Devalveerimine-löök tärkava keskklassi pihta

Tänases EPL-s ilmunud Hardo Pajula majandusanalüüs koos valuutakomitee süsteemi otstarbekuse (vähemalt meil promotud universaalse otstarbekuse) kahtluse alla seadmisega kuulutab sisuliselt krooni devalveerimist lähima aasta jooksul. Sest valuutakomiteest loobumine tähendab krooni vabalt kõikuvat kurssi ja vabalt see kurss kõigub teadagi mis suunas. Siin pole mõtet teha mingeid illusioone. Otstarbekas oleks iga inimese kui eraldiseisva majandussubjekti seisukohast tegelda selle vältimatu devalvatsiooni majanduslike mõjudega erinevatele inimgruppidele. Ehk analüüsiga sellest, kes võidavad ja kes kaotavad. Seda õieti prognoosides saab devalvatsiooni vastu individuaalselt valmistuda, minimaliseerida riske isiklikul tasandil. Asja paradoks on selles, et kui kõik subjektid teeks isiklikult targad otsused devalvatsiooni eeldusel, siis seda devalvatsiooni ei tuleks ehk siis need otsused ei osutukski targaks. Valuuta devalveerimine on riigi ja ühiskonna vahend rikkuste ümberjagamise kaudu saavutada ühiskonna kui terviku suurem majanduslik efektiivsus. Kaotavad, ehk raha võetakse ära nendelt, kellel on , mida võtta ja kes on piisavalt vähem ettenägelikumad ehk siis piisavalt lollid selleks, et õigeaegselt mitte võtta kasutusele isiklikud vastumeetmed devalvatsiooniriski hajutamiseks. Neid inimesi on piisavalt igas ühiskonnas. Nagu meil on ka näiteks piisavalt inimesi, kes ikka veel usuvad kinnisvarahindade vältimatut edasist tõusu.

Kõige rohkem kaotavad meil krooni devalveerimisega need, kellel on laenukohustused eurodes ja tagasimaksekohustused kroonides; need , kes tarbivad keskmisest rohkem ja importkaupa; need, kellel on märkimisväärsed säästud devalvatsioonihetkel kroonides; need, kes saavad palka või teenivad tehingutulu kroonides.

Sisuliselt kaotab meie tärkav-tärganud keskklass. See keskklass, kelle (tollal olematu) jaoks tegi Edgar kunagi lausa oma partei. Tõsi küll, meie tärganud keskklass ei neelanud esialgu küll Edgari konksu alla, oli teisigi, ja edukamaid, ahvatlevate palukestega õngitsejaid, kuid varsti on saabumas olukord, kus Edgar saavutab löögi all oleva keskklassi hõlmamise turul vaata et monopoli.

Sest,

Viimaste majandustõusu aastate jooksul on (erinevatel hinnangutel) ca 150 000 peret võtnud meil eluasemelaenu. Kuna eluase on enamjaolt siiski perele mõeldud, võib lugeda ca 400000 inimest ehk ca 1/3 meie elanikkonnast sellega seotuks. Tinglikult ongi see meie keskklass. Kõrgklass elab meil rohkem Vahemere ääres, arveldab ja tarbib valuutas, ja neil on isiklikult meie krooni kursist savi (kui just ise otse valuutatehingutega ei tegele). Madalama klassi rahvas oma kirsturahahoiustega muidugi ka natuke kaotab, kuid mitte märkimisväärselt, sest eks koheselt peale devalvatsiooni kompenseeritakse üht-teist pensionide, toetuste ja miinimumpalga tõstmisega.

Kas oleks mingeid teisi rahanduspoliitilisi või majanduslikke võimalusi majanduse tervendamiseks ilma krooni kursi kallale minemata. Vast aitaks järsk maksupoliitika muudatus: tugevalt progressiivne tulumaks, käibemaksu ja ka üldise maksukoormuse märgatav tõstmine. Eesmärk ju sama-vähendada importkauba tarbimist ja selleks anda löök selle importkauba tarbija reaaltulude ehk rahakoti pihta. Selline maksupoliitiline lähenemine kooriks just rikkaid ja rikkamat osa keskklassist. Seepärast võib ka kindel olla, et valitsus seda kunagi ei tee.