nagu seda praegu seaduslikult teevad vähemalt osa väga auväärses eas inimesi. Enamus lapsi jätaks ju poliitiliste valikute tegemise edasi emale-isale ja tegeleks ise nukkude või (mängu)autodega…Nagu ka osa praegusi vanureid jätavad sisulise valiku tegemise oma lastele või hooldajatele ja tegelevad edasi oma reumavalu probleemide või noorusmälestuste heietamisega. Ühesõnaga, et aktiivsel noorel oleks samad õigused kui aktiivsel pensionäril. Aktiivsete inimeste hulk ja osavõtt valimistel suureneks. Ja see Hvostovi pakutud lapsevanemate rolli suurenemine oleks boonuseks, kuid jääks siiski teisejärguliseks
Idee on iseenesest tore aga tüüpiline utoopia, mis niikuinii ei realiseeru, kui just midagi väga veidrat Eesti poliitikas ei juhtu (massiivne protestipoliitikute invasioon parlamenti vms.).
Mõtlesin ja mõtlesin kas kirjutatad või mitte. Eks mul tuleb selline filosoofiline heietus rohkem. Aga demokraatia ja vabad valimised on kord juba selline lai teema.
Mingil määral olen poobmaarliga nõus isegi.
Ise tegelikult leidsin Robert Heinlein-i raamatust -Starship Troopers- väga hea mõtte. Eks ta utoopia ja fantastika muidugi ole, aga ikka õpetlik. Seal toimub tegevus tulevikumaailmas mis ilmselt on mingit liiki sõjalise diktatuuri ja demokraatia segu. Nimelt saab Kodanik olla ja valimisõigust omada vaid see inimene, kes on teeninud pikka aega sõjaväes. Ehk siis… psühholoogiliselt õige käik ju. Hääleõiguse korral on tähtis mis? See et inimene oma valiku hoolega teeks ja annaks endale aru selle tulemustest. Ja selge on ju see, et inimene ei hinda eriti seda mille saavutamiseks ta pole pidanud ränka vaeva nägema. Sest kuidas meil need valimised käivad? Või õigemini kuidas inimesed oma otsuseid langetavad? Kellelgi lihtsalt pole valimiste päeval midagi targemat teha, keegi fännab mingit parteid et seal on noored tegijad, keegi valib sirge selja ja leffivate lokkidega vana väärika poliitiku. Tegelikult ju keegi ei viitsi süvenedagi. Keegi usub noore punapõskse poliitiku lalinat a la – tundub et Eesti möödub kõigist Lääneriikidest, polegi enam vaja palju pingutada! (herr Veskimägi, retro). Keegi lubab Eesti viia Euroopa viie rikkaima riigi hulka jne… Mu meelest tuleks sellisele verbaalsele oksele reageerivad valijad vähemalt moraalselt maha lasta. Ja millest see tuleb? Sest et kõigil on, vabandage mu prantuse keelt, sügavalt pohhui.
Siinkohal ma jõuangi välja imeliku aksioomini, et demokraatia ei toimi kui see on lubatud kõigile. Ise ka imestan kuidas see välja näeks. Aga samas ainus hästi toiminud demokraatia oli ju Ateenas, mis ülla ülla, oli orjanduslik linnriik. Auväärsed mehad (naisi ei lasnud otse loomulikult keegi valima, orjadest pole mõtet rääkida) lasid mere kaldal sõba silmale, tegelesid filosofeerimisega ja lõpuks langetasid väga kaalutletud ja enamikel juhtudel ratsionaalse otsuse. Sest nad tunnetasid oma vastutust. Nad nägid, et valima ikka iga tont ei pääse ja igaühe otsusest sõltub väga palju.
Kui nüüd laste juurde tulla… Nohhh laste peal ju töötab igasugune propa. Need ulluksed ei saa ju arugi mida nad teevad. Hea näide on meie võimuparteide igihaljad sloganid a la – Oleme jahh pederastikari, aga vaat kui te meid ei vali, siis tulevad Kole Etkar ja Jubedad Tiblad ja talongid ja SRÜ ja tikud kaovad poest ära vabaduse sammas värvitakse kollase asemel punaseks. Kuidas seda nüüd kommenteerida… debiilne üsnagi. Aga pubekatele läheb peale nii mis koliseb. Ma ei vaidle vastu, kesikud on samasugused poliitikud kui oravad või isamaalitsikud, oodata pole sealt miskit roosilist. Kui keegi on mingi adutava loogika põhjal nende vastu, see on ju täiesti OK. Ega ise ka nende fänn ei ole. Aga et nii odavat propat keegi suudab tõsiselt võtta on ju õkva masendav.