Meid on viimasel ajal kõige õigema partei kõige kõrgemalt tasemelt (Ansip, Lang, Ligi) hoiatatud ähvardava riigipöörde eest, mida kavatsevat läbi viia Venemaa agent Savisaar alliansis Lasnamäe röövlitega. Viimaste sündmuste analüüs lubab siiski arvata, et neile riigipöörajatele osundamine on pigem pettemanööver tegeliku riigipöörde läbiviimiseks.
Riigipööre on olemuselt ju võimupööre. Riigipöörde tulemusena läheb võim sellele, kellele ta kuuluda ei tohiks. Riigipööre võib olla vägivaldne või siis seaduslik e. konstitutsiooniline. Konstitutsioonilise riigipöörde näiteks sobib hästi väga levinud juhtumid absolutistlike monarhiate ajastul , kus tihtipeale mõni isiksusomadustelt nõrgemat tüüpi monarh kuulutati tugevamate isendite poolt hulluks ja tema asemele asus kogu võimutäiusega valitsema hoopis regent.
Meil on riigikorraks parlamentaarne vabariik, ehk kogu võimutäius kuulub rahva poolt valitud parlamendile. Parlament on neljaks aastaks valitud kollektiivne suverään. Valimistevahelisel perioodil ei vastuta ta ka valija ees. Vastutuse kord tuleb vaid järgmiste valimiste ajal. Valimistevahelisel perioodil pole tegelikult kellegil midagi kobiseda selle kohta, mida suverään teeb ja palju näiteks omale riigikassast raha võtab. Demokraatliku riigikorra juures muidugi kobiseda võib, kuid midagi suveräänilt nõuda pole vähimatki legitiimset alust.
Võimutäius on võimule juba piisavalt ligi saanute jaoks alati ahvatlev. Ka parlamentarismi tingimustes on sellelt (parlamendilt) võimu ära võtta tahtjaid alati ja küllaga. Nii ka meil. Meetodeid võib olla ju mitmeid, kuid meil on valitud vana hea absolutismist tuttav: võimukandja kuulutatakse debiilseks.
Mida muud see praegune kampaania Riigikogu liikmete kuluhüvituste teemal siis ikka muud taotleb. Järsku aktiviseerus ammu varjusurmas olnud õige partei tubli teener Maksumaksjate Liit ja hakkab järjekordset hüsteeriat järjekordse allkirjade kogumisega üles keerutama. Savisaarest ja Tallinna linnavõimust ei saadud jagu. Proovitakse siis lausa riiklikul tasemel. Üritusele sekundeerib demagoogiline kogupauk EPL tublide kirjaneitside Larini ja Pasti sulest. Pole miskipärast lugenud nende daamide analüütilisi lugusid parlamendi kui meie kõrgeima võimu kandja suhtumisest teatud aprilli- ja maisündmustesse. Ajakirjanikud tuhnivad võimukandja veidrustes kuid ei esita kunagi võimukandjale sisulisi küsimusi. Eks ikka sellepärast, et ajakirjanikud on tegelike riigipöörajate ustavad teenrid. Ajakirjanikele antud ülesanne tundub küll olevat pigem kõrgema võimu kandja naeruvääristamine kui kogu ühiskonnale oluliste teemade lahkamine käsikäes selle kõrgema võimu kandjaga.
Parlamendi sihikindel ja teadlik naeruvääristamine teenib vaid üht eesmärki: võimukeskuste nihutamist parteikontoritesse. Ajakirjanduse aktiivsel kaasabil käib meil hiiliv riigipööre, mille eest on ju hoiatanud Ülle Aaskivi ja ka president selle Riigikogu avaistungil. Riigikogu muudetakse teadlikult tahtetuks, väljapoole idiootse ja debiilsena näivaks kummitempliks. Ikka ja ainult selle nimel, et segadusse viidud valijate vaikival heakskiidul läheks tegelik võim vaikselt kuid kindlalt parteide tagatubade hallide, tihtipeale nime ja näota, kardinalide kätte.
Blogged with Flock
Tegelikult on võim parlamendi käest juba ammu parteide kontoritesse läinud. See pole mingi uudis. Lihtsalt praegu viitsitakse järjest vähem teeselda.
Aga värk muidugi meenutab järjest enam ENSV-d, kus Ülemnõukogu saadiku staatus oli vaid ilus märge eluloos, ei enamat. Aga tollal käis ÜN koos vaid mõned korrad oma perioodi jooksul, mitte ei olnud pidev formaalne töökoht ja “kuluhüvitiste” maksmise kontor.
“…mille eest on ju hoiatanud Ülle Rajasalu …”
Ups!
Ei süvenenud küll väga, aga kas ei peaks olema mitte ÜLLE AASKIVI. Näiteks. Sest Rajasalu on üks reformierakondlane (praegu vist Riigikogus ka), endine Pirita linnaosa vanem. Ei tule küll ette, et tema oleks midagi niisugust rääkinud. Ega ma ausalt öelda seda Ülle Aaskivi juttu ka ei mäleta, aga tema vist esines seal presidendivalimiste eel mingi skandaali tekitanud sõnavõtuga.
Õigus sul. Nime kirjutades tundus ka asi kahtlane, aga ei viitsinud kontrollida. Selle muudan ära.
Riigipööre…
Mingi selline kummaline assotsiatsioon tekkis. Eks ikka seoses selle äsja kehtestatud “alkoholipoliitikaga”. No et maavanem kehtestas korra, et alkoholi ei saa peale kelle kaheksat õhtal.
Yeah! Et üks ametnik tuleb ja ütleb ja kehtestab… Mis riik see siis nüüd õigupoolest on? Assotsiatsioon siis selline, et vanasti oli asi, mida nimetati “nõukogulik käsumajandus”. Ja mis siis praegu on? “Reformistlik keeluühiskond”?
(See jutt siin ei ole nüüd suunatud otseselt riigi alkoholipoliitika vastu, mis tõenäoliselt vajab muidugi muutmist või vähemalt korrigeerimist. Aga pagan võtaks, tunne ütleb küll, et midagi on väga valesti, et alustatakse ikka puha valest otsast. Või umbes nii. Ja konkreetne maavanem muidugi ei ole ka Reformierakonnast, see on ka selge.)
Mis “käik” see nüüd on? Kas mitte see, et proovime ja vaatame, kuidas rahvas keeluühiskonna reeglitega kohaneb? Kangesti sedamoodi tundub küll. No et kui ametnik lihtsalt “täitsa lambist” ühel hommikul midagi ära keelab ja rahvas midagi ei ütle ega tee, siis homme võib ju mingi järgmise asja ära keelata jne.jne.
Jah. Riigipööre…
Aga kuidas sellised asjad ikka “juhtuvad”?
Anarhistid olid leidnud mingi niisuguse tsitaadi kusagilt:
“Ainus, mida vaja, et kurjus võimule pääseks, on see, kui head inimesed ei tee midagi.”
E. Burke
Lisaks eelmisele kommentaarile.
Näeh! Ma polegi ainus, kellele see keelamise lisandumine muret teeb.
JUHTKIRI: Keeluühiskond
EPL, 01. juuni 2007
http://www.epl.ee/arvamus/388003