Avalik sektor – palgareform möödapääsmatu

Nüüd kui peale Riia ja Vilniuse mäsusid on ilmnenud ka meil esimesi märke rahva Toompeale kogunemise võimalikkusest, oleks päramine aeg valitsejatel jalad kõhu alt välja võtta, ja ennetavalt tegutsema hakkama . Ja see tegu ei tohiks muidugi olla täiendava veekahuri liisimine….

Kõik rahvarahutused tulenevad tegelikult ühest ja samast asjast, loomuliku õiglustunde sügavast riivest.  Loomulik  õiglustunne eeldab, et inimesed on üldiselt ja põhimõtteliselt võrdsed, ja et ka nendesse suhtumine oleks vastav. Viimase aja rahutused on kahtlemata ja peaasjalikult tingitud meid tabanud majanduskriisist. Ja muidugi mitte kriisist iseenesest vaid sellest, et kriis võimendab majanduslikku ebavõrdsust sedavõrd, et osa inimesi ei tule enam lihtsalt toime. Ja viha suundub nende vastu, kes on hetkel ühiskonnas  juhtpositsioonil ja toime (üldjuhul veel hästi ja pareminigi) tulevad…Ja ärritatud massil on õigus selles, et need hästi toimetulevad juhtfiguurid on asjade sellises käigus süüdi. Sest neil rahva poolt valitud rahva eest otsustajatel oli ja on edasi võimalus vabatahtlikult, kollektiivselt või individuaalselt, astuda oma postilt ja palgalt tagasi. …Kui enam mõistus, partei , ülemaailmne illuminaatide vandenõu või neli aastaaega ei luba võtta vastu ratsionaalseid ja ka sisuliselt õiglasi otsuseid…Keegi ei loobiks neid selle eest mädamunadega.

Ja probleemi ei lahenda vihaleaetud rahva jaoks sellega, et Riigikogu külmutab või vähendab, President külmutab või vähendab, valitsus külmutab või vähendab…Isegi nii, nagu Leedus tehti, on vaid pool muna…Vaja on täielikku avaliku sektori, kõiki riigi- ja omavalitsuspalgalisi puudutavat palgareformi. Näiteks põhimõtte, printsiibi  või valemi järgi, et kõrgeimad palgad avalikus sektoris (loogiliselt siis presidendil ja valitsusjuhil) ei ületaks kümnekordset keskmist vanaduspensioni määra…Kõik ülejäänud avaliku sektori palgad tuleks sinna vahele mahutada. Tulemuseks oleks märgatav kulude kokkuhoid, keskmise palga langus ja pensionide suhteline tõus suhestatuna keskmisesse palka. Kuid kõige tähtsam oleks inimeste usu taastamine mingisugusegi õigluse olemasolust. Ja kui neil riigiteenistujate uute palgatingimuste juures on ikkagi vajalik edasine kulude kokkuhoid ja kärpimine, siis ainult sellisel juhul oleks sobilik pöörduda edasise kokkuhoiu nimel  kärpeettepanekuga ka pensionäride poole.  Et kärbime veel ja solidaarselt mingi 10%. Arvan, et siis oleks sellega ka pensionärid nõus. Ilma Toompeale kogunemata.