Miks ja millal devalveeritakse eesti kroon

Küsimus “kas” pole enam päevakorral, ja sellel pole lähemalt mõtet peatuda.

Aga miks? Kõige lihtsam seletus:mingil hetkel riigil raha lihtsalt enam ei  jätku, raha saab otsa.  Ja teatud-tuntud, paljuski juba praeguseks realiseerunud asjaolude tõttu pole seda raha kuidagi muidu võimalik juurde tekitada, peale selle krooni kursimuutuse. Selline sundseis tuleneb omakorda meie valuutakomitee süsteemist, mis tähendab seda, et meil saab siin neid kroone olla (ringelda) täpselt nii palju, kui palju liigub siin välisvaluutat. Kui valuutat vähem, siis ka kroone vähem. Kui valuutat pole, pole ka kroone. Nii et kahjuks, kuulsite õieti, just valuutakomitee süsteemi kasutamine muudab krooni devalveerimise möödapääsmatuks.  Just nende , praeguseks juba paljuski väljakujunenud  erakorraliste tingimuste tõttu, mida ei osatud valuutakomitee süsteemi valimisel ette näha või õigemini peeti nende realiseerumist ebareaalseks. Siin on see olukord, kus süsteem on hea ja töö- ning veakindel normaaltingimustel, kuid ülekoormuse all variseb kiiresti kokku.

Millest siis jutt. Eelkõige riigieelarve defitsiidist, mille sügavus ja ajaline kestvus juba praeguste, ilmselt veel liialtki optimistlike prognooside kohaselt ületab valuutakomitee ja krooni kursi püsimiseks vajalikud näitajad.

Lihtsalt:olemasolevaid reserve ei jätku kauaks, ja keegi ka raha juurde ei laena. See on hetkeks juba illusioon ja kasutamata jäänud võimalus, et meie praktiliselt olematu maksukoormusega riik võtab lihtsalt laenu. Ei anna seda laenu ei IMF ega EKP. Sest neil suuremaid ja olulisemaid hädalisi küllaga ning kui seda laenujuttu üldse kuulatakse, siis eeltingimusel et seda globaalsete rahandushaide arvates mõttetult kallist krooni odavdataks…aga meie ju tahaks seda laenu ainult oma kalli krooni kursi hoidmiseks…Niisiis ületamatu vastuolu. Kommertspankade riskivalmidus  praegusel hetkel Balti turul on samuti ümmargune null. Jääb üle vaid selgelt poliitiline raha, ehk ainult Venemaa…See oleks veel suurem poliitiline enesetapp kui krooni devalveerimine.

Miks aga seda raha riigikassas ei jätku ja järjest vähem jätkub, on ju teada. Eksporditurgude ja turismi kiratsemine. Välis- ja ka omamaise kapitali lahkumine. Otseinvesteeringute vähenemine. Nendest tulenev tööpuudus ja maksutulude vähenemine. Valitsuse poliitiline võimetus reorganiseerida ja kohandada maksusüsteemi vastavalt uutele tingimustele ja ümberstruktueerida maksutulude eelarveline kasutamine. Ja kõige hullem on see, et need loetletud asjad pole lihtsalt nähtused, mille olemasolu saab konstateerida, vaid need on trendid, süvenevad trendid, mille vastu on pealegi loobutud võitlemast. Seetõttu on ka jutt krooni püsimisest tühi sõnamulin, millel pole mingit katet.

Need oleks siis devalveerimise tegelikud põhjused. On ka palju täiendavaid, sekundaarseid põhjusi, mis tihtipeale tuginevad emotsioonidele või ootustele-hirmudele. Need, nagu näiteks see, et Läti lati devalveerimine põhjustab ka krooni devalveerimise, on tõepoolest tegelikult alles kolmandajärgulised , tuletislikud põhjused. Eks isegi olen sellel teemal veidi pinnapealselt spekuleerinud. Kuid, kas see viimane udusulg, mis murdis kaameli selgroo, oli tähtis või mitte…Sest kui kukub latt, mis pole loomulikult otsene põhjus, vaid on oluline tegur, mis halvendab tegelikke ekspordiga seotud tingimusi, võib just see ja võib-olla just sellega seotud välisinvestorite emotsioon ja ootus olla selleks kaameli selgroogu murdvaks udusuleks.

Kõik kordub , küll vähemal määral, ka siis, kui kukub rubla…ja mõlemad, nii latt kui rubla, on kukkumisohus…

Aga millal?

Siis, kui kauem kannatada enam ei saa. Kauem kannatada enam ei saa siis, kui riigil pole enam raha, et oma palgal olevatele inimestele palk välja maksta. Siis ei ole neil palgasaajatel enam mingit huvi vastu seista devalveerimisele kasvõi sellepärast, et devalveerimine teeks laenude tagasimaksmise raskemaks. Parem pool muna kui tühi koor.

See selline D-päeva hetk on loomulikult halvim variant optimaalsuse, otstarbekuse ja jätkusuutlikkuse seisukohalt. Ainult päevapoliitilised kaalutlused ruulivad. Ja need kaalutlused võivad vabalt viia selleni, et devalveeritakse ebapiisava varuga, ainukese poliitikute eesmärgiga venitada välja järgmiste valimisteni.

Praeguseks  on optimaalsest ajast lootusetult maha jäädud.  Optimaalne aeg oli siis, kui sai selgeks, et majanduslangust ja kriisi ei õnnestu vältida. Meie jaoks oli see aeg selle aasta kevadel. Esitasin siis hüpoteesi, et on teatud võrdeline seos majanduslanguse perioodipikkuse, sügavuse ja rahvusvaluuta kursimuutusega ebamõistliku venitamise vahel. Praegu tundume olevat ilusti selle hüpoteesi järgses graafikus.

Millal siiski reaalselt see aeg võiks saabuda. See aeg saabub pöördumatult siis, kui kassareserv ja stabilisatsioonireserv on otsas, ära kulutatud. Kassareserviga saadakse enam-vähem ühele poole vast juba selle aastaga, stabilisatsioonireserviga vast järgmise aasta esimese poole jooksul. Kui arvestada seda, et tehnilised häired (näiteks puuetega inimeste toetustega on juba praegu mingid müstilised hädad) on reservide kasutamisel pea paratamatud, siis suurema maksehäiretest tuleneva paanika ärahoidmiseks tehakse see otsus ära vast siiski natuke varem-järgmise aasta kevadtalvel. See on nüüd viimane tärmin. Kui valitsusel oleks vähegi mune, peaks otsustama märksa varem…kasvõi hommepäev…