Inno Tähismaa vanad lojaalsused…mõranevad

See Irja väljend Innol selliste asjade olemasolust   on jäänud kummitama…Lugedes seda, mis nüüd on  I&I blogi kohta üles tähendatud ja mis selle ümber toimub. Inno on asunud ristiretkele tema suhtes kallutatud meedia vastu. Tuleb tunnistada, et tal on ses võitluses isegi edu. On öeldud, et ajalehega võib tappa nii kärbse kui inimese. Inno on ses asjas kärbse staatusest vähemalt põrnikani kui mitte varblase staadiumini jõudnud. Viga võib saada, aga päris maha lüüa teda ajalehega vist siiski enam ei õnnestu.

Kuigi ka Inno meetodid ses võitluses on kõhedusttekitavad, on nad siiski oma otsekohesuse ja aususega tema nurkaaetuses mõistetavamad kui vastaspoole rafineeritult “kavalad”, arvamusi, inimesi, otsustajaid manipuleerivad käigud.

See seebiooperlik perekonnatüli on ammu väljunud nendest raamidest, kus teda kavatseti hoida ja muutunud millekski suuremaks. Asi sai nähtavaks siis kui Epp Petrone püüdis oma pöördumisega blog.tr. ee poole dzinni pudelisse tagasi hakata toppima. Oma emotsionaalsuse ohvriks läinud Epp kaotas selle sammuga nii Inno “vana lojaalsuse” kui ka midagi veel tõsisemat, mida on keerukas küll defineerida. Sest tõepoolest, kui nii staazikas ja tunnustatud blogija pöördub blogikeskkonna vahenduskontori poole ettepanekuga kasutada temale mitte meeldiva teise loetava ja ka paljude poolt tunnustatud blogija vastu tolle loetavuse vähendamiseks erimeetmeid…Et selle blogija eetikaga polevat kõik korras? Võib olla polegi. Paljudel blogijatel võib olla pole. Kuid kes on siin see ütleja ja hindaja? Mis see siis nüüd on? Sest tegelikult polnud ju küsimus isegi selles, et Innole ära teha. Innot ei mõjuta see Blog.tr. ee kaudu reguleerimine kuidagi, või mõjub marginaalselt. Nagu Inno  väga õieti vastas, et ta ei tea blog.tr.ee -st midagi…Tema kirjutab oma blogisse. Seega puudutas ja oli suunatud see Eppu aktsioon blog.tr.ee kasutajate, selle kaudu blogide lugejate  vastu. Et nad ei loeks Innot. Loeks vähem. Üks täiskasvanud inimene, ajakirjanik pealekauba, püüab ütelda teistele inimestele ette, mis on eetiline, mida võib lugeda, mida mitte, jne. Ja mitte ainult öelda seda ette, vaid innustab ja soovitab kasutada blogide lugejaeelistuste suunamiseks ka administratiivseid meetmeid. On arusaadav, et inimene ei loe sellist asja, mis tundub talle eetiliselt või muudel põhjustel vastuvõtmatu. Kuid arusaamatu on see, et inimene küll ise loeb igasugu “paska” aga teistele soovitab mitte lugeda, enamgi veel, otsib võimalusi see asi teiste lugejate eest kinni panna.

Loomulikult ei jäänud selline asi blogijate poolt märkamata , isegi nende poolt, kelle seni kõik need Inno, Irja ja Ingridi võitlused külmaks olid jätnud. Blogijate pilk hakkab teravduma ka asja sisu, kogu selle värgi põhjuse hõlmamiseks. See põhjus on meie väikese ühiskonna korporatiivsuses, ajakirjanike ringkaitses, nende ülemäärases truuduses oma toimetajatele ja peremeestele-professionaalse eetilise taseme arvelt. Meedia kallutatuses vastavalt toimetajate ja omanike arvamustele ja seisukohtadele. Hillitsetud, reguleeritud pluralismis, kus erinevad arvamused on küll lubatud, kuid sellel on piirid. Mitte seadusega pandud või ka enesetsensuuriga piiratud, vaid just korporatiivsete suhete ja väärtushinnangutega piiratud.

Enda kiituseks pean ütlema, et märkasin seda Inno ja Irja fenomeni ajakirjandusmaffia päevavalgele tirimises juba pea aasta tagasi. Vahepeal läks see asi neil käest nagu ära. Said vist liiga rikkaks ja rikas inimene pühendub siiski rohkem elu nautimisele kui ühiskonna vägevate enda kallale ässitamisele. Või siis need vanad lojaalsused segasid tublisti. Korporatiivsusest pole me keegi puudutamata ja need vanad lojaalsused tähendavad siiski eeskätt seda, et Inno on põhimõtteliselt korralik inimene, peab vanadest kokkulepetest, peab sõprussidemetest..jne. Kuid olude sunnil nurkaaetuna on ka selles asjas piirid.. Kui kaalul on midagi suuremat, siis siidikinnastes asja käsitleda ei saa. Ka kättemaks on magus…Need on vast need Inno motiivid ses võitluses. Kusjuures ta muidugi peamiselt võitleb egoistlikult oma õnne nimel. Kuid teeb lisaväärtuse korras ühiskonnale suure teene selle korporatiivse, ühiskonnas levivate arvamustega manipuleeriva masinavärgi paljastamisega.

Ma olen suht korduvalt rõhutanud seda, et I&I blog on teatav suunanäitaja meie blogimaailmas. Tõtt peab rääkima. Eriti siis kui pead päevikut. Siin ei saa olla küsimust, kellele seda tõde vaja on. Iseendale on vaja. See ei muuda asja, kui blog on avalikuks tehtud. Lugejal on täielik vabadus otsustada, kas ta seda loeb või ei loe. Keegi ei sunni lugema. Ja ei maksa esitada sellist lolli küsimust: kellele seda vaja on. Kui pole vaja, ära loe. Ära kipu otsustama teiste eest. Kas on kellelgi kahtlust et Inno ei räägi tõtt… Avaliku vale ja laimu eest vastutab blogipidaja ka meie seaduste ees täie rauaga. Kas tõsiasjade esitamine blog.tr.ee keskkonnas on patt, millele andestust ei ole