Eesti tuumajaam -Ignalina või…Sosnovõi Bor

Kui juba tuumajaama kasuks otsustatakse, siis Sosnovõi Bor Peterburi lähistel on igal sajal juhul eelistatavam.

Poliitiliselt tähendaks see initsiatiivi heanaaberlikeks suheteks Venemaaga. Suured onud Euroopa Liidus toetaks seda veel lisaks ka juba sel põhjusel, et saada jalg ukse vahele investeeringutele Venemaa energiasektorisse. Kuhu Putin seni neid väga ei lase. Kaotame ainult mingi efemeerse Balti ühtsuse.

Majanduslikult tähendab see vähemaid kadusid ülekandeliinides ja seega suuremat efektiivsust. Pealegi Narva -Peterburgi joon on ja jääb üheks EL ja Venemaa energiasüsteemide peamiseks ühendusjooneks. See tähendab, et siia on EL valmis investeerima. Meie loomulik huvi olla sõltumatu Vene energiasüsteemist saaks sel juhul lahendatud EL ühendatud jõududega. Et kuidas? EL lihtsalt peab ise , saamaks ligipääsu Venemaa energiasüsteemile, välja ehitama kvaliteetsed ühendusliinid Eestiga. Mida me ju tahame, et kriisiolukorras oleks võimalik end Venemaast lahti ühendada.

Keskkonnakaitseliselt oleks see samuti parim lahendus. Vaevalt et Venemaa oma võimaluste juures hakkaks siia oma tuumajäätmeid tooma, mis Ignalina ja leedukate korral on siiski õhus. See annaks meile ja EL-le ka mingi kontrolli võimaluse meie lähima ohtliku tuumaobjekti osas. Tuleb meeles pidada, et see objekt seal on, seda ei suleta ja tõenäoliselt laiendatakse niikuinii, klähvime siin me kui palju tahame. Muuseas, võib ennustada, et ka Ignalina töötavat reaktorit (sama ehk Tshernobõli tüüpi kui Sosnovõi Boris) ei suleta plaanipäraselt, vaid jäetakse tööle kuni uue valmimiseni. Toimub see uue valmimine siis Eesti osalusel või mitte.