Eesti on valinud pankroti
See sai nüüd “Hommikutelevisioonis” J. Ligi kogelevaid seletusi jälgides täiesti selgeks. Muidugi ei ole seda valikut teinud riik ja rahvas ise, vaid need, kes on usurpeerinud rahva võimu ja räägivad nüüd riigi ja rahva nimel. Pankrott tuleb, on praktiliselt käes. D-päev on nüüdsest juba pankroti tulemus ja väljund, mitte enam võimalus pankrotist pääseda.
Selles riikide pankrottide temaatikas on palju häma. Tegelik seis on vast see, et Island läks küll esimesena pankrotti, kuid pankrotihaldurit neile pole veel määratud. Võlausaldajad loodavad, et vast rabelevad põhjamaalased ise välja. Järgmisena läks pankrotti eelmise aasta lõpus Läti. Selle riigi vastu enam võlausaldajatel küll mingit usaldust polnud, ja koheselt määrati ka pankrotihaldur- IMF. Meie oleme veel hallis tsoonis, kõik informeeritud isikud teavad, et pankrott tuleb, on sisuliselt kohal, aga pole meest, kes selle teate edastaks…
Esiteks, ei maksa nii pessimistlik olla. Teiseks, tuleviku valisime ikka ise laenates rohkem, kui tagasi suudame maksta. Ühe osa lollused tuleb ilmselt kõigil kinni maksta, pääsu pole. Küsimus on – kes maksab rohkem, kes vähem. Deflatsioon oleks kõige ausam vast, kuid raskeim. Krooni devalveerimine hävitaks usalduse Eesti suhtes.
esiteks, pigem ja kahjuks olen vist veel liialt optimistlik.Tundub, et Eesti võimurid on valinud riigi pankroti, ja veel sellisel kujul, millest iseseisva riigina väljapääsu polegi. Seega teadvalt kuritegeliku pankroti.
Teiseks, majandussubjektid (inimesed ja ettevõtted) saavad teha otsuseid vaid etteantud raamide (seaduste, reeglite, määruste) piirides. Nende reeglite tegemine pole subjektide võimuses ja seega pole subjektid süüdi selles, et selliste reeglite järgi tehtud tegevused viivad täiesti rappa. süüdi on, ja ainult, poliitikud.
Deflatsioon sisuliselt vähendab inimese käes olevat raha hulka. Ja võrdselt. Ütleme-kõigil 1000 krooni vähem. vaesele katastroof, rikkurile nohu. Õiglusest on asi kaugel.
Devalveerimine vähendab võrdse protsendi võrra kõigi rahaomanike käes oleva raha väärtust. 25% devalveerimine tähendab 4000 krooni pensionärile seda, et pensioni väärtus langes 3000 kroonile. EP juhtfiguuridele aga nende praeguste 150000 krooniste kuupalkade juures seda, et peale devalveerimist on nende töötasu “väärt” vaid napilt üle 100000. Minu arust on see natuke õiglasem variant
Usaldust Eesti vastu hävitab praegu juba pigem see, et me ei tee midagi, ei kärbi ega ole ka krooni veel devalveerinud. Otsustusvõimetuid ei usaldata
Kõigepealt. Kui inimeste lollus pidevalt kinni makstakse, siis saame tulevikus aina rohkem lollust. Aga see selleks.
Maailma kriiside ajalugu näitab, et kui mull kerib, siis poliitikuid väga ei usaldata, kui need räägivad, et hinnad ja palgad ei saa igavesti kerkida.
Meenutan, et oli ka eelmises riigikogus ja valitsuses ka poliitikuid, kes arvasid, et Edgari algatatud hullumeelne palgapoliitika – anname Eesti majandusele hool läbi avaliku sektori palkade tõstmise, on lõpu algus.
Deflatsioon on ikka see, kui kukuvad palgad ja seeläbi ka kodumaiste kaupade ja teenuste hinnad, kuid kroonide/hoiuste ostujõud importkaupade suhtes ei muutu. Ja palgad kukuvad ilmselt enam neil, kelle oskused tööturul enam kaubaks ei lähe. Need on siis kaotajad, kellele jääb võimalus ennast harida.
