Pärimisseadus-seadus võlausaldajate huvides
Seadusi peaks nagu tehtama, nende kaudu regulatsioone kehtestama kõigi e. avalikes huvides. Nende muutmisega sama lugu. Avalike huvide raskuspunkti nihkumisel peaks muutma ka seadust. Meie seadusloome on mus alati tekitanud kahtlusi. Kellegi karvane käsi tundub hoidvat seadustkirjutavate juristide sulge hoidvat kätt. Eriti hull lugu on seaduste ajastatusega: kunas ja kui kauaks püütakse mingit seadust kehtima panna. Sest grupihuvidele on eriti magusad just need üleminekuajad vanalt seaduselt uuele. Asjatundjad, e. need, kes on seadusemuudatuse võimaliku mõju välja arvestanud ja siis vastavalt sellele tulevasele kasule omale sobiva sõnastuse ja kehtima hakkamise aja tellinud, võidavad räigelt oma grupi huvides. Teiste gruppide arvelt. Parlament kogu ühiskonna huvide koondesindajana peaks idee järgi käe sellistele asjadele ette panema. Aga ta ei tee seda…
Konkreetsemaks minnes on eriti viimasel ajal asi väga hulluks läinud. Töölepinguseaduse vastuvõtmisest sellisel kujul ja sellisel selleks äärmiselt ebasobival ajahetkel vast küll midagi välja ei tule, kuid selle varjus libistati suht vaikselt parlamendist kenasti läbi uus pärimisseadus. Ikka selle seaduste läänestamise ettekäändega, et kuidas me küll saame vanade, juba nõukaajast pärit seadustega edasi elada…Viimane aeg Euroopale ja Ameerikale järgi jõuda..Kuid miks just siis nüüd, kui 15 aastat on rahulikult kannatanud seda teha….
Eks ikka sellepärast, et mingi regulatsiooni muutmisega mingi grupp, kellel on mingid konkreetsed huvid ja nii palju pappi ning mõjuvõimu, et saab lausa seadusi tellida, leidis, et just nüüd on see õige aeg….
Veel konkreetsemaks minnes. Pärimisseaduse muutmisel muudetakse ju nagu suht vähe. Point on pärandi vastuvõtmise põhimõtte muutmises. Kui varem, “nõukogulikult”, oli põhimõte see, et pärandi (selle hulgas ka lahkunu võlad) sai ainult see, kes kinnitas, et ta seda tahab (vastasel juhul jäi vara riigile ehk ühiskonnale tervikuna), siis nüüd saab (hakkab 2009.a. saama) pärandi (selle hulgas ka lahkunu võlad) iga seadusejärgne pärija automaatselt. Kui ei taha saada seda pärandit (mille hulgas võivad olla ka võlad, sealhulgas suuremad kui pärand ise), pead seda teatud aja jooksul eraldi ütlema minema. Tõsi, on ka võimalus neist üle pärandi väärtuses võlgadest vabaneda, kuid selleks pead ikkagi minema teatud aja jooksul advokaatide ja notaritega asju ajama ning nõudma enne pärandvara vastuvõtmist selle inventuuri, ehk selle väljaselgitamist, kas seal vara hulgas äkki palju võlgu pole. Pärandaja võlgade avastamisel saab sel juhul tõesti neist lahti, ehk täpsemalt on võimalus taotleda seda, et oma vara arvel võõraid võlgu maksma ei peaks.
Me ju kõik (ka seadusandjad) teame väga hästi tõsiasju: individualistlike eestlaste perekondlikud sidemed on võrdlemisi nõrgad,tihtipeale lapsed ei tunne vanemaid ega vanemaid lapsi, abielude lahutuvus on väga kõrge, paljud omavahel sugulased on mööda maailma laiali pudenenud, üksikisikute võlakoormus suhestatuna sissetulekutega on euroopa kõrgemaid, majanduslangus koos pankrottidega on tulemas, kindlasti suureneb lähiaastatel täies elujõus inimeste (kes pole eestlastele iseloomulikult teinud ka testamenti) jäädav lahkumine stressist tingitud õnnetuste ja enesetappude läbi…Seda teades, võib ju väga hästi prognoosida, mis kõik juhtuma hakkab. Ootamatu võlanõue hakkab tabama paljusid pahaaimamatuid EV kodanikke ükskõik millises maailma nurgas. Sellest pääsemiseks tuleb pingsalt jälgida ametlikke teadaandeid ja iga kauge sugulase pärandi avanemise teadaande korral kohe kohale tormama, et äkki olid tal võlad ja lähemad, teadjad sugulased on ettenägelikult pärandist loobunud…
Ja täpselt nüüd siis me võtame nii ettenägelikult varakult (seadus hakkab kehtima alles 2009. a.) vastu sellise seaduse, mis on varjamatult võlausaldajate, nii pankade kui üksikisikute huvides. Suurepärane ajastus. Et keegi sugulastest need võlad lõpuks ikka maksaks…Lapsed peavad maksma vanemate patud…Minu arust on just see põhimõte tegelikult nõukaaja pärand, mis on nüüd grupihuvide teenimise nimel uuesti välja kaevatud.
