Kadriorgia ja miljoni euro afäär-paralleelid ja erisused
Kadriorgiast olen mitmel korral kirjutanud. Siin ja siin ja siin. Algaja poliitikateemadel blogijana sain selga tollaste blogimaailma tegijate halvustavad kommentaarid. Kuid praegu vist võib juba julgelt väita, et minu oletused asja tausta osas läksid täppi..
Nüüd siis uus skandaal samade “avalikustajatega”. On sarnasusi ja erinevusi.
Esiteks, kas on tegu poliitiliselt suunatud, ja seetõttu kallutatud kampaaniatootega. Mõlemil juhul kahtlemata jah. Eriti ilmekalt tõestab seda avalikustamise aeg. Tundlikku infot hoitakse mõni aeg kinni ja selle avalikkusele serveerimiseks valmistatakse ette suhtekorralduskampaania oma ala spetside osavõtul. Kadriorgia aluseks olevad sündmused toimusid tunamullu oktoobris, meediasse paisati mullu jaanuaris. Tundub muidugi, et seegi ju liialt vara augustis toimunud presidendivalimiste konteksti silmas pidades, kuid kauem ei saanud ju enam oodata. Tähelepanuväärsem oli hoopis see sellele eelnenud tolleaegne meediategelaste ühispöördumine Rüütli poole temalt kandideerimisotsuse avalikustamise väljapressimiseks. See oli ilmselt n-ö “sõbralik hoiatus” : Ära kandideeri või muidu….Kuna Rüütel väljapressimisele ei allunud, lastigi asi käiku. Ajakirjandusega ei ole siin midagi pistmist. Ajakirjanik oleks avalikustanud oma materjalid kohe peale info saamist ja selle kontrollimist. See on suhtekorraldus teatud poliitiliste jõudude huvides.
Miljoni euro afääris ei ole küll ajavahe sündmuse enda toimumise ja selle avalikustamise aja vahel nii suur, kuid siiski piisav selles, et kahtlustada ka siin selget poliitilist tellimustööd ja suhtekorralduslikult hoolikalt valitud momenti. Debatid riigikogus raudtee tagasiostu teemadel toimusid rohkem kui kuu aega tagasi. Sinna ja tegelikult ju veel varasemasse aega pidi see teema jääma. Ju see inf levis juba siis ja keegi (kindlasti mõni poliitik, mitte ajakirjanik Kärmas) võttis vastu otsuse avalikustada see siis nüüd. Nüüdne hetk oli parim just veenvuse huvides, sest Burkhardt ei olnud kindlasti nõus esinema enne raha lõplikku laekumist ja vahetult enne Eestist ärasõitu.
On ka suuri erinevusi: Kadriorgia puhul mindi presidendi isikliku elu ja tema alaealiste lastelaste isikliku elu kallale, mis poliitilise debati seisukohalt pakuks huvi vaid kõige perverssemate huvidega valimisprotsessis osalejatele. Nüüd on tegemist tõepoolest valijaskonna huvides õige asja väljatoomisega. Mis siis veel, kui suuremastaabiline poliitiline korruptsioon ja maksumaksja rahade kulutamine, peaks valijaskonna tähelepanu pälvima ja eelistusi kujundama.
Teiseks olid suured erinevused avalikustatud sõnumi väljatoojates. Kadriorgia puhul oli tegemist ilma näo ja nimeta (hiljem osutus Marek Paulsoniks-aga kas ka keegi teda siiani nägupidi tunneb) tegelasega, kelle jutt osutus hiljem veel paljuski bluffiks; nüüdse afääri puhul aga rahvusvaheliselt (ja eelkõige) tuntud , oma näo ja nime all esinenud respektaabli ärimehega. Huvitav, mida oli karta tollal Marek Paulsonil, et ta algul oma nägu ja nime varjas. Kas tõesti seda sajakroonist trahvi? Burkhardtil on kindlasti, mida karta. Kodumaised asjast kaasteadjaid lõid juba vedelaks ja kukkusid keerutama. Ühesõnaga, need asjad on ses mõttes nagu öö ja päev .
Resümeeriks seda niiviisi:ajakirjandusega pole mõlemil juhtumil mingit erilist seost. Ajakirjanik Kärmas on olnud mõlemil juhul lihtsalt poliitiline tööriist, ja tõenäoliselt ühtede ja samade poliitiliste jõudude käes (nii halvasti, et erinevate, ma Kärmasest ka veel ei arva). Karriorgia puhul oli tegu erakordselt räpase poliitilise võitluse vormiga, nüüdse skandaali puhul aga täiesti normaalse.
Blogged with Flock