Devalvatsioon on see, et krooni väärtus muutub teiste valuutade suhtes ja seeläbi importkaupade hinnad tõusevad. Kodumaiste kaupade hinnad tõusevad ilmselt ka aga vähem.
Mõlema puhul toimub ümberjagamine. Deflatsioon on kasulik neile, kes on säästnud ja hoiavad raha eesti kroonides. Devalvatsioon pigem neile, kellel üldse ei ole või hoiavad raha välisvaluutas vms varas.
Mõlemad on kasulikud neile, kes muidu töötuks jääksid, sest eesti palgatase on võrreldes meie kaupade võimaliku turuhinnaga liiga kõrge.
HK, paistab, et sa püüad siin minu võib-olla mitte kõige paremini õnnestunud deflatsiooni kirjeldava näite toel õigustada kulude kärpimise poliitika valimist devalveerimise asemel. Mina aga olen veendunud, et valik (eriti kiire valik) devalveerimise kasuks oleks kõigile kordades parem. Kahtlustan, et ka juhtivad poliitikud saavad sellest väga hästi aru, aga keegi ei taha tunnistada kunagi valitud friedmani ja valuutakomitee aegadele allajäämist ja sellest tulenevat omaenda poliitilist pankrotti. Selle asemel lastakse kogu riik pankrotti, ja hullem veel, kanditakse ka vara pankrotipesast oma eraarvetele..
Ulatuslike eelarvekärbete teostumisel saame me tõesti deflatsioonispiraali kogu ta ilus. Käes oleva raha väärtus pidevalt kasvab kaupade odavnemise tõttu. Igasugune majanduslik aktiivsus, mis eeldab siiski raha väljaandmist , on riskantne. Lihtsam on istuda olemasolevas rahas. Tööpuudus kasvab ja spiraal kerib edasi. Paremini elavad need, kellel oli rohkem raha varem. Ehk siis ebavõrdsus süveneb veelgi. Meie tulevik, noored koolilõpetajad, on lootusetus olukorras, sest õppelaenu tagasimaksmine on aja edenedes järjest raskem…Jne…Ega juhtivad majandusteadlased pole muidu konsensuslikul arusaamal selles, et võrreldes inflatsiooniga on deflatsioon lihtsalt õudusunenägu. Deflatsiooniga on veel raskem võidelda kui ülemäärase inflatsiooniga ja see võitlus on kurnav ning pikaajaline.
Devalveerimine annab siiski mingi võimaluse. Ettevõtjatele, noortele, vaesematele (sest väärtuste ümberjagamisel tekivad ka riigil vahendid jagamiseks). Ja eks see D muidugi kunagi tuleb. Kahjuks liiga hilja ja väikese effektiga. Praegu kaotatakse riigi seisukohalt mõttetult aega…Võimu juures olijaid ei huvita see riik, niikuinii läheb see nende arvates pankrotti…Vaja ainult veel üht-teist pankrotipesast kätte saada…
Aga mina ütlen, et see majanduskriis ei saanud algust Eestist ja Eesti ei saa seda ka lõpetada. Ükskõik, mida tehakse.
Titaanik on uppumas. Enne kui see kriis läbi on saab ohvreid olema ainuüksi eestis rohkem kui Titaanikul. Kuigi ohvrite % elanikkonnast saab olema väiksem.
Kordan üle. Seda laeva ei ajanud karile Ansip või Savisaar või Raasuke või mõni teine maailmamastaabis nullstaatusega isik. Ja kurssi muuta on nii kui nii hilja.
Ja eelnevast tulenevalt teen ettepaneku lõpetada arutelu teemal, et kuidas masinaruumist vett välja pumbata. Et kas rakendada inflatsiooni- või deflatsioonipumpa. Küsimus on hoopis muus.
Küsimus on selles, kuidas mehitada päästepaate. Milliseid varusid sinna visata ja kas on vahendeid ja aega ujuvmaterjalist midagi parvelaadset valmistada. Õlivarud võib keha määrimiseks välja jagada, kokal seda enam vaja ei lähe. jne.
Kuidas aitab selliste küsimuste lahendamisele kaasa devalveerimine? Vastus: Parimal juhul mitte kuidagi, halvimal juhul uputab ka need, kes ise kuidagi välja ujutud saaksid. Ja just nüüd on aeg vältida mõtetuid ja kahjustavaid tegevusi.
Mismoodi siis kahjustavaid? Möödunud aastatel on trükitud hulk paberit ja pangabitte – eluasemelaenud, hoiused (era ja riiklikud “reservid”), sissemaksed “pensionifondidesse”, kindlustused ja edasikindlustused. Osad on EURides osad EEKides. Kusjuures Eestis on kohustuste ja õiguste suhe elanikkonnale märksa soodsam kui USAs või Rootsis. Kasvõi juba sellepäerast, et summad on väiksemad.
Devalveerimine toob kaasa selle, et kohustused (enamasti EURides) jäävad samaks aga õigused (enamasti EEKides) vähenevad. Valitsus (ja eriti selle nõuandjad) muidugi teavad seda ja seetõttu ongi vormistatud kiirelt seadusandlust sõjaväe kasutamiseks rahvarahutuste puhul. Aga N. Liidul oli rohkem sõjaväge ja ikkagi ei päsenud pankrotist.
Mis siis teha? Vastus on lihtne. Pankur EI PEA “oma raha” tagasi saama. Me ei maksa seda raha tagasi, kata oma kahjumid eelmiste aastate kasumite arvelt. Või mine pankrotti nagu Hansapank. Pankrott ei ole midagi hirmsat, see avab hoopis uusi võimalusi – või niimodi rootslased Hansapanga pankroti ajal rääkisid.
Noo, orav. Su sõnavõtust jääb mulje, et ka mina oleks nagu nende hulgas, kes Ansipit ja Co’d maailma majanduse põhjalaskmises süüdistavad…Ei, nii kõvad mehed nad pole, isegi eesti majandust ei last nad põhja, aga kaptenite ja tüürimeestena ei näinud nad ette ohte, ei võtnud õigeaegselt midagi ette, ei muutnud õigeaegselt kurssi…jne. Piisavalt suured patud, et need mehed tüüri juurest kohe kõrvaldada ja mitte kunagi enam tüüri juurde lubada. Ja tegelikult on neil siiski teatud süü ka globaalses mõttes, sest siin avaldusid kaelavajuva kriisi (saabuva orkaani) märgid kõige ennem, kuna olime oma ultraliberaalsuse kummardamisega kriisikeskme mustale augule kõige lähemale sattunud
Devalveerimine ehk mäng rahvusvaluuta kursiga on ju klassikaline majanduskriisi laevalt pääsemise päästepaat. Kuidas vabaneda seda päästepaati põhja kiskuvatest eurolaenudest on teine, ja teatud mõttes tehniline küsimus. Seda saaks lahendada administratiivselt- juriidiliselt, tunnistades laenude andmise eurodes puhtalt pankade enda riskiks ja konverteerides kõik eurolaenud veel enne devalveerimist kroonilaenudeks veel kehtiva kursiga. Või siis minna pikaajalisemat teed, lihtsustades veelgi eraisiku pankroti protseduure, varudes riiklikult (praegu juba väga odavat) elamispinda eluasemelaenuga hättasattunute ja väljatõstetavate jaoks. tulemuseks oleks see et võlgnikud läheksid massiliselt pankrotti, jätaksid pangale oma eluaseme ja koliksid riigi odavale üüripinnale. Seejärel on pank sunnitud müüma seismajäänud kinnisvara võileivahinna eest ja saabuva kinnisvarahindade kollapsi tingimustes mingil tasemel tulevad ju siia tagasi ka välismaised investorid…ega me nüüd kõige viletsam paik maamunal ka pole..Lõppkokkuvõttes jääks kahjumid rootsi pankade kanda. Mis oleks neile ka paras…
Lähteinfo nii pessimistliku ennustuse jaoks on napp. Ma olen siis nii väheinformeeritud isik, järelikult. Riigid üldiselt pankrotti ei lähe. Nii nagu ka kohalikud omavalitsused. Pankrot on seisund kus püsivalt ei jätku varasid kohustuste katmiseks ja selles olukorras Eesti praegu pole. Samas hetkel ta sinnapoole liigub. IMF on selles mõõtmes mitte pankrotihaldur vaid saneerija.
* * *
Kes viitsib, võib lugeda kommentaare ühe postituse alt, eriti minu sealset viimast kommentaari. Teemal valikud, kasv versus langus:
http://eesti.wordpress.com/2009/01/12/faceoff-savisaar-vs-reform/#comment-2240
Natuke on seal kommentaariumis ka aruelu devalvatsiooni vs deflatsiooni kohta. Kusjuures vihjena, et selget vahet tuleb teha ühekordse järsu hinnataseme langetamise ning deflatsioonispiraali vahel, mis on kaks erinevat nähtust.
Näen, et deflatsiooni (def) vs devalvatsioon (dev) peamine eristuskoht on vasakpoolne argument: rikaste vaesemaks muutumise määr. Tuleb aga paraku tunnistada, et rikaste jaoks def vs dev suurt vahet pole. Nende elatustase oluliselt ei kannata. Raha absoluutväärtus on oluline vaesuspiiri läheduses. Raha suhtelise väärtuse muutus rikkaid jõkke hüppama ei sunni.
Realistlikult räägime me siis ca 10% defist või devist. Kui rikkuril dev-i puhul on järsku 10% vähem raha, siis tema elatustase muutub niivõrd vähe, et sellel talle olulist mõju ei ole. Pigem võib juhtuda, et ekspordile orienteeritud rikkur saab püstirikkaks, sest tema kaup muutub eksporditurul konkurentsivõimelisemaks, sest orjatööjõud on odavam ja tema tulu on ikkagi noteeritud suhteliselt mitte-devalveeritud valuutas.
Kui me rikkuriteks nimetame kõiki inimesi kes saavad keskmisest rohkem palka ehk siis ca 12 500-st, või mis ta oligi, rohkem, siis eraettevõtted juba defleerivad neid keskmisi palku kas siis koondamiste, palgaalanduste või lühendatud tööajaga. Avalik sektor palkade alandamisest ei pääse. Aga seal on keskmine palk ju suurem kui erasektoris. Seega rikkad palgatöölised kannatavad deflatsiooniga rohkem kui vaesed.
Dev toob avatud, impordisõltuvas majanduses nagu me oleme, paratamatult kaasa inflatsiooni kuna vähekindlustatute kulustruktuuris on importkaupadel suur osakaal (kaugkütte energia – gaas jms – tõsi, seal on hoopis muudel põhjustel oodata hinnataseme korrektsiooni allapoole).
Dev (s.t. muutumatute hindadega impordi mõju) lööb kõige valusamini just vaeseid – tehes nad 10% vaesemaks jääb suur osa nende poolt tarbitavast samade hindadega ja paljud kukuvad allapoole vaesuspiiri. Def-i puhul pensione, sotsiaaltoetusi, miinimumpalka ei muudeta.
Kõige suurem probleem on tegelikult ju see, et devalvatsioon sellise instrumendina nagu seda Venemaa, Poola või Rootsi on kasutanud, on Eestis praktiliselt võimatu. See tuleneb meie rahasüsteemist ja tervest hulgast seadustest, nt krooni devalveerimiseks on vaja 3 lugemist riigikogus ja ei ole võimalik, seda teha ilma, et rahvas sellest teaks.
Kui rahvas sellest teaks ja riik üle öö kõik kommertspanku enda omandusse ei võta siis vältida seda, et kõik oma kroonid valuutaks vahetavad lihtsalt ei ole võimalik. Järelikult devalvatsioon osutub rahaliste varade väärtuse seisukohast mõttetuks. Kõik edaspidised tehingud noteeritakse vabatahtliku üleüldise kokkuleppe alusel eurodes ja ongi guerilla-euro käibele võetud.
Lisaks veel selline pisiasi, et uue, devalveeritud valuuta kursi hoidmiseks ja/või vabaks lastud kursiga valuuta väärtuse juhtimiseks on vaja tervet hulka instrumente, kogemust ja infrastruktuuri, mis Eestil täielikult puuduvad.
