JOKKIDE JOKK e.juriidiliselt olgu kõik korrektne
Meie korruptsiooniühiskonnas nii igapäevaseks saanud sõnaühendit JOKK tavatsetakse lahti kirjutada kui “juriidiliselt on kõik korrektne”. Lahtiseletatult tähendaks see siis seda, et usinad juristid on seaduste ettevalmistamisel juba eelnevalt kõik kenasti läbi mõelnud ja siis liiguvad riigile kahjulikud ja teatud grupile väljavalituile kasulikud tehingud võiduka lõpuni. S.t. riigi vara või maksmaksja raha vahetab suures ulatuses omanikku. Lausa omandivormi. Ja ükski koer ei haugu, või õigemini ei hammusta. Üks asi on sellele JOKK-le veel iseloomulik: see on kohtupraktikas ainult ühesuunaline. Et kui on kuskil kohtus mingi vaidlus eraisiku ja riigi vahel seaduste kaksipidise tõlgendamise pinnal, siis on tulemus ju ette teada. Kohus asub eraisiku poolele. Kui ütleme inimese põhiõiguste kaitse alastes kaasustes oleks taoline asi mõistetav (sest eraisik oleks riigi vastas kindlasti objektiivselt nõrgem pool), siis varalistes vaidlustes ei saa küll hästi aru motiividest, miks peaks kohus eelistama miljardäri riigikassast (meie kõigi rahast) järjekordse miljardi pihtapanemisel. Noh, eks võib muidugi aimata, aga tõestada on pagana raske.
Samas ei lähe alati kõik nii libedalt. Mõni hoolikalt ettevalmistatud JOKK skeem võib anda ootamatu tõrke. Kasvõi siis näiteks sellest, et seadusandluses unustati mõni asi (seadusejupp) kogemata kontrollimata juristinoorele formuleerida ja ta jätab igast olukorrast juriidiliselt korrektseks väljatulekuks vajaliku tagaukse seadustesse sisse kirjutamata. Seda kriitilist olukorda JOKK arhitektuuris saab sisuliselt parandada vaid Riigikohus, kes siis vajaliku pretsedendiga asja õiendab. Mõistagi on taoline Riigikohtu kasutamine isegi meie maailma vägevatele -JOKK suurmeistritele – kallis lõbu ja seda kasutatakse vaid äärmuslikel juhtudel. Siis, kui mängus pole vaid miljonid ega isegi sajad miljonid (nagu maavahetustehingutes), vaid miljardid.
Seda kõrgema pilotaazi JOKK-i võiks siis lahti kirjutada kui “juriidiliselt olgu (saagu) kõik korrektne”.
Viide ühele taolisele skeemile on siin kõrval ja ka siin . Suured asjad on ikka niivõrd suured ja mõjukate tegelastega turvatud, et nendest rääkimine meie “vabas” ajakirjanduses on muidugi välistatud. Tagantjärele tuleks muidugi au anda “Ekspressi” ajakirjanikele, kes siiski avaldasid reaktsioonina artiklile “Kullaaugud kaitsealadel” (seesama, millest hargnes maavahetusskandaal) ühe lugejakirja. Aga rohkem polnud ilmselt ka nende võimuses. Mis kõik aga toimuma hakkab nendega, kes end liialt “isade” tegemistesse sekkuvad, siis üht veel suhteliselt leebet kättemaksuaktsiooni näidet võib lugeda siit.
