Omamoodi klassikaline juhtum, kus eesmärk pühendab abinõu. Ilmselt kevadel, kohe peale mäsu pronkssõduri juures, tulid reformi strateegid mõttele tulevastel valimistel hakata püüdma seni ripakil olnud rahvuslaste hääli. Sest rahvuslased olid ammu pettunud tollases Isamaaliidus ja eesseisev ühinemine Respublicaga süvendas seda pettumist loomulikult veelgi. Et rahvuslased isekeskis kokku leppida korraliku parlamenti pääseva partei tegemiseks iial ei suuda, oli ajalugu ammu näidanud. See oli teada ka rahvuslaste potentsiaalsetele valijatele ja see kuni 10 % valijaist ulatuv elektoraat on põhimõtteliselt nõus hääletama mingi eesti partei poolt, kes võimul olles vähemalt midagigi teeb rahvuslastele olulistes küsimustes.
Seda tabaski ära reform, ja Ansipist sai tulihingeline pronkssõduri mahavõtja ning Langist selle aktsiooni n-ö seaduslikkuse poole tagaja. Et kõik oleks JOKK. Asi hakkas aga venima, keskerakonna vastukäigud, mis täiesti loogilised, ei jäänd tulemata, isamaalastest ja sotsidest partnerid ka just ei põlenud soovist õhutada rahvastevahelist vaenu (kogu värgi mõte on ju see: me teeme neile venelastele ära) ja soodustada sellega reformi valimiskampaaniat. Siit siis tuligi valimispalavikuline mõte anda vastasseisule uut hoogu juurde nende kommunismi sümbolite keelustamisega. Asi muutus sellega aga kurbnaljakaks, sest seadusi tehakse ju üldjuhul ümber siis, kui mingi nähtuse reguleerimisega ühiskonnas on tekkinud juba tõsised probleemid, mille lahendamisega ei saada muidu enam hakkama. Et meil oleks kuskil mingi suur ja vägivaldne sümbolite vastasseis, mis ajaks kodanikke pidevalt karvupidi kokku… No ei ole. On üksikud provokatsioonid, mis tavakodaniku jätavad täiesti külmaks.
Nii oligi Lang sunnitud tegema ka järgmise käigu, mõeldes välja ja paisates avalikkuse ette verdtarretavad faktid Kristallöö tähistamisest ja käetõstmisest a´la “Heil Hitler”. Jääb teha veel avastus, et kommunistliku genotsiidi- ja terroripoliitika sümboleid kasutatakse ebateadlike elementide poolt massiliselt nõukaaegu meenutavatel stiilipidudel. Lang võiks ka endale natuke tuhka pähe raputada, tuli ju temagi televisioonikaamerate ette Tshapaevi kostüümis. Kas ta kutsus sellega üles massimõrvadele (kaasaegses käsitluses Tshapai seda ju kahtlemata oli).
Igal juhul on meie justiitsministril küllalt teeneid, et olla meie vaenuõhutaja nr.1 ja minna esimesena, teistele hoiatuseks, karistust kandma Tartu eurovanglasse.
Blogged with Flock
Pingback: Provokaator Lang « elust ja poliitikast (eriti)