Meie KAPO laadsed riigi julgeolekuasutused on riigi viimane kants rahuajal, siis kui riigi olemasolu on sattunud kas sise- või välisvaenlase tõttu ohtu. Sest, tõepoolest, kes peaks tõkestama riigi lammutamise, kui näiteks parlamenti, valitsusse ja kohtusüsteemi on võtmekohtadele imbunud mitte oma riigi, vaid era- või võõrriigi huvide eest võitlejad. Arenenud demokraatia ja kodanikuühiskonna puhul takistab riigi lõplikku kokkuvarisemist veel rahvas ise ehk tõepoolest sõltumatule ajakirjandusele ja kommunikatsioonile toetuv rahva avalik arvamus. Kodanikuühiskonna seisukohalt nõrkades siirdeühiskondades, nagu meiegi puhul, nullitakse see võimalus ühiskonna sihikindla parteistamise (kõik kobedamad võimalikud kodanikuühiskonna liidrid ellimineeritakse eos nn. positiivse hõlmamise taktikat kasutades, ehk parteide poolt aktiivsemaid inimesi ennetavalt üles ostes) ja ajakirjanduse allutamisega korporatiivsele finantsoligarhiale. Tulemus: pole tegijaid, pole struktuuri, pole sidusust e. uue struktuuri tekke võimalustki. Kõik hakkab arenema nii nagu me praegu näeme Ungaris, Lätis…varsti ka meil ja mujalgi Ida-Euroopa euroliidu uusliikmete siirdeühiskondades. Rahvas tuleb tänavaile, põrmustab omaenda poolt (ja kindlasti demokraatlikult) valitud juhtkonna… ja valib järgmistel era- või korralistel valimistel …omale uue, hoopis autokraatsema ja ebademokraatlikuma juhtkonna. Vihma käest räästa alla. Rahvas pettub demokraatias ja valib autokraatia või lausa diktatuuri, nagu 30-ndate Saksamaal.
Nii paradoksaalne kui see ka pole, on just väliselt kõige ebademokraatlikematel julgeolekuorganisatsioonidel olemas võimalus olla demokraatia päästjaiks. Demokraatia päästab see kui leidub keegi, kes demokraatiale raskeil hetkil päästab demokraatlikud väärtused, kasvõi jõuga, kasvõi salakavalate intriigidega. On ju kirutud USA legendaarset FBI presidenti Hooverit selle eest et ta hoidis delikaatse infolõa otsas kogu ameeriklaste võimuladvikut. Manipuleeris sellega. Kuid ta hoidis sellega joone peal ka demokraatlikku süsteemi. Tollal oli tänu sõja ajal tehtud maffia ja valitsusringkondade vahelistele kompromissidele maffia mõju ühiskonna juhtstruktuuridele lausa hirmuäratavalt suur. Kui nüüd Hoover oleks teinud mingi parteilise valiku, isegi oma isiklikele ausatele veendumustele tugineva valiku …kellegi kasuks. Oleks reaalselt manipuleerinud nendes kas era- või grupihuvidega…Kogu paljukiidetud ameerika demokraatia oleks võinud ju kokku kukkuda vallanduvas maffiaga seotud klannide võitluses. Hoover käsitles olukorda siiski riigimehelikult ja kaitses edukalt neid ameerika konstitutsioonilisi demokraatlikke väärtusi. Vaatamata kõigile puudustele on ameeriklaste ühiskond demokraatliku ühiskonna mingi mudel. Halb muidugi, et nad aeg-ajalt satuvad oma mudelist niisugusesse vasikavaimustusse, et püüavad seda üle maailma kõige ebasobivamates kohtades levitada… Muidugi , majanduslikku mõjuvõimu taotlevate klannide varjujääval dirigeerimisel…
Meilgi on hakatud KAPO ja selle peadirektori mõjuvõimu ühiskonnas võrdlema Hooveri aegse Ameerikaga. Nende poolt, keda me KAPO poisid tõepoolest (vast isegi ülemäära) pigistavad. Ja süüdistavad julgeolekustruktuuri kallutatuses, ühte väravasse mängimises. Kahjuks on neil osaliselt õigus. KAPO on mugandunud meie korporatiivse ühiskonna mängureegleid järgides. Lüüakse hetke nõrgimaid, vahele võetakse ainult neid, kellel pole hetke tugevat poliitilist seljatagust. Vahele võetakse neid, kelle vahelevõtmise on keegi teinud lubatavaks. Kellegi silmapilgutus- nüüd, poisid, võib- vallandab menetluse. See ei saa tulla ju rahva, ühiskonna, riigi huvidest, kui hakatakse takkajärgi tõkestama ainult nende tegevust, kes oma poliitilise ja administratiivse mõjujõu kaotanuna tegelikult enam ei suudagi midagi ühiskonnas kihva keerata. Tegu on ju juba tehtud. Jääb muidugi profülaktiline: kunagi ikkagi karistame, ja lööme teistele hoiatuseks risti…Kuid sellest on vähe. See maadevahetuse lugu markeerib meie julgeolekustruktuuri täielikku jõuetust, tema allutatust poliitilistele mõjutustele. Fakt, et kõrged vastutavad riigiametnikud ministriga eesotsas olid riigile tekitanud semukapitalistliku maadevahetusega miljardeid kahju, oli olemas ja tõestatud juba enne viimaseid presidendivalimisi. Fakt oli tõestatud hetkest, kui ärimehed realiseerisid, võtsid välja oma maadevahetusega teenitud erakorralise tulu…Ja protsess käis KAPO silme all hoogsalt edasi, minister koos teiste tegelikult riigi huvide esindamise eest palka saavate kaaskondsetega tegid riigile kahjulikke tehinguid edasi…KAPO aga ootas meetmete võtmisel presidendivalimiste tulemuste selgumiseni…Ootas poliitilist suunist, kas võib, ja millal võib… Edasi oodati terve aasta ministri ülekuulamisega…sest polnud ju päris selge ministri ja tema partei poliitiline tulevik…Et kas on juba piisavalt nõrk ja ta maine ajakirjanduse poolt porri tallatud, et võiks rahvale patuoina ja ainukese süüdlasena välja käia….Vaevalt meie KAPO organisatsioonisiseselt selliseid menetlustoimingute ajakavaga seotuid otsuseid teeb…Sel juhul istuks meil kuskil kabinetis tõepoolest Hooveri asemik Eesti Vabariigis. Pigem oodati siiski juhtnööre, silmapilgutust, et nüüd võib…See on sellelaadse julgeolekuorganisatsiooni selge jõuetuse tundemärk. Lastakse end mõjutada kellestki või millestki, kellel pole selleks põhiseaduslikku õigust. Jõuetu KAPO võib osutuda meie demokraatia kirstunaelaks…
Blogged with Flock
Jõuetus on täpselt õige sõna. Professionaalne ja kogenud õiguskaitseamet võtaks mingi protsessi ette vaid kindlalt positsioonilt s.t mindaks võidu peale välja. Maadevahetuse puhul tundub mulle, et süüdistajate positsioon on erakordselt nõrk ja süüdistatavate oma vägagi tugev. See vahe on nii ropp, et paneb kahtlema süüdistajate elementaarses ametialases ettevalmistuses ja terves mõistuses. Või on seal siis tõesti täielik lasteaed tööl… Viimane on muidugi vähetõenäoline, et nüüd ainult klounid seal töötavad. Maadevahetuse lugu on pigem mõnede mitte eriti võimekate luurajate ebaõnnestunud etteaste. Organisatsiooni mainele jätab see kahtlemate jälje, mida lihtviisil maha ei pese.
Lugu tuletas meedle, kuidas endine KAPO peadirektor Pihl siseministriks saades ajakirjanduse vahendusel KAPO õpetas. Ju siis õpiti.
Aga KAPO teemat pole tark arendada – panevad kirja, identifitseerivad, kahtlustavad – neil selline töö.
ja kindlasti peab tavaline politsei kohe hakkama tegelema vaid käekotivargustega, kui juhtumisi näiteks tomp’i naiselt varastati parasjagu käekott?
ükskõik milline riigiamet ei tohigi toimi tuulelipuna, kui kellelegi tuleb pähe, et võiks teha nii ja siis hakkavad ametnikud täpselt NII tegema. riigiametite ülesanded on kirjas nende põhimäärustes ning erinevad politseiasutused täidavad oma KÕIKI ülesandeid võimaluste piires.
kui härra tomp peab end nii kõvaks spetsiks, on võimalus minna tööle politseisse või siseministeeriumisse või koguni riigikokku, kus siis saab kas ise kõrvalt näha või aru nõuda, mida ikkagi politsei teeb.
aga eks ta ole, ahv ronib alati nii kõrgele puu otsa, kuni kõik näevad ta punast p-d, mida ka härra tomp meile ette näitas