Peamine sellest on riiklike võlakirjade ja nendega kauplemise olemasolu aga halvemat aega nende emissiooniks annab välja mõelda – prime rate on põhjas ja riskimäärad taevas – keegi lihtsalt ei osta neid ja see hea uus devalveeritud valuuta on põhja lastud sellesama devalvatsiooniga – järgneb uus ja uus devalvatsioon ad infinitum. Lühidalt – rahasüsteemi muutmiseks oleks vaja vähemalt aasta aega aga seda meil ei ole. Meil on max kolm kuud, et reageerida.
Gazpromil või mõnel seiklushimulisel oligarhil oleks sealjuures eriline fun sooritada väike lahe arbitraaž. Vaja on selleks kõigest ca miljard dollarit aga nalja saab nabani.
Devalvatsioon ei ole tont mida karta, nagu üks rikkurist majandusmees ütleb aga seda Eestis teha ei saa. Lisaks on veel üks pisuke aspekt, et meil lihtsalt ei lasta seda teha. Euroopa Liit ja Rootsi Kuningriik oma riskialuste pankadega on peamised vastased. Nii nagu ka Läti puhul.
See aga “tunnistades laenude andmise eurodes puhtalt pankade enda riskiks ja konverteerides kõik eurolaenud veel enne devalveerimist kroonilaenudeks veel kehtiva kursiga” kulla mees, on päris rumal jutt. Selle teostamiseks peaks need pangad olema kas riigi omanduses või peaks leiutama triki kuidas devalveerida just nende pankade passivas olevaid eurosid. Lisaks peaks riik leidma nii 10 miljardi+ jagu raha, et nende pankade bilansse lappida aga praktikas tähendab see lihtsalt kogu pangandussüsteemi ja ka riigi krahhi a la Island.
Muuseas IMF ei tunneks käesoleval hetkel meie vastu huvi alates momendist kui me devalveerime, sest nende Läti äriprojekt nimega deflatsioon kõrbeks siis täiega ja lisaks tuleks ka Leedule kark alla lükata. Sitt seis aga ei maksa seda rumalustega veel sitemaks teha.
Zirnask: Devalveerimisest poleks kasu
http://www.epl.ee/artikkel/457186
ar,laias laastus ja enam-vähem ju su jutuga nõus.
Riikide pankroti kohta siiski niipalju, et kuigi ma lähenen asjale teadlikult utreeritult ja lihtsustatult, on just meie naabri Läti näide märk “uuest kvaliteedist” sel alal. Miskipärast ei usu, et IMF oleks oma varasemate sekkumiste puhul esitanud mõnele iseseisva riigi parlamendile nõude võtta vastu teatud seadustepakett teatud kindla kvalifitseeritud enamust tähistava protsendiga. No täpselt sama demokraatia mängimine kui omal ajal EV astus ENSV-na NL rahvaste vennalikku perre. Nii et Lätis kipub IMF olema pankrotihaldur ja peremees, kui nõustaja-saneerija…
Mis puutub aga minu rumalusse eurolaenude kroonilaenudeks tagasikonverteerimise osas…siis sa pastab et ei tea seda, et peamised laenuandjad (Swed, SEB) on siiski Eesti pangad. Tõsi küll, Rootsi kodanike omanduses. Kuid alluvad täielikult Eesti jurisdiktsioonile ja EP regulatsioonidele. Eurolaen kroonilaenuks seisab tinglikult ainult Lipstoki pookstavi taga. Et seda pookstavi sinna ei tule, ripub ära ainult poliitikast, tundub et äraostetud poliitikast (M. Laari panganõukogu kohta meenutades)…
See ei ole IMF-il esimene kord midagi sellist teha. On ka kurjemini läinud. Ja on ka kurjemaid tagajärgi (s.h. möödalaske) olnud.
Täpsustame – saneerija ei ole nõustaja. Ta on pankrotihaldur, kelle eesmärk on ettevõte päästa.
Tundub, et devalmeerimiseks tuleb valmis olla pärast eurovalimisi kusagil suvel.
Vist ei pea sinnamaani vastu. Kas ta, see D-päev nüüd just märtsi lõpuks, nagu siiamaani pakkund olen (isegi kihla vedand), kätte jõuab…Kõik sõltub rohkem üldistest arengutest , eriti lähinaabruses. Ainult sisetingimuste ja reservide arvestuses annaks vast jah suveni venitada. Mis pole muidugi hea…
Huvitav, kas see tsirkus toimuub selleks, et majandus hävitada või on keegi ikka huvitatud meie jätkusuutlikusest ka.
Mulle isiklikult tundub, et sellest kehva tervisega valitsusest on alanud põgenemine. IRL otsib tasahiljukesi väljapääsu ja mis kõige pullim – kodanik Paet tegi noka lahti ja õiendas midagi valitsuse otsustamatusest idapoolse piirirežiimi kohta. Paet ilmselt Ansipi paati jääda ei taha. Aga Reformierakonnas laiemalt valitseb ikka veel vaikus. Nagu keegi mulle kuskil ütles, et piinlikkust tuntaksegi vaikides…
Kle, Tom, aga kust imekohast Sa seda devalveerimisvajadust välja loed? See, et tore devalveerime, siis on eksport odavam, pole mingi argument. 10-20-50% – Sinu järgi tundub, et pole nagu mingit vahet. Peaasi, et devalveeritud saab. Kas mingi objektiivne mõõt ka selle kohta välja on pakkuda?
Või kasutad sama metoodikat, mida Inno Tähismaa, kes võrdleb kullavarude väärtust M3-ga ja ahastab, et kõik on läbi.
http://innojairja.blogspot.com/2009/01/mis-on-eesti-kroon-tegelikult-vaart.html
Poisid, minge kooli. EBS või Audentes võiks piisav olla. Veel parem SSE Riga. Ja ärge makro loengutest puuduge. Esimene kord kukute niikuinii läbi. Nii nagu ka Indrek Neivelt kukkus.
Ar, huvitav, su komm jäi miskipärast spämmi kinni. Ju pole I&I viitamine soovitatav…
Aga mis devalveerimisse puutub, siis see on objektiivne paratamatus, mis tuleb samamoodi nagu kevadele järgneb suvi, sügisele talv…Poliitikute otsused võivad seda edasi lükata samamoodi nagu inimese kliimat mõjutav tegevus teeb natuke sügise pikemaks ja talve tuleku hilisemaks. Kuid see pole ju üldiselt ja teadaolevalt kliimale kasuks…orkaanid ja muud ekstreemnähtused ainult rohkenevad ja süvenevad…Samamoodi on majanduses , kui poliitikud püüavad deflatsiooni esilekutsumise ja selle õigustamisega end juukseidpidi mülkast välja tõmmata. Sa paistad üsna palju lugenud, argumentiderohkusega silma paistnud ja muidugi vaidlushimuline olevat..Ootaks näidet, kus ja kuidas on majanduskriiside ajaloo jooksul deflatsiooni esile kutsuvaid meetmeid kasutades kriisist ka suhteliseltki edukalt jagu saadud…
Totalitaarseid eeskujusid ei maksa otsida.
Eksport on ainult üks, ja meie puhul tõepoolest mitte peamine argument devalveerimise kasuks. Kuigi nõme on ka rääkida sellest, et me ei võidaks eriti palju “tänu” imporditavate sisendite suurele osakaalule, kohaliku tooraine vähesusele, tööjõukulude vähesele osakaalule kohalikes mitte just eriti “tarkades” toodetes. Või et kuna meie ekspordi sihtriigid on ise sellises languses, et niikuinii meie tooteid ei osta, devalveerimisest tulenevale hinnalangusele vaatamata.. See on puhas demagoogia, sest me peame midagi eksportima ju iga hinna eest, vastasel juhul tuleb muldonni tagasi kolida. Ja meie majanduslanguses olevad ekspordi sihtriikide tarbijad muutuvad samuti väga hinnatundlikuks, mis on pigem positiivne meie devalveerimise tulemusena siiski pisutki odavnenud ekspordile..
Aga peamine argument d-päeva möödapääsmatuses seisneb selles, et valuutakomitee süsteemi ei muudetud õigeaegselt (esimeste võimalike kriisinähtude ilmnedes) ära rohkem riiklikult reguleeritava rahapoliitika kasuks. Sillad on põletatud. Siit pole enam väljapääsu peale D-päeva, mis võib tähendada krooni devalveerimist, krooni kursi vabaks laskmist või siis ka eurole üleminekut kehvema kursiga kui praegu
Kui Sa oled märganud, siis wink-wink kogu eesmärk on lükata D-päev euro kasutuselevõtu kuupäeva.
Et siis mille ma ära söön, kastmega või ilma, selle mõtlen ma välja aga söön küll juhul kui eegud vahetatakse eurodeks kursiga 1:15,6466 .
Mingit kordades devalveerimist pole vaja aga sõltuvalt sellest, mis pidi makronäitajaid aluseks võtta või mis seis siis nt 2011 1.juuniks on kujunenud räägime me suurusjärgust 10-15 protsenti.
Ootame Sinu kihlveo tulemuse ära, siis võid minuga kihla vedada.
Huvitavat lugemist, niivõrd kuivõrd see preview võimaldab
http://books.google.ee/books?id=Dl5F2YFgVc4C&printsec=frontcover&hl=en&source=gbs_summary_r&cad=0#PPR9,M1
ja seal viidatud
http://info.wlu.ca/~wwwsbe/faculty/psiklos/deflation/fears_of_deflation.pdf
Üks oluline asi, mida me ei tea ja teame alles võib-olla aasta lõpus, et kas meie def on püsiv ja kisub defaltoorse spiraali poole või tegemist on ühekordse korrektsiooniga. Miljoni dollari küsimus on, et kust ja kuidas meie majandusse raha pakkumist juurde saada. Siis defleerugu palju tahab.
No ilmselt läheb ka see linkide tõttu spämlisti aga
Jüri Saar kirjutab
Devalveerimise ja deflatsiooni argumentidest Läti näitel
http://www.vabalog.ee/?p=1047
Lisaks tasuks kõigil huvilistel kuulata Vikerraadio Reportertundi Indrek Neiveltiga
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1087311
Praegu tundub, et deflatsiooni ja devalveerimise vahel valimine on kujunenud võtmeküsimuseks. Kas pole mitte nii, et devalveerimise vältimine tagaks valimisedu aastal 2009? Pakun välja, et tänane valitsus, mis valis suunaks just devalveerimise vältimise, sellega tegelikult hakkama ei saaks. Aga nende ponnistused venitavad meid kuni tulevate valimisteni, mille toimumine lööb segi kõik kaardid ja senised positsioonid. Sealt edasi kukub valitsus ja tuleb uus, mis seab uued eesmärgid, kuid nende hulgas krooni väärtuse säilitamist enam olla ei saa. Aga just siis ei pruugi krooni väärtus enam rajult kukkuda. See on muidugi emotsionaalne vaatepunkt, sest tegelikult väärtus kukub nagunii. Samas on tõenäoline, et uus valitsus ei alanda enam aktsiise ega taasta “sotsiaalset õiglust” pensionitõusu taaskäivitamise näol. See kõik jääb nagu on. Ja kui nii jääb ja ka mõni ülearune ministeerium elimineeritakse või likvideeritakse, siis on teoreetiliselt olemas võimalus, et kuni euro tulekuni tiksume vana kursiga edasi. Kahjuks on see võimalus eelkõige ja valdavalt teoreetiline. Positiivsed arengud on aina vähem tõenäolised…
Kuritarvitan pisut selle lehekülje valdajat ja panen ise küsimuse püsti: mis on saanud Reformierakonnast? Aeg läheb, aga midagi justkui ei toimu. Tartu koerasõber ajab jätkuvalt mingit poolkõva juttu, “kuidä” ülejäänud erakond on täiesti vait. Nagu erakonnal rohkem liikmeid polekski. Tavaliselt on nii, et ainult surnud ei räägi ja mind huvitab, et kas nüüd on kah nii??
… Võib-olla on see vaikus enne tormi?!
See vist tähendab, et reformierakond hakkab Eesti elu pidurdama, nagu nad seni on teinud, aga nüüd vajutatakse ilmselgelt kõvemini pedaali…