Kas korüfeed ka seebiks…?
Pole ammu siia midagist kriband. Pole ju midagi enam eriti öelda ka. Viimane sissekanne oli hetkest, kus minu arust kaotasime viimasegi kindla toe (selleks oleks olnud tahtmine midagi teha) jalge alt ja hetkel käib uhke ja vaba lend (majandus)kuristiku põhja poole. Sellisel lennul olles pole nagu erilist mõtet arutleda selle üle kuidas me jälle pärast maandumist hästi elama hakkame, ja mida kõike tarka veel ka selle heaks välja ei mõtle. Sest vähemalt mina olen pigem ja valdavalt siiski idealismi kalduv inimene kes kritiseerib, et muuta. Aga praegu midagi oluliselt muuta enam ei saa…
Aga hetkel, jah, peaks vast mõtlema maandumisele, ja sellele, kuidas maandumisest eluga välja tulla. Kuigi väga kiiret ka ju pole. Kuristik, kuhu me kukume, on teadmata, kuid siiski hiiglama sügavusega. Lend sinna põhja kestab kaua ja aega ju veel on. Muretumad võivad nautida vaateid, alalhoidlikumad võivad muidugi proovida valida hägus ja sumus paistvast kuristikupõhjast oletatavat pehmemat maandumispaika.
Eks esimene kokkupõrge päästva maaga tuleb koos D-päeva avariilangevarju avamisega. Eile üks meie saatuse pärast südantvalutav võõramaalasest majanduskorüfee püüab meile puust ja punaselt, pikalt ja põhjalikult, rohke näitliku pildimaterjaliga, lausa koomiksilaadselt selgeks teha, et seda avariilangevarju kasutamist ei tohiks väga hilja peale jätta…
Samasugust, ka massidele arusaadavat analüüsi ja selgitustööd võiks ju teha meie kodumaised analüütikud. Isegi mina täieliku diletandina saaks sellega vast hakkama. Vahepeal oligi selline plaan ja väike eeltöögi tehtud…Kuid koheselt kostma hakkavad igasugu paanikatekitamise süüdistused võtavad isu natuke ära. Ju see ongi üldine põhjus, miks ei ole vallandunud (ammu vajalikku) ka massidele arusaadavat diskussiooni rahapoliitilistest valikutest ja devalveerimise eri tahkudest. Ja miks, kelle huvides, seda valuutavahetamise paanikat nii väga kardetakse? Selle nn. paanika käigus teeks ju valdav osa meie kodanikke kahtlemata (nende kodanike seisukohalt) õigeid isiklikke finantspoliitilisi otsuseid: vahetaks vähemalt osa sääste kindlama valuuta vastu. Mina küll ei usu seda lolli juttu, et kõik tormavad kohe igapäevast leivaraha valuutaks vahetama, selliseid lolle on ikka marginaalne vähemus ja lollid pidavat ju niikuinii kirikuski peksa saama
Aga lõpuks ka pealkirja juurde: postitus on inspireeritud lihtsast huvist, kas ka tunnustatud korüfeedele lajatatakse meie jaantatikalike poliitikute poolt täie rauaga…
Toimetatud 12. märtsil: asendasin Hugh ingliskeelsele blogipostitusele viitava viite Äripäevas avaldatud tõlkega
Sa ehk panid tähele, et isegi Hugh ei räägi suvalisest ühepoolsest devalveerimisest vaid tingimuslikust, kus devalveerimisele järgneb kohene liitumine eurotsooniga. Kahjuks on aga eurotsooniga liitumine märksa problemaatilisem kui meid keegi sinna ei oota.
Seda muidugi. Kõik saavad aru, et optimaalne (ning eurotsooni ja Baltikumi ühistes huvides) oleks Baltikumi koordineeritud, samaaegne üleminek eurole selliste rahvusvaluuta kurssidega, mis tagaks ka mõistliku toe ekspordile. Kuid sellist tahet ja koordineeritust lähiajal tõepoolest enam ei usu. Euroliit on oma süvenevate hädade juures kitsi ja meie poliitikud ei oska suunavat lobbytööd teha. Ma arvaks, et tegelikult oleks nii Rootsi kui eurotsooni suunal vajalik just järsu krooni devalveerimisega ähvardamine. See ei meeldiks sugugi Rootsile tema pankade pärast ja ka Euroliidule endale, sest see oleks euro suhtes protektsionistlik käitumine ning võiks anda lisatõuke Ida-Euroopale edasise sägavama devalveerimise suunas, ja mine tea, kasvõi veel mõnele eurotsooni liikmele lisaargumendi eurost loobumiseks. Sest konkurentsivõime nimel enam armu ei anta. Ma miskipärast arvangi, et Hugh meid sellise otsustava survestamise suunas suunabki
Eesti rahva jaoks on devalveerimisest tehtud mingi deemonlik tegevus, mida harrastavad parimal juhul kurjad geeniused väljamaal ja mida meie õilis rüütelkond (Ansip & Gang) ei laseks iial Eesti rahvale juhtuda.
Ma ei ole mingi devalveerimise fanaatik ning tuleb aru anda, et nii kompleksele probleemile kui praegune kriis ei ole lihtsat kirvelahendust – devalveerime ja probleemid läbi. Asi vajab komplekset lahendust, mille väljatöötamise käigus peaks muude võimalike meetodite kaalumisel ka devalveerimisega arvestama. IMF’il oli Argentiina kogemus sarnasest situatsioonist 2001 aastast olemas, jääb täiesti arusaamatuks miks nad Lätil lubasid on fikseeritud kurssi hoida.
Ma arvan, et see teema on nii valuline seetõttu, et eestlased on üldjuhul individualistid. Nad ei suuda parima tahtmise juures mõelda üldiselt, üldiste huvide kategoorias. Kuna D on asi ja meede, mille tulemusena kaotavad lühikeses perspektiivis ja isiklikult praktiliselt kõik, ongi ka praktiliselt kõik vastu. Et aga ka riigi valitsusse ja selle mõjukasse lähikonda ei leita kedagi, kes oleks valmis võtma vastutust lühikese perspektiivi ebapopulaarsetew otsuste eest, on asi hullemast hullem.
Kusjuures sellele D-päevale saaks meie kindla (kui see on ikka kindel) valuutakomitee süsteemi juures läheneda täiesti rahulikult. kõik meie kroonid on ju tagatud valuutaga. avame diskussiooni D üle koos teadaandega, et kahe kuu jooksul ei juhtu midagi. Kõik need, kes kahtlevad kroonis, jõuavad ilusti, ilma mingi paanikata, vähemalt säästud eurodeks ära vahetada. Kui siis valitsus vaba diskussiooni tulemusena, kõiki argumente kaaludes, otsustab siiski D-päeva kasuks, võib ju neid 8ilmselt väheseid) kroonile truuks jäänuid devalveerimisel isegi natuke premeerida. see ei oleks ilmselt suur kulu…
See on muide väga huvitav mõte, et riiklikul tasandil ei lähenetaks D-päevale paaniliselt ega plaaniga rahvast “üllatada”, vaid igas mõttes koostöövalmilt ja nõuandvalt. Aga küsimus on selles, et tänane valitsus ei kanna siin eestvedavat rolli välja. Sa pead olema keegi (mingisuguse usalduskrediidiga), selleks, et leida teatud muudatusele vajalik kandepind. See valitsus on paraku mittekeegi ja sellest tulenevalt pole diskussiooni avamisest mõtet unistada.
poobmarli: kurb, aga tõsi